ALAM-PEDJA LOODUSKAITSEALA
Einar Tammur

Alam-Pedja Looduskaitseala asustati 1994. aastal. Loomisidee on äärmiselt vana: 1931. a käis selle välja Eesti esimene looduskaitseinspektor Gustav Vilberg. Ta pani ette teha kaks suurt loomastiku kaitseala - üks Alutagusele ja teine Alam-Pedjale. See on Eesti suurim kaitseala mandril, Matsalu on pindalalt suurem. Ala on metsik, siit ei lähe mitte ühtegi teed, tema suurus on 26 tuhat hektarit (260 km²); algab Kärevere sillast ja läheb 40 km peaaegu Põltsamaa linna alla välja. Siin elab ainult 14 inimest, enamasti on nad vanad. Kunagi on see ala olnud ürgse Võrtsjärve, see tähendab Suur-Võrtsjärve põhi. 6-6,5 tuhat aastat tagasi oli siin vesi. Tegemist on tasase alaga, kevadeti on suured üleujutused.

Sooküla Selli talu ajalugu sai alguse nii, et taluperemehe esiisa oli vene kroonus, mis siis oli 25 aastat. Ta sai seal viga, jalg jäi sirgeks. Tal lubati riigi kulul ükskõik kuhu riigimetsa talu rajada. Eks ta tahtis rahu ja vaikust ning tuli siia soode keskele ning hakkas talu ehitama. See oli esimene talu ja hiljem oli neid kokku 13. Elektrit pole kunagi majades olnud ja kahes elamises on veel inimhing sees.
Autoteed, mida mööda me tulime, 30 aastat tagasi veel ei olnud.
Pärast sõda oli siin palju metsavendi, sest see oli metsik paik. Loodus on varjanud inimesi ja elukaid.

Kadakate allee, mis on raja alguses, on looduskaitse all alates 1964. aastast. Kadakate taha aga külvati mets, mis kasvas kiiresti kadakateni. Hiljem lõigati mets maha, kuid kadakas ei talu valguseðokki, väga järsku valguse muutust. Seetõttu suured üle 200 aasta vanused kadakad kuivasid ära. Mõned on järel, istutasime neid siia ka juurde. Kaitsealal on kolm matkarada. Enamik alast jääb metsikuks: Selli-Sillaotsa õpperada, Kirna matkarada (7,5 km).

MATKARADA

Raja alguses elavad händkakud. Neil on väga armsad pojad. Kui lapsed ligi lähevad, pojake ehmub ja naksutab nokka ning emalind ründab. Ta ründab silmi, sest ta on harjunud võitlema karude vastu, kes vahel ka puu otsa ronivad.
Veel võib näha sookurgi, must-rähni, tutt-tihaseid, sisalikke, tedremängu (vara kevadel), rästikuid, kaljukotkast (siin elab 2 paari), merikotkast (siin elab 4 paari, pesa teevad rajast kaugemale), metsised, rohelisi konni (tiigis).

Rahvasuu räägib, et sinika marjad on mürgised. Sinikas kasvab seal, kus kasvab ka sookail. Tema lõhn paneb mõne inimese pea valutama. Eks käinudki keegi soos sinikaid söömas ja pärast seda tundnud ennast halvasti ja ka oksendanud. See keegi lasknud jutu lahti, et sinikad on mürgised, ja see levib seniajani.

Võrtsjärve põhi on liivane ja taimestik kasvab liivadel. Need on vanad talumetsad, vähemalt kolmesaja aasta vanused. Neid metsi ei raiutud üldse lagedaks sellepärast, et talumees hoidis puid oma hoonete ehitamiseks ja müüs metsa viimases hädas. Ka sellepärast ei raiunud, et muidu oleksid öökülmad tulnud soolt põldudele.

Alam-Pedjal on palju rähniliike. Üks on must-rähn, tema raiub suured augud. Üle aasta kahe teeb ta uue pesa. Vanad pesad sobivad teistele lindudele (tihased, must kärbsenäpid, sõtkad).

Turba tekitaja on turbasammal. Soostumine või rabastumine võib tekkida täiesti mineraalmaal. Soo areneb järgmiselt: madal soo, siirdesoo, raba e kõrgsoo. Võib hakata ka rabastuma ja tekib rabataimestik. Turbasammal on huvitav taim seepärast, et seob oma mahukaalust vähemalt 85% vett. Ta on hästi antibakteriaalne, sisaldab mikroobe tapvaid aineid. Sõja ajal kasutati teda vati asemel haavadele. On hea soojustusmaterjal palkmajade ehitamisel. Turbasammal hoiab niiskust.

Jõhvikas ehk kuremari on oma nime saanud jõhvika õiest. Õis on nagu kure nokk.

Siirdesoo - pilliroog näitab, et siit on mingi veteliikumine toimunud. Kui on sademeterohke aeg, siis soopind tõuseb. Sammal võib tõusta laudadeni. Siis, kui ta vee välja laseb, vajub jälle alla.

Alam-Pedja aladel elavad maailma Punase Raamatu liigid: rukkirääk (Euroopas hävimas seepärast, et jõeluhad on kadunud), suurkonna kotkas ja rohunepp. Rohunepi mängu võib õhtuti kuulata Kärevere silla lähedal. Ta klõbistab vahvalt. Ta häält kirjeldatakse sellisena, nagu puistatakse marmorpõrandale klaaskuulikesi ja need kukuvad klõp-klõp-klõp maha. Häält peab hästi lähedalt kuulama.
Alam-Pedja Looduskaitseala asustati 1994. aastal. Loomisidee on äärmiselt vana: 1931. a käis selle välja Eesti esimene looduskaitseinspektor Gustav Vilberg. Ta pani ette teha kaks suurt loomastiku kaitseala - üks Alutagusele ja teine Alam-Pedjale. See on Eesti suurim kaitseala mandril, Matsalu on pindalalt suurem. Ala on metsik, siit ei lähe mitte ühtegi teed, tema suurus on 26 tuhat hektarit (260 km²); algab Kärevere sillast ja läheb 40 km peaaegu Põltsamaa linna alla välja. Siin elab ainult 14 inimest, enamasti on nad vanad. Kunagi on see ala olnud ürgse Võrtsjärve, see tähendab Suur-Võrtsjärve põhi. 6-6,5 tuhat aastat tagasi oli siin vesi. Tegemist on tasase alaga, kevadeti on suured üleujutused.

Sooküla Selli talu ajalugu sai alguse nii, et taluperemehe esiisa oli vene kroonus, mis siis oli 25 aastat. Ta sai seal viga, jalg jäi sirgeks. Tal lubati riigi kulul ükskõik kuhu riigimetsa talu rajada. Eks ta tahtis rahu ja vaikust ning tuli siia soode keskele ning hakkas talu ehitama. See oli esimene talu ja hiljem oli neid kokku 13. Elektrit pole kunagi majades olnud ja kahes elamises on veel inimhing sees.
Autoteed, mida mööda me tulime, 30 aastat tagasi veel ei olnud.
Pärast sõda oli siin palju metsavendi, sest see oli metsik paik. Loodus on varjanud inimesi ja elukaid.

Kadakate allee, mis on raja alguses, on looduskaitse all alates 1964. aastast. Kadakate taha aga külvati mets, mis kasvas kiiresti kadakateni. Hiljem lõigati mets maha, kuid kadakas ei talu valguseðokki, väga järsku valguse muutust. Seetõttu suured üle 200 aasta vanused kadakad kuivasid ära. Mõned on järel, istutasime neid siia ka juurde. Kaitsealal on kolm matkarada. Enamik alast jääb metsikuks: Selli-Sillaotsa õpperada, Kirna matkarada (7,5 km).

MATKARADA

Raja alguses elavad händkakud. Neil on väga armsad pojad. Kui lapsed ligi lähevad, pojake ehmub ja naksutab nokka ning emalind ründab. Ta ründab silmi, sest ta on harjunud võitlema karude vastu, kes vahel ka puu otsa ronivad.
Veel võib näha sookurgi, must-rähni, tutt-tihaseid, sisalikke, tedremängu (vara kevadel), rästikuid, kaljukotkast (siin elab 2 paari), merikotkast (siin elab 4 paari, pesa teevad rajast kaugemale), metsised, rohelisi konni (tiigis).

Rahvasuu räägib, et sinika marjad on mürgised. Sinikas kasvab seal, kus kasvab ka sookail. Tema lõhn paneb mõne inimese pea valutama. Eks käinudki keegi soos sinikaid söömas ja pärast seda tundnud ennast halvasti ja ka oksendanud. See keegi lasknud jutu lahti, et sinikad on mürgised, ja see levib seniajani.

Võrtsjärve põhi on liivane ja taimestik kasvab liivadel. Need on vanad talumetsad, vähemalt kolmesaja aasta vanused. Neid metsi ei raiutud üldse lagedaks sellepärast, et talumees hoidis puid oma hoonete ehitamiseks ja müüs metsa viimases hädas. Ka sellepärast ei raiunud, et muidu oleksid öökülmad tulnud soolt põldudele.

Alam-Pedjal on palju rähniliike. Üks on must-rähn, tema raiub suured augud. Üle aasta kahe teeb ta uue pesa. Vanad pesad sobivad teistele lindudele (tihased, must kärbsenäpid, sõtkad).

Turba tekitaja on turbasammal. Soostumine või rabastumine võib tekkida täiesti mineraalmaal. Soo areneb järgmiselt: madal soo, siirdesoo, raba e kõrgsoo. Võib hakata ka rabastuma ja tekib rabataimestik. Turbasammal on huvitav taim seepärast, et seob oma mahukaalust vähemalt 85% vett. Ta on hästi antibakteriaalne, sisaldab mikroobe tapvaid aineid. Sõja ajal kasutati teda vati asemel haavadele. On hea soojustusmaterjal palkmajade ehitamisel. Turbasammal hoiab niiskust.

Jõhvikas ehk kuremari on oma nime saanud jõhvika õiest. Õis on nagu kure nokk.

Siirdesoo - pilliroog näitab, et siit on mingi veteliikumine toimunud. Kui on sademeterohke aeg, siis soopind tõuseb. Sammal võib tõusta laudadeni. Siis, kui ta vee välja laseb, vajub jälle alla.

Alam-Pedja aladel elavad maailma Punase Raamatu liigid: rukkirääk (Euroopas hävimas seepärast, et jõeluhad on kadunud), suurkonna kotkas ja rohunepp. Rohunepi mängu võib õhtuti kuulata Kärevere silla lähedal. Ta klõbistab vahvalt. Ta häält kirjeldatakse sellisena, nagu puistatakse marmorpõrandale klaaskuulikesi ja need kukuvad klõp-klõp-klõp maha. Häält peab hästi lähedalt kuulama.