Konspekt on pärit H. Elleri nimelisest Tartu Muusikakoolist

Carl Maria von Weber

(1786-1826)

Weber elas ajal, mil saksa rahvuslikus ja ühiskondlikus elus oli suur tõus, seoses saksa kodanluse iseteadvuse ärkamisega. Sellesse aega langes ka saksa rahvuslik-romantilise ooperi kujunemine, mille ees oli palju kasvuraskusi. Saksa ooperil polnud selliseid sajandite pikkuseid traditsioone kui itaalia ooperil, pealegi olid itaalia ja prantsuse ooper eesõigustatud olukorras kõikjal Euroopa õukondades, mis pidurdas saksa rahvusliku ooperi arengut.
XVIII saj. teisel poolel võitis rahva hulgas populaarsuse laulumäng (Singspiel), mis saigi saksa rahvuslik-romantilise ooperi aluseks. Laulumäng oli tavaliselt lihtne intriig, siin oli huumorit, sageli ka sentimentaalset idüllilist alatooni, muusikas oli kasutatud lihtsaid meloodiaid, sisu oli kas olustikuline või muinasjutuline.
Mozart oma ooperites "Röövimine Serailist" ja "Võluflööt" tugines juba laulumängu rahvuslikele traditsioonidele, kuid Mozarti looming oli vaid lühikeseks õitsenguks ja ka Beethoveni "Fidelio" ei suutnud veel luua täiel määral saksa rahvuslikku ooperit.
XIX saj. alguses tõusnud rahvuslik liikumine ja rahvusliku kultuuri küsimus püstitasid ka saksa rahvusliku ooperi probleemi ja sellel patriotismi tõusu ajal kerkis esile Carl Maria von Weber, kes oli väga mitmekülgne isiksus - helilooja, dirigent, ühiskondlik tegelane ja muusikakirjanik (võib öelda, et Weber oli Lääne-Euroopa heliloojate-romantikute seas esimeseks aktiivseks ühiskondlikuks tegelaseks, kellel oma tegevuses tuli kokku põrgata parempoolsete ringide vastuseisuga).
Saksa romantism iseenesest oli väga vastuoluline, sisaldades endas nii revolutsioonilisust kui ka reaktsioonilisust. Siin kohtame viljakat püüdu rahvuslikkusele, looduse ja mineviku unustatud varasalvede juurde, ent samal ajal esineb siin ka maailmast põgenemist, haiglast müstikat ja teovõimetust.
Selline vastuolulisus esineb ka saksa romantilises ooperis, mille aluseks said saagad, muinasjutud ja legendid, milledes armastus ja lunastus, needus ja süütegu tugevamini kui teistel aegadel domineerisid. Muidugi on ekslik arvata, nagu oleks Weber ainsaks pioneeriks saksa romantilises ooperis (peab veel tingimata nimetama Ernst Hoffmanni, romantilist kirjanikku ja muusikut, kelle tähtsaimaks ooperiks oli "Undine").
Weber aga tõstis saksa rahvusliku ooperi nii kõrgele tasemele, et see oli väärikaks võistlejaks itaalia ooperile. Oma teoste sisuks valis Weber ainestiku saksa elust ja rahvaloomingust - muinasjutust, luues sinna juurde suurepärase meloodilise muusika, andes haarava dramaatilise pinge. Tema ooper "Nõidkütt" vastas ülimal määral saksa patriotismitunde tõusule. Suur vene helilooja ja kriitik Serov on öelnud, et just Weberi ooperiga "Nõidkütt" algab saksa ooperi tähtis etapp.

Elust

Carl Maria von Weber sündis 1786. a. Lübecki lähedal. Oma lapsepõlve veetis ta näitelava õhkkonnas (isa oli teatridirektoriks ja ettevõtjaks, rännates mitmesuguste truppidega risti ja põiki kõikjal Saksamaal). Noor Carl oli haiglane laps (alles neljaaastaselt õppis ta kõndima) ja pikad reisid raskendasid süstemaatilise hariduse saamist. Ent muusikas ilmnes noore Weberi andekus peagi, samuti huvitas teda maalimine. Esimest edu saavutas poiss klaverimängus (seda olevat soodustanud erakordselt pikad sõrmed, mis võimaldasid klaveril võtta ühe käega kvart üle oktavi).
14-aastasena oli ta juba terve rea teoste autoriks (varasemas nooruses loodud palad aga hävisid tulekahju ajal). Weberi varasest andekusest kõneleb ka tema esimese ooperi "Metsaneiu" menu, mis lavastati Freibergis 1800. a. (autor oli 14-aastane), hiljem ka Viinis, Prahas ja mujal. Nooruse ooperite hulka kuulub ka "Peter Schmoll" (1801).
1804. a. alates töötab Weber kapellmeistrina mitmetes saksa linnades ja õukondades, tegutsedes muusikaõpetajana ja heliloojana. Pideva loomingulise töö kõrval sooritas ta ka kontsertreise Saksamaal ja ?veitsis. Kõrvuti muusikalise tõusuga oli ta ka kirjanik (nii on ta kirjutanud autobiograafilise romaani "Muusiku elu").
Weberi järgmised ooperid on juba küpsemad: "Abu Hassan" (ühevaatuslik, araabia muinasjutu temaatikal, 1811), "Silvana" (romantiline ooper, 1812), 1813-1816. aastani juhatas ta Prahas ooperiteatrit. Selle perioodiga algaski Weberi loominguline küpsus.
1817. a. algul sõitis Weber Dresdeni, kus põhiliselt kulges ta elu kuni surmani. Need aastad olid saksa patriotismi tõusuaastad ja Webergi lõi üldises võitluses agaralt kaasa. Just Dresdenis asus Weber innukalt võitlusesse välismaise ooperi privileegide vastu. Dresdeni perioodi kuuluvad kõik ta parimad ooperid ja ka muud teosed (rida sonaate klaverile ja teistele instrumentidele, kontsertpala f-moll klaverile orkestriga, 1819.a., kuulus kontsertvalss "Kutse tantsule" jt.). Viimase perioodi kolm parimat ooperit olid:
"Nõidkütt" (esietendus 1821.a. Berliinis)
"Euryanthe" (esietendus 1823.a. Viinis)
"Oberon" (esietendus 1826.a. Londonis)

Ooper "Nõidkütt" sai harukordselt populaarseks (ooperi erakordsest edust kõneleb asjaolu, et esietendusel tuli avamängu juba korrata). Weber oli sõna otseses mõttes rahvuskangelane. Paari aasta jooksul vallutas "Nõidkütt" kõik Euroopa ooperilavad ja äratas ellu palju järelaimajaid. Beethoven, kes nägi "Nõidküti" etendust Viinis 1823. a., ütles Weberile, kui viimane teda külastas: "Jah, sa oled üks pagana vahva sell." (Teufelakerl). "Nõidkütt"- loodud tuginedes rahvuslikule laulumängule, oli tõesti õigeaegne romantilise rahvaelu, metsade ja inimeste avastamine, mille muusika tuli südamest ning läks kuulajate südamesse.

Järgmise ooperi "Euryanthe" (1823) kirjutas Weber Viini jaoks. See oli teist tüüpi ooper. Kui "Nõidkütt" tugines singspielile - laulumängule, siis "Euryanthe"-s püüdis Weber luua nn. "suurt" romantilist saksa ooperit. Selleks pöördus ta ainestiku otsingul kaugesse feodaalsesse rüütliajastusse. Kuid keskaegsed rüütlilegendid olid tulvil müstikat, nende kangelased polnud niivõrd võitlejad kui mängukannid saatuse käes, kes elasid juba palju läbi ja ise väga vähe suutsid aktiivselt aidata kaasa oma käekäigule. Nii ei saanudki ooperis olla tegelikku kangelaslikkust.
Sisu lühidalt: Tegevus toimub XII saj., Euryanthe - rüütel Adolari mõrsja langeb laimu ohvriks, et ta on Adolarile truudust murdnud. Positiivsete, kuid sealjuures passiivsete peategelaste piinarikkad üleelamused lahenevad lõpuks hästi, kuid mitte nende endi võitluse, vaid müstilise jõu - ime läbi ; kurjategija, kes on laimanud Euranthet, hukkub ja headus võidutseb (sama passiivsust näeme hiljem analoogilise sisuga Wagneri "Lohengrinis" ja Schumanni ainukeses ooperis "Genoveva").
"Euryanthe" ei leidnud niisugust tunnustust nagu "Nõidkütt". Ooperi külm vastuvõtt mõjus väga tugevalt Weberile, kelle tuberkuloosihaigus võttis halvema pöörde.

Viimase ooperi "Oberon" kirutas ta juba täiesti haigena ja see saigi tema luigelauluks. "Oberon" on romantiline muinasjutu-ooper, loodud Londoni Covent-Gardeni teatri tellimusel. Weber tundis surma lähedust, ent sellele vaatamata sõitis ta ise Londoni ooperi lavastamist juhtima, öeldes: "sõidan või ei sõida, aasta pärast pole mind niikuinii elavate kirjas. Kui ma sõidan, on lastel pärast minu surma tükk leiba, kui ma ei sõida- siis peavad nad nälgima". See oli surmale määratud helilooja traagika. Ooperi esietendus Londonis 1826.a. oli menukas. Eriti meeldejääv oli avamäng oma suurepärase romantilise koloriidiga. Kaheksa nädalat hiljem aga sulges helilooja Londonis silmad igaveseks, kaugel kodumaast.
Alles 18 aastat hiljem organiseeriti noore Richard Wagneri algatusel 1844. a. Weberi põrmu ümbermatmine Dresdeni.
Weber elas ainult 40 aastat, kuid andis saksa ja kogu maailma muusikasse suure panuse.

Weberi ooper "Nõidkütt"

Lühikesele elueale vaatamata on Weberi looming küllaltki suur: 10 ooperit ja laulumängu (neist osa kadunud), muusikat lavateostele, 9 kantaati, 5 messi, umbes 100 soololaulu (neist osa kitarrisaatega), üle 30 vokaalansambli, hulk klaveriteoseid (4 sonaati, 8 tsüklit variatsioone, "Kutse tantsule" jt. ), instrumentaalkontserte ja kontsertpalu (kokku 16) üle 20 orkestri- ja kammerteose (nende hulgas 2 sümfooniat).
Selles mitmekülgses loomingus on kõige tähtsamal kohal ooperid, eriti aga "Nõidkütt", mis kujunes saksa muinasjutulis-romantilise ooperi põhjapanevaks teoseks.

"Nõidküti" ainestik ja tekkelugu. Ooper põhineb vanale saksa legendile "mustast kütist", milles Weberit võlus rahva elu ja fantastika põimumine, küttide olustik ja looduse poeesia. See ainestik köitis Weberit pikemat aega, kuid ooperi loomisele asus ta alles 1817.a. ja ka segas töö Dresdeni ooperiteatris "Nõidküti" kiiret valmimist. Weber lõpetas ooperi 1820.a. ja 18.juunil 1821.a. tuli see Berliinis lavale. "Nõidküti" erakordne menu esilavastusest peale on seletatav patriootiliste tunnete tõusuga sel ajal. Berliinis võidutses tollal preisi aristokraatia poolt sinna kutsutud itaalia päritoluga prantsuse helilooja Spontini, kelle kärarikkad ja ülespuhutud ooperid püüdsid kuulajaid köita dekoratiivsuse ning hiilgavate massistseenide efektiga (kuulus saksa kirjanik Heine märkis pilkavalt, et Spontini ooperite lavastamisega taheti proovida teatrihoonete seinte vastupidavust). Patriootiliselt häälestatud kuulajaskond (eriti noorus) asus sellega opositsiooni ja nägi "Nõidkütis" tõeliselt rahvuslikku teost, sellest ka tormilised ovatsioonid "Nõidküti" esietendusel, mis tegid Weberi rahvuskangelaseks.

Ooperi sisu:

Noor kütt Max ja krahvi metsaülema tütar Agathe armastavad teineteist. Et omada õigust Agathega abielluda, peab Max võitma küttide laskevõistlustel. Max, keda ümbruskonnas tuntakse hea laskurina, on esinenud võistlustel väga halvasti ja nüüd jääb veel üks, otsustav võistluspäev, et oma ebaõnnestumist heaks teha. Kaotanud usu enda võimetesse, otsustab Max väga halva kuulsusega küti Kaspari nõuandel kasutada nõiutud kuule viimasel võistluspäeval. Neid saab valada südaööl salapärases Hundiorus, kui hing müüa "Mustale Kütile", st. Vanakurjale. Kaspar ei abista Maxi kaastundest ega heatahtlikkusest, vaid soovist elu pikendada, sest ta on varem hinge müünud "Mustale Kütile" ja läheneb päev, mil ta peab oma eluga tasuma. Maxi "Musta Küti" kätte mängimisega loodab Kaspar oma elu pikendada.

Hingelistele kõhklustele ja Agathe hirmule vaatamata läheb Max koos Kaspariga Hundiorgu (selleks sunnib teda kartus kaotada Agathe) ja saab võlukuulid.
Viimasel võistluspäeval tabab Max väga hästi märke, tal jääb veel viimane lask, krahvi käsul tabab põõsaste vahel lendlevat valget tuvi. Max sihib ja vajutab päästikule, viimasel hetkel põõsaste vahele ilmunud Agathe kukub ...
Selgub aga, et ehmunud Agathe langes ainult minestusse ja nähtamatu käsi oli juhtinud Maxi kuuli nii, et see tabas puu taha peitunud Kasparit, kelle hingele tuleb järele "Must Kütt".
Üldine segadus. Krahvi nõudel tunnistab Max, kuidas ta sai võlukuulid. Raevunud krahv mõistab Maxi sidemete pärast deemonlike jõududega igavesele maalt väljasaatmisele ja asjatud on Agathe, selle isa ja kogu rahva palved.
Viimasel hetkel ilmub metsast eremiit, keda peetakse pühaks ja tema palub Maxile andestust, kuulutades, et Kaspari surm on õiglane taeva karistus pattude eest. Maxile andestatakse, sest ta toimis ebaausalt armastuse pärast. Kui Max aastase katseaja vältel end korralikult üleval peab, võib ta abielluda Agathega. Kogu rahvas kiidab tarka otsust.

Ooperi ülesehitus ja muusika

Ooperi libreto lõpp läheb lahku kirjanduslikust algallikast, kus mõrsja sai surma ja peigmees hullus. Libreto lõpp näitab aga hea võitu kurja üle ja see igavene muinasjuttude lahendus sobis rohkem rahvuslik-romantismilisele muinasjutuooperile. Libreto mitmesugustele puudustele vaatamata (positiivsete tegelaste passiivsus, olustiku patriarhaalselt idülliline kujutamine ja idealiseerimine) peab hindama seda, et tegelased on peamiselt lihtsad inimesed rahva hulgast. Kõrvuti rahvaolustikuga kohtame "Nõidkütis" suurepäraseid looduspilte ja fantastilisi stseene.
Ooperi ülesehitus on väga lihtne ja selge: äärmised vaatused (I ja III) on ehitatud suurte massistseenidena, nende vahele jääb II - tunnetele (1.pilt) ja fantastikale (2.pilt) põhinev vaatus.
Esimene vaatus - draama algus, kurjad jõud püüavad vallutada Maxi hinge.
Teine vaatus - võitlus hea ja kurja vahel, ning kurja ajutine võidutsemine
Kolmas vaatus - kulminatsioon ja headuse võit.

"Nõidküti" loomisel lähtub Weber saksa laulumängust, milles tavaliselt puudus muusikalis-dramaatiline areng ja muusika koosnes üksikuist iseseisvaist sidumata numbritest, mis vaheldusid kõnedialoogidega. Ka "Nõidkütis" katkestavad muusikat kõnedialoogid, kuid Weber ületas laulumängule omase muusika piiratuse, andes siin pideva muusikalis-dramaatilise arengu, kasutades laialt ulatuslikke ooperivorme (koorid, orkestriepisoodid, aariad ja ansamblid).

Muusika ülesehituses tuleb rõhutada järgmisi momente:
1. tähtsal kohal on korduvad teemad.
2. Romantikuna pani Weber suurt rõhku romantilisele kohalikule koloriidile (tervet ooperit, alates avamängust läbib nn. "metsatoon").
3. Suur osatähtsus on massistseenidel, millede muusikaline materjal on lähedane rahvamuusikale (talupoegade marss ja valss Iv. , naiskoor "Me mõrsjapärga punume" IIIv. ja tuntud Jahimeeste koor IIIv.).
4. Tegelaste muusikaline iseloomustus antakse huvitavates aariates.
5. Fantastilistes stseenides on meisterlik orkestrikoloriit.
See kõik kindlustas "Nõidkütile" kestva menu kõikjal Euroopas.