TEATRIKUNSTI ARENGU TINGIMUSED USA-s.

MIKS ON USA-s ÜLEKAALUS ÜHTE TÜKKI MÄNGIVAD KOMMERTSTEATRID?

Miks isegi mõnes miljonilinnas puuduvad professionaalsed teatritrupid?

Kes mitteproffidest teaks meil nimetada peale METROPOLITAN OPERA teisi USA ooperilavasid?

Miks on selles põhiliselt Euroopa külalissolistide baasil töötavas teatris saja aasta jooksul USA heliloojate oopereid vähem lavale tulnud kui "VANEMUISES" 25 aasta jooksul eesti autorite oopereid?

USA vaimse kultuuri hälliks said UUS-INGLISMAA-ks nimetatud kirdeosariigid, mida 1620-ndatest aastatest alates asustasid peamiselt inglise puritaanid. Nende suhtumine teatrisse määras suures osas selle instit utsiooni edasise saatuse Ameerikas. Kultuuri loomisel võeti eeskujuks loomulikult inglise mudel.

INGLISMAAL jõudis renessansikunst oma arengu tippu 16. sajandil SHAKESPEAREŽi draamades ja muusikas. Kuid nende kunstiliikide pinnal ei kujune nud välja rahvalikku ooperiteatrit, nagu oli sündinud Euroopa mandril. Võib-olla oli sellles omajagu süüdi kaasaja inglise dramaturgia väga kõrge tase, mis väljendas sealse publiku huvi muusikadraama vastu. 17. sajandi kodanlik revolutsioon sidus oma viha ja põlguse aristokraatia vastu teatriga. Võimule tulnud puritaanlased hakkasid teatrit fanaatiliselt taga kiusama.

PURCELLŽi teosed,mis olid üle- euroopalise tähtsusega, kuid ei saavut anud Inglismaal mingit populaarsust, sündisid juba pärast revolutsiooni. Aristokraadid olid oma võimu minetanud, uute võimude hulgas ooperi soosijaid ja toetajaid aga ei leidunud.

Puritaanidel ei õnnestunud muidugi teatrit hävitada, kuid hoop oli siiski nii tugev, et vähemalt muusikas jäi Inglismaa kolmeks sajandiks teiste maade loomingu tarbijaks.

17. sajandil läks muusika ja teatri viljelemine Inglismaal eraettevõtjate kätte.

SIIT SAIGI ALGUSE NII INGLISMAA KUI HILISEM AMEERIKA KOMMERTSTEATER.

Nii rikkaid eraettevõtjaid Inglismaal ei leidunud, kes soovinuksid ooperis majanduslikult riskida uute eksperimentidega. Seetõttu tekkis Inglismaal pärisooperi primitiivsema t laadi aseaine- BALLAADOOPER, mille kaugemad eelkäijad olid 16. saj. naljakad etendused. Neid kandsid ette rändnäitlejad, keskaegsete minstrelite ja zonglööride järeltulijad. Need kirjaoskamatud kunstnikud esitasid oma tekst e tolleaegsete populaarsete ballaadide värsimõõdus ja viisil.

1728. Aastal etendunud "KERJUSTEOOPER"-il oli inglise ballaadooperi ja üldse muusikateatri ajaloos tema satiirilisuse tõttu edendada erkordselt tähtis roll . Tükki mängiti kuni 1920-ndate aastateni välja ja hiljem töötas B. BRITTEN selle ümber.

Ka B. BRECHTI/ K. WEILLI "KOLMEKROSSIOOPER" on ju "Kerjusteooperi" töötlus. "Kerjusteooperi" eeskujul tekkis sadu teisi ball aadoopereid. Nende aluseks olid karikeeritud süzeed ajaloost, tuntud kirjandusteostest, populaarsetest näidenditest jne. Ballaadooperite muusikaline tase oli võrreldes Mandri-Euroopaga muidugi ülimalt primitiivne.

Just selline ball aadooper sai hiljem Ameerikaski esialgu muusikateatri peamiseks zanriks, kuna pärisooper on USA-s tänapäevani jäänud võrdlemisi võõraks nähtuseks. Laiemad rahvahulgad peavad METROPOLITAN OPERAŽt ikka veel omamoodi aristokraatlikuks lõbustuskohaks.

Inglismaalt Ameerikasse rännanud puritaanid, kelle diktaadi all sealse vaimse palge kujunemine toimus, pöörasid palju tähelepanu intellektuaalse kultuuri arendamisele, ennetades ses suhtes paljusid Euroopa maid. Näiteks HARVARDI ülikool asutati juba 1636. aastal.

Pole aga maailmas palju riike, kus kunstielu tingimused oleksid olnud ebasoodsamad kui USA-s. Puritaanid tegid oma fanaatilise religioosse sallimatuse ja asketis miga kõik nende võimuses oleva kunsti arengu takistamiseks. Ilmaliku kunsti avaldused, nagu ilukirjadus, muusika, rääkimata teatrist, kõik ere, dekoratiivne ja pisutki luksuslikum, kaasaarvatud isegi orelimuusika kirikus, ol i ühiskondliku boikoti all.

See oli aeg, mil valgustusajastu kunst saavutas Euroopas suurt edu. Ameerikas aga peeti kunsti ühiskonna vaimse elu teisejärguliseks valdkonnaks.

PRANTSUSMAAL oli teatril revolutsiooni ajal tähtis osa täita, Ameerikas andis ajutine revolutsiooniline valitsus välja seaduse, millega hasartmängude, kukevõitluste ja "muude kallite lõbustuste" hulgas keelati ka teatritükid ja etendused. Iialgi polnud puritaanide mõju ja teatrivastasus Põhja- Ameerikas tugevam kui 18. sajandi esimesel poolel, revolutsiooni tõusu perioodil.

Ometi teatri- ja muusikaetendused siiski levisid. Leidnud siin vähimagi esinemisvõimaluse ja publiku, hakkas inglise k&uu ml;lalistruppe saabuma suurel hulgal. Peamiselt kanti ette inglise ballaadoopereid, mille estus oli veelgi viletsam kui Inglismaal endal. Tihtipeale puudus orkester, vahel isegi klavessiin. 1760-ndate aastate paiku oli tavaliseks nähtuseks "ooperi" ettekanne ühe inimese poolt.

Puritaanidel ei õnnestunud Ameerikas teatrit ära keelata, küll aga teotasid nad selle, omistades talle madaluse ja kõlvatuse maigu ning surusid ta kõige viletsamatesse ruumidesse. Muusikaet endusi esitati kõige madalama mainega ruumides, mis seisid reputatsioonilt ühel pulgal kõrtside ja avalike majadega; "korralik" kodanik säärasesse kohta ei riskinud minna, rääkimata siis veel perekonna kaasa võtmisest.

Seesuguses "teatrisaalis" seisid räpasel auklikul põrandal seljatoeta pingid, mille all jooksid rotid. Publikut meelitati kuulutustega, nagu "SAALILE ON TEHTUD UUS PÕRAND, NII ET SEAL ON SOE JA MUGAV. PEALEGI VÕIVAD LEEDID JA DZENTELMENID SÖEPANNID KAASA VÕTTA." Publiku käitumine oli kooskõlas ruumidega. Lärm ja kaklused olid tavalised asjad. Kahtlase kuulsusega daamid kasutasid teatrietendusi uute tutvuste sõlmimiseks.

KODUSÕJA JÄREL ALANUD PALAVIKULISE RIKASTUMISEGA, mille käigus USA kujunes võimsaks suurriigiks, KAASNES KATASTROOFILINE IDEELINE LANGUS.

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: E. Kampus "Muusikal"