ANEKDOODID

Keeruline olukord

Keegi sõber külastas Franz Schubertit ja märkas, et helilooja on väga pahuras meeleolus. "Ma kaotasin oma prillid ära," kaebas Schubert.

"Kah asi, mille pärast muretseda. Sa otsi nad lihtsalt üles," andis sõber nõu.

"Sul hea rääkida," torises Schubert pahaselt. "Ma saan neid alles siis otsida, kui nad mul käes on, sest ilma nendeta ma neid ju ei leia!"

Helilooja külalised.

Jean Sibeliuse poolt korraldatud vastuvõtul pani üks ta tuttavatest tähele, et suurem osa külalisi kuulub äriringkondadesse.

"Mis on teil nende inimestega ühist?" küsis ta majaperemehelt. "Millest võiksite te nendega rääkida?"

"Muidugi muusikast," vastas Sibelius. "Muusikutega mul jutt muusikast ei klapi. Nad on liialt koormatud oma isiklike äriasjadega."

Hilinenud veendumus.

Daniel Francois Auber kohtus Pariisis Richard Wagneriga.

"Kas teate," ütles ta naljatades Wagnerile, "mul läks vaja kolmkümmend viis aastat veendumiseks, et mul pole põrmugi annet!"

"Ja seejärel loobusite muusikast?"

"Ei, mis te nüüd, selleks ajaks olin juba kuulus!"

Kunsti sügavused.

Vestluses noore heliloojaga sõnas viiekümneaastane Giuseppe Verdi: "Mida sügavamini tungid muusikasse, seda suuremat lugupidamist tunned möödunud aegade suurmeistrite vastu. Kui ma olin teie vanune, kehtis mulle üksnes vaid "mina". Kahekümne viie aastaselt ütlesin: "Mina ja Mozart." Neljakümneselt: "Mozart ja mina." Praegu aga ütlen kõhklemata: "Mozart!""

Kolleegid.

Keegi noor helilooja kutsus Gioacchino Rossini oma ooperi esietendusele. Mõlemad heliloojad istusid loozis ja vastavalt tolleaegsele itaalia tavale oli mõlemal torukübar peas. Iga uue aaria esitamisel kergitas Rossini suure lugupidamisega oma torukübarat, justkui tahaks ta kedagi viisakalt tervitada.

"Maestro, miks te nii teete?" küsis noor autor imestunult.

"Ma lihtsalt tervitan oma kolleege, keda ma teie ooperis kohtan," vastas Rossini rõõmsalt.

Ootus.

Kord sosistas Rossini teatris oma kaaslasele: "Tenor on uskumatult vilets. Esimest korda kuulen säärast kehva laulmist."

"Võib-olla oleks parem ära minna?" tegi sõber ettepaneku.

"Ei mingil juhul," vastas Rossini elavnedes. "Mul on andmeid, et sopran tapab ta kolmandas vaatuses. Seda tahaksin ma kindlasti ära oodata."

Piinariistad.

Keegi sõber jutustas Rossinile, et nende ühisel tuttaval on väga suur kollektsioon kõigi ajastute ja rahvaste piinariistu.

"Ei tea, kas tema kogus on ka klaver?" tundis Rossini asja vastu huvi.

"Miks? Muidugi pole."

"Tähendab lapsepõlves ta muusikat ei õppinud..."

Ökonoomia.

Rossini sai teada, et tema sünnilinnas kavatsetakse talle ausammas püstitada- elusuurune marmorist kuju, ja et selleks on juba kogutud suur summa.

"Miks nii palju raha kulutada?" imestas Rossini. "Andke sellest summast pool mulle ja ma luban, et näitan ennast rõdult rahvale kaks korda nädalas samas poosis."

Keda jäljendada?

"Sinjoore Rossini," ütles Naapoli konservatooriumi tolleaegne direktor südametäiega, "te olete viimase kui ühe mu õpilase jäägitult hukutanud!"

"Kuidas see võimalik on?" imestas Rossini.

"Nad kõik on hakanud teie muusikat jäljendama!"

"See on tõepoolest kurb juhtum, armuline maestro, ega tee au teie pedagoogilistele kogemustele," vastas Rossini tõsiselt. "Õpilased peavad alati jäljendama oma õpetajat, ükskõik mis see neile hiljem ka maksma läheks."

Kriitika meetod.

Kord hakkas maja ees, kus Rossini elas, leierkast mängima meloodiaid ooperist "Wilhelm Tell", kuid niivõrd võikalt, et vihane Rossini andis leierkastimehele mõned mündid- tingimusel, et too silmapilkselt lõpetaks.

"Kas teie leierkast mängib viise ka Halévy ooperitest?" küsis Rossini korraga naeratades, ja saanud jaatava vastuse, andis mehele veel mõned mündid ning sõnas: "Siis olge nii hea ja mängige neid tema akende all."

"Ma ei saa," vastas leierkastimees.

"Miks?" küsis Rossini.

"Asi on sedapsi, et ma juba mängisin. Sinjoore Halévy saatis seejärel teie juurde."

Nad segavad alati.

Arturo Toscanini käest küsiti, miks tema orkestris pole naisi. Dirigent vastas:

"Teate mis, naised segavad alati. Kui nad on ilusad, siis segavad nad minu muusikuid, kui nad on inetud, siis segavad nad mind."

Üks liir.

Mitmed itaalia dirigendid, nende hulgas ka Arturo Toscanini ja Pietro Mascagni, olid kutsutud osa võtma Giuseppe Verdi auks korraldatud muusikafestivalist. Mascagni nõustus juhatama orkestrit ainult ühel tingimusel: kui talle makstakse honorari rohkem kui Toscaninile.

"Minu honorar olgu kõrgem," kinnitas ta, "kas või ühe liiri võrra, kuid igal juhul kõrgem." Festivali direktsioon nõustus. Pärast pidustusi maksti Mascagnile... üks liir. Nimelt dirigeeris Toscanini suure helilooja auks tasuta.

Muide.

Juba tuntud heliloojana kohtus Johann Strauss juhuslikult Viinis oma noorpõlvesõbraga, kellega ta kakskümmend aastat tagasi koolipingis oli istunud.

"Ah, Johann!" hüüdis kunagine koolivend rõõmsalt. "Tore, et ma sind kohtasin! Muide jutusta otsekohe, millega sa kõik need aastad oled tegelnud?"

Erand.

Nikolai Rimski- Korsakov seletas ühel loengul oma õpilastele, miks sonaadi või sümfoonia viimane osa peab ilmtingimata olema kirjutatud allegro's.

"Aga miks on Tsaikovski VI sümfoonia IV osa adagio lamentabile?" päris üks muusikajünger.

Rimski-Korsakov vaikis seepeale viivu, silitas habet ja sõnas siis pidulikult:

"Jah, erandid on võimalikud, kui nad on... geniaalsed."

Minu ooperid.

Pjotr Tsaikovski Odessas viibimise ajal mängiti teatris üksteise järel tema oopereid. Kord pöördus kohalik dirigent proovil helilooja poole järgmise küsimusega:

"Aga kas te ka teate, Pjotr Iljits, et "Mazepal" on ühiseid motiive "Jevgeni Onegini" ja"Padaemandaga"?"

"Aga kas te ka teate, maestro," vastas Tsaikovski samal toonil, "et "Mazepa"; "Jevgeni Onegin" ja "Padaemand" on kõik minu ooperid?"

Kahjukannataja.

Ühes Viini kohtus oli arutusel kahe noore moelaulukesteautori omavaheline tüliküsimus. Kumbki helilooja kinnitas, et teine olevat temalt meloodia varastanud. Kuna kohtunik oli muusikas võhik, kutsus ta kohtuprotsessile kompetentse eksperdi, kelleks osutus Ferenc Lehár. Niipea kui ekspert oli tutvunud mõlema autori partituuriga, küsis kohtunik temalt:

"Nõndaks, härra ekspert, kes on siis kahjukannataja?"

"Jaques Offenbach!" vastas Lehár.

Padaemand.

Ajalehe "Volga Sõna" teatrikriitik kirjutas 1911. aastal ooperi "Padaemand" kohta:

"Lavateos on ka selle poolest silmapaistev, et kaks suurt kunstnikku- A. S. Puskin ja P. I. Tsaikovski- jõudsid ühistele seisukohtadele: naelutada igaveseks ajaks häbiposti meie häbiväärne kiindumus kaartidesse."

Mis on raskem?

Johann Strauss (noorem) pühitses oma viiekümnendat sünnipäeva. Pidulikul õhtul, pärast ühe tema populaarse valsi ettekandmist tänas juubilar südamlikult dirigenti ja orkestrit.

"Aitähh, härra Strauss," sõnas rõõmust särav orkestrijuht. "Jajah, säärast valssi komponeerida polegi nii keeruline, aga katsuge seda mängida..."

Schiller ja harf.

Noores eas õppis Friedrich Schiller harfimängu. Kord ütles talle keegi tuttav: "Te mängite harfi nagu kuningas Taavet, ainult mitte nii hästi."

"Aga teie," vastas Schiller pikemalt mõtlemata, "otsustate selle üle nagu kuningas Saalomon, ainult mitte nii arukalt."

Degustaator.

Johannes Brahmsi peeti suureks asjatundjaks veinide alal. Kord oli ta külas rikka Hamburgi kaupmehe juures. Peremees pakkus talle veini ja märkis seejuures muhelusega:

"Minu veinikeldri varude hulgas võiks seda sorti vabalt Brahmsiks nimetada."

"Oleks väga tore, kallis peremees, kui saadaksite keldrisse Beethoveni järele."

Õnneseen.

Kord saatis Brahms klaveril üht tsellomängijat ja mängis meelega liialt valjusti, et summutada oma partneri viletsat esinemist. Pärast pala pöördus vihane tsellist Brahmsi poole:

"Maestro, te mängisite nii valjusti, et mina ise ennast ei kuulnud!"

"Õnneseen!" vastas helilooja.

Õpilane.

Jalutades kord Milanos, jäi Giacomo Puccini kuulama leierkast, mis mängis katkendeid tema ooperist "Boheem".

"Seda kohta tuleb veidi kiiremini vändata," ütles Puccini leierkastimehele.

Järgmisel päeval seisis leierkastimees samal tänavanurgal. Tema muusikariista kõrval ilutses suur plakat: "Kuulsa Puccini õpilane."

Õnnitlus.

Maurice Raveli juurde tuli keegi andevaene muusik, kes kõiki oma "teostega" ära oli tüüdanud, ja sõnas:

"Maestro, siin on m,inu viimane partituur!"

"Tõesti? Sel puhul õnnitlen!" vastas Ravel siiralt.

Seaduspärane suhe.

Keegi andetu, kuid liialt enesekindel muusik palus Ferenc Liszti, et see tutvuks tema teosega ja avaldaks arvamuse. Liszt luges partituuri läbi ja seda autorile tagastades sõnas:

"Teie teoses on palju uut ja palju huvitavat..."

"Lugupeetud maestro, te arvate seega, et..." alustas "talent" tõtakalt, kuid Liszt katkestas tema kiirkõne ja lisas:

"... aga kahjuks pole uus huvitav ja huvitav pole uus."

Klaverimängust.

Liszt mängis külalisena ühes salongis paar klaveripala. Pärast esinemist küsis temalt keegi seltskonnadaam: "Kas see on tõsi, et pianistiks peab sündima?"

Liszt mõtles veidi ja vastas: "Teil on täiesti õigus, armuline proua. Kui ei sünnita, siis pole ka võimalik klaverit mängida."

Eventuaalne muudatus.

Keegi algaja muusik oli komponeerinud sümfoonia, mille ta pühendas oma "eeskujule ja meistrile" Giacomo Meyerberile. Ta saatis oma loomingu heliloojale ja lisas, et on meeleldi nõus tegema avantuaalseid muudatusi.

Meyerbeer saatis sümfoonia tagasi ettepanekuga: "Palun muutke pühendus."

Aeglus.

Gaetano Donizettist oli teada, et ta komponeerib oma ooperid uskumatult lühikese aja jooksul. Kord läks sõprade ringis jutuks, et Rossini olevat oma "Sevilla habemeajaja" kirjutanud kolmeteistkümne päevaga.

"Mida te selle kohta ütlete, lugupeetud maestro?" küsis keegi Donizetti poole pöördudes. "Tõepoolest, kas pole hämmastav?!"

"Arvan, et see on täiesti võimalik," vastas maestro rahulikult. "Rossini on alati väga aeglaselt töötanud."

Ei küsinud kelleltki.

Keegi nooruk küsis Wolfgang Amadeus Mozartilt, kuidas komponeerida sümfooniat. Mozart vastas: "Te olete veel väga noor. Miks te ei alusta ballaadidest?"

Nooruk vaidles vastu: "Kuid teie ju kirjutasite sümfooniaid juba kümneaastaselt."

"Seda küll, kuid ma ei küsinud kelleltki, kuidas neid kirjutada."

Rahapuudus.

Hector Berlioz viibis Cherubini ooperi "Ali Baba" etendusel. Esimese vaatuse lõpul ütles ta haigutades: "Kakskümmend franki ühe mõtte eest!"

Teise vaatuse keskel pakkus ta nelikümmend, sama vaatuse lõpus kaheksakümmend franki. Kolmanda vaatuse ajal aga tõusis püsti ja lahkus teatrist omaette pomisedes: "Ma ei ole küllalt rikas."