ARS NOVA (14. saj.)

Ajastu nimetus tuleb PHILIPP de VITRY (piiskop, mõjukas diplomaat, luuletaja ja muusikuna mitmekülgselt andekas) traktaadist "Ars nova 1325".

Saavutused teoreetikuna: rütmika täiustamine vältuste jagamisega. Täielike konsonantside (oktaav, kvint, kvart) paralleelsus keelatakse. Ranged ettekirjutused dissonantside (sekund, septim) kohta. Nüüdsest on võrdsed kahe- ja kolmeosaline täiuslik mõõt, Kolmainsus!) taktimõõt.

Vormid: Isorütmiline (=samarütmiline) motett, ballaad (2-4-häälne ilmalik laul, mille kõik hääled on korraga komponeeritud), rondeau (tavaliselt 3-häälne laul ühe muusikalise põhikujundi sagedase kordamisega, sageli ka soolo ja koori vaheldumisega), virelai ja lais (trubaduurilaulude sarnased ühehäälsed laulud).

Selle aja Prantsusmaa tähtsaim helilooja GUILLAUME de MACHAUT (1300-1377), Böömi kuninga Johanni sekretär, seejärel tegev Prantsuse õukonnas. Säilinud: 40 ballaadi, 20 rondelli, 23 motetti, 32 virelaid, 18 laid, 1 missa (esimene täielik 4-häälne missa).

Itaalia ars novat nimetatakse trecendo-muusikaks. 2-3-häälne faktuur kõrgeltarenenud rütmikaga, juhtivaks on ülemine hääl. See on vaste ajastu kirjandusele (DANTE, PETRARCA, BOCCACCIO). Vaimuliku kunsti keskuseks on Firenze. Peameister on pime organist FRANCESCO LANDINO (+1397).

Vormid: ballata, rotundella (=rondeau), caccia ( jahistseenide kirjeldus kaanonivormis või sagedaste imitatsioonidega), madrigal (algselt karjuselaul, ilmselt sõnast mandra- kari, hil jem erootilised, allegoorilised ja ka poliitilised tekstid enamasti kaasaegsetelt luuletajatelt).

Inglismaal seoti alustelt rahvalik mitmehäälsus Notre-Dame'i koolkonnamõjudega. Tekkis fauxbourdon(valebass)-improvisatsioon , mitmehäälsus paralleelsete sekstakordide alusel. Tähtsaim helilooja üleminekuajal ars novast madalmaade muusikale on JOHN DUNSTABLE (+1453). Tema hauakiri nimetab teda muusikuks, matemaatikuks ja astronoomiks.

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: T. Siitan "Muusikaajalugu"