KROONIPÄRLID.

Bachide suguvõsa on ainus, mille sugupuu toovad ära kõik suuremad muusikaentsüklopeediad.

Muusikud Bachid tegutsesid peamiselt Kesk-Saksamaal, Thüringis, kuuludes seega mitte üksnes ühte suguvõssa, vaid ka samasse muusikalisse keskkonda, ning muusikalise talendi nii erakordne kontsentratsioon on uurijaid ammu intrigeerinud. Muusikalist haridust jagati selles perekonnas isade, vanemate vendade, onude või teiste sugulaste poolt, nii ei koolitanud Johann Sebastiangi oma kodust mitte üksnes oma poegi, vaid ka vähemalt kuut kaugemat sugulast. Sel kombel kujunes tugev perekonnatraditsioon, mille eredaks näiteks on Johann Sebastian Bachi valduses olnud suguvõsa vanemate liikmete teoseid sisaldanud käsikirjade kogu, nn. "Alt-Bacisches Archiv".

/.../ Vennad Johann Christoph (1642-1703) ja Johann Michael (1648-1694) kuuluvad Bachide suguvõsa Arnstadti liini ning olid Johann Sebastiani vanaonu Heinrich Bachi pojad.

Johann Christophit võib pidada üheks kõige väljapaistvamaks Bachiks enne Johann Sebastiani. Ta tegutses Arnstadtis ja Eisenachis organistina ning hiljem Eisenachi õukonna klvessinistina. Mõni aasta enne surma nimetati ta samas õukonna kammermuusikuks.

Noorem vend Johann Michael Bach oli vanema järglaseks Arnstadti lossikapelli organisti kohal ning hiljem linnaorganistiks Gehrenis. Heliloojana polnud ta oma kuulsamast vennast sugugi nõrgem, eriti motetizanris, kus ta jätkas Schützi, Scheidti ja Praetoriuse traditsiooni. Ja veel peresidemeist: Johann Michael Bachi noorimast tütrest Maria Barbarast (1684-1720) sai tema teisest põlvest sugulase Johann Sebastiani esimene abikaasa, heliloojate Wilhelm Friedemanni ja Carl Philipp Emanueli ema.

Johann Sebastian Bachi (1685-1750) ajal sai uute motettide komponeerimine järjest haruldasemaks. Bach kirjutas neid enamasti pühendusteostena konkreetsete isikute matusteks. Kuigi tema motetid on enamikus tavalisest ulatuslikumad kompositsioonid ning varem vaidluse alla seatud autorsusega ning vaieldava zanrikuuluvusega teoste arvel saaks nende arvu üsna mitme võrra suurendada, räägitakse tavaliselt siiski vaid kuuest Bachi motetist. Kuus on aga tõelised kroonipärlid Euroopa koorimuusikas. "Singet dem Herrn ein neues Lied" on nende hulgas säravaim ja virtuoosseim. Bach kirjutas selle oma vokaalmuusika kõrgajal 1726. või 1727. aastal Leipzigis, ent pole teada, mis puhul. Kõne alla tuleb mõni kirikupüha (uusaastapäev?) või ka õukondlik pühendus, näiteks Saksi kuurvürst August Tugevale, kes 1727. aasta mais oma sünnipäeval Leipzigit külastas. Selle moteti puhul meenutatakse tihti ka Wolfgang Amadeus Mozartit, kes kuulis teost Toomakoori esituses läbisõidul Leipzigist 1789. aastal ning on kirjeldanud seda kogemust tõeliselt vapustava muusikaelamusena.

Toomas Siitani artikkel ajalehes "Postimees" mai 1996