Dr. Karl August Hermanni poolt koostatud Beethoveni elulugu jõuab nüüd siin Teie ette.
Võetud on see "Laulu ja Mängu Lehest"
.

Ludwig van Beethoven

1770-1827

Kes jõuab küll helide võimu kõrgema ilmutaja elu nii lugejate ette kirja panna, nagu seda tõesti tarvis oleks kuju temast vaimu silma ette saada? Jah kes jõuab?! Ei ole see kerge asi suure vaimu elu ja olu mõne sõna- ja ridaga kirjeldada.
Nagu ise enesest langeb meie silm ühe pildi kohta, mis meile tugevat kindlat meest näitab. Meie saame pildist aru, et see üks kuningas on, kellest kõneleme, kuningas ei mitte kuldkrooniga, vaid kuningas iluhelide riigis. Ludwig van Beethoven oli see mees, kes ka seni ajani veel iluhelide sünnitamises mänguriistade tarvis maailmas esimene oli ja on. Vaatame järele, kes see jumalik helide sünnitaja vaim oli.
Jõulukuu 16. päev aastal 1770 oli see, millal suur vaim Bonni linnas ilmale sündis. Juba teisel päeval ristiti ta ja pandi nimeks Ludwig. Noorukese vanaisa oli Belgia maalt pärit, nõnda oli siis pärastene kõrgem toonide ilmutaja vere poolest Belgia mees, ei mitte sakslane.
Vanaisa ja isa olivad mõlemad osavad muusikameistrid. Vanaisa oli Bonni ülema piiskopi koja laulu- ja mängujuhataja ja isa Johann von Beethoven oli ka kõrge koja muusikategija ja üleüldse muusika õpetaja.
Tema oli ka oma poja esimene õpetaja. Selle läbi noor Ludwig vanaisa ja isa läbi juba muusikalises ringkonnas oli sirgunud, ei ole siis imeks panna, kui toonide riik ja võim talle juba kõige õrnemas lapsepõlves tuttavaks sai.
Poisike Ludwig käis Wien'i "Ladina koolis" enesele tarkust nõudmas. Kui kool oli läbi, siis õpetas teda Pfeifer, aga pärast seda iseäranis tubli komponist Neefe, kes üleüldse noore mehe juhatajaks ja isalikuks sõbraks hakkas ja teda toonide sügavusse oskas vaadata lasta. Beethoveni pärastesteski töödest on veel Neefe õpetuse jälgi leida. Neefe oli ka see, kes avalikult ajalehes julges ütelda, et Beethovenil suur tulevik saab olema.
Oma isaliku sõbra soovil sai Beethoven teiseks ülemaks kapellmeistriks kuurvürsti kojas. Siin käis ta veel Vien'is rohkem õppimas, kus ta Keiser Joosep II ees mängis ja suremata meistri Mozarti tundma sai.
Kui Beethoven keisri ees mängis, siis hüüdis Mozart:"Pange tähele, temast saab kord kõik maailm kõnelema!"
Ema surma pärast (1787) läks Beethoven tagasi Bonni linna, kus ta pärast veel tükiks ajaks jäi õppima.
Muusikasõber, krahv Waldstein võttis ta lahkesti oma perekonda vastu, kus ta toonitööde loomises palju äratamist sai.
Noore preili Leonore von Breuningiga oli ta väga sõber ja oli kord koguni arvatud, et ta selle noore neiuga paari heidab.
Oma ooperis "Fidelio" oli ta koguni Leonore mälestuseks ühe sellesama nimelise osa loonud.
Klaveril mängimises ei saanud keegi tema vastu ja kõik tema kuuljad jäivad vait imeks panema teda kuuldes.
Pärast, aastal 1793, läks Beethoven jälle Wieni Haydn'i juurde õppima. Aga et Haydn ruttu ära läks Londoni, siis õppis ta Albrechtsbergeri ja Schenki juures edasi. Komponeerimist mõistis ta nüüd väga selgesti. Kõik võtsivad noort meest rõõmuga vastu. Beethoven ei pidanud muusikat mitte meelejahutuse asjaks. Temal oli tõde muusika sees. Muusika pidi inimese seespidise elu kuju olema, ei mitte paljas iluhelide kõlin. Inimese kurvastust ja rõõmu, raskust ja kergust, valu ja lõbu lühidalt tervet hingeelu pidi muusika mäng avaldama. Vanast endisest viisist lahkus ta ja pani muusika sisse rääkimata suurt võimu ja väge. Vanemad meistrid ei võinud enam temast arugi saada. Albrechtsbergeri kitsapiiriline muusika õpetus ei olnud enam temale küllalt. Tema vaim nõudis vabamat kõrgemat; nagu kotkas üle pilvede lendab.
Ehk küll Beethoveni nimi ühte puhku kuulsamaks läks ja tema muusikameistrite seas esimesse ritta loeti, ei jätnud ta iialgi õppimist järele ega jäänud laisaks. Ta õppis ja harjutas end ühtepuhku. Iseäranis mänguriistade õppimises tegi ta tööd, kuni ta viimaks neid kõiki mängida oskas. Iseäranis andis Itaalia muusikameister Salieri temale õpetust mänguriistu helisema seada. Ei kestnud kaua, siis jõudis Beethoveni vägev vaim selle isandaks saada, mille ta enesele eesmärgiks oli teinud. Vaim võis nüüd kõrgeid sünnitusi luua, sest selleks oli abinõusid küllalt.
Nüüd tulivad ka tema poolest tööd, millest üks ilusam ja vägevam kui teine oli. Neid nimetada viiks siin pikale. Nad on veel tänapäev igas suuremas muusikakaupluses saada nagu mälestuseks helide isandalt. Nende seas oli palju laulusid ja üks ooper "Fidelio" aga kõige rohkem helitöösid mänguriistadele, sest see oli Beethoveni kõige ülem iluhelide vald.
Orkestrimängu tõstis tema nii kõrgele, nagu see vaevalt ka pärast on sündinud. Veel praegu on tema toonitööd igas kunstlikumas kontserdis kuulda.
Iseäranis nimetada on tema töödest üheksa sümfooniat (suurt tõsist mängutükki). Nende juures on lugu tõesti nõnda, et iga pärastene ikka ilusam on kui endine. Viimased neist sümfooniatest sünnitas ta eluotsal, millest pärast räägime.
Üks suur õnn oli Beethovenil see, mis nii vähedel olema juhtub, et nimelt inimesi leiti, kes tema tööst oskasivad lugu pidada ja neid mõista. Nii hästi ligemaid tutvaid oli temal, kes teda kõrgeks pidasivad kui ka kaugemalt austajaid. Võime koguni tunnistada, et terve haritud kaasilm teda mõistis ja austas. See andis temale jõudu ikka ilusamaid ja mõjusamaid iluhelisid luua. Kõige rohkem kaitsis ning armastas teda vürst Karl Lichnovski abikaasaga, kes väga soojad muusikasõbrad ja soovijad olivad, siis aga veel ka vürsti vend Moritz, herra von Swieten ja mitmed teised mõjukad mehed. Ka Austria riigi aujärjepärija Rudolf ja vürstid Kinski ja Lobkowitz olivad Beethoveni sõbrad ja edendajad.
Nende läbi sai Beethoven aastas 4000 kuldnat kindlat sissetulekut, mis aga pärast paraku vähendati. Teda kutsuti Kasselisse, aga ta jäi otsani Wieni.
Nende kallimeeleliste inimeste hulgas oli Beethoven just nagu oma kodus. Ei mingisugune pahandus ega halvakspidamine teinud siin elu lõbutuks.
Siin õppis Beethoven ka maailma rahvaste suuremate kirjameeste kirjasid tundma, siis ka Bachi, Händeli ja mitme muu muusikameistri toonitöösid. Ka tema enese mängijad olivad kokku heitnud, ja kui ta midagi uudist lõi, siis mängiti see varsti ette. See tegi rõõmu.
Ehk küll ta suurte meestega ümber käis, siiski oskas tema end nõnda hoida, et teda ikka kõrgeks peeti.

Keha poolest oli Beethoven keskmine mees, aga tugev ja tüvikas, kindel ja sirge, õige käigu ja läbitungiva silmaga. Üleüldse oli tem ategumoes midagi, mis uhkeks kuninglikuks, terveks ja kangeks võidi nimetada. Tema oli näost nagu mõni jumal näha, nõnda kirjutab üks tema tuttav.
Oma kõige paremas meheeas õppis Beethoven kõrgemat sugu inimeste seas ühe noore preili, krahvi tütre Julia di Guicciardi (ütle-guitschardi) tundma, keda ta kõigest südamest armastama hakkas ja kellega ta väga oleks soovinud eluajaks ühte heita. Aga seisuse vahed olivad takistajaks. Nimelt ei soovinud seda noore neiu ema. Beethoven oleks aga neid takistusi jõudnud võita, aga ta ei tahtnud noort neiut pool vägisi enesele saada. Ta komponeeris tema mälestuseks ja võitles enesele võidu armastuse üle. Ta jäi poissmeheks.
Oma vanemas eas juhtus talle suurem õnnetus, mida iluhelide sünnitajale iial võib sündida: tema kõrvakuulmine hakkas vähenema, kuni ta aega mööda koguni kurdiks läks. Asjata oli kõik sõdimine selle hirmsa õnnetuse vastu. Pärast ei saanud ta enam muidu teiste käest midagi kuulda kui üksnes kirja läbi. Südant lõhestav on see teadmine: Tema, kes kõige ilusamad helid oli sünnitanud, ei kuulnud neid ise enam! Aga sellegipärast lõi ta mängutükkisid edasi. Just tema viimane üheksas sümfoonia peetakse kõigist muusikatundjatest kõige ilusamaks helitööks, mis iial maailmas on loodud.
Kümnendat sümfooniat algades jäi ta haigeks. Ta võitles ühe nädali aega surmaga. Siis jäi surmale võit, ja suur meister pani silmad paastukuu 26. päeval 1827 kinni.
Umbes 400 suuremat ja vähemat mängutükki on ta järele jätnud, nende seas 9 sümfooniat, 30 sonaati, üks ooper, üks oratoorium, palju tantsu- ja muid tükka.
Tema matusest võtsivad umbes 20 000 inimest osa. Tema tööd jäävad muidugi meile ja meie järelsugule igaveseks mälestuseks toonide vürsti poolest.

Copyrigjt Anu-Mai Lillo