Romantikuile iseloomulik konflikt üllate ideaalide ja keskkonna toorete materiaalsete huvide vahel väljendus eriti teravalt nende kunstnike juures, kes elasid Pariisis. Kunst seisnes raha ja võimu omandamises, ausus öeldi oleva t laste naiivne illusioon.

Pariis oli üheks tähtsamaks eesrindliku mõtte keskuseks Euroopas. Tulipunkti tõusis uus kunstivool- realism. Seda esindasid kirjanduses F. STENDHAL (1785-1842), H. BALZAC (1799-1850), G. FLAUBERT (1821-1880). Valitseja NAPOLEON III häiris realism. Vaimulikud ostsid kunstnike tõsielu kujutavaid maale, et neid põletada.

Pariisi jooksid kokku kõik Euroopa kunstiniidid. Siin esinesid ajastu silmapaistvamad interpreedid, lavastati itaalia ja saksa oopereid, siin elas saksa laulik H. HEINE, poola helilooja ja pianist F. CHOPIN, Itaalia ooperikuulsus G. ROSSINI, ungarlane F. LISZT.

HECTOR BERLIOZ

(1803-1869)

Berlioz on pärit ühest väikesest provintsilinnast GOTE SAINT-ANDRE'st. Tema isa, elukutselt arst, oli suur kirjanduse austaja. Iga päev sundis ta oma poega pähe õppima mõned salmid Ant iik-Rooma poeetidelt HORATIUS'elt ja VERGILIUS'elt.

"Oleksin sündinud sadamalinnas, oleksin ühel ilusal päeval pannud plehku mõnele laevale," kirjutas helilooja oma memuaarides.

Varakult õppis ta mängima flööti, kitarri ja lööma trummi, kirjutas muusikat segaansamblitele. "Minu nooruse loomingulistel katsetustel asus alati sügav melanhooliapitser. Peaaegu kõik minu meloodiad olid minoorsed," kirjutas helilooja hiljem.

Isa tegi kõik, et pojast ei saaks muusikut. Isegi klaverit kui hädavajalikku ja kunstnikukutsele meelitavat pilli oli keelatud mängida. Poisist pidi saama arst. Aastal 1821 sõitiski Berlioz Pariisi, et määratud eriala omandada. Noormehes kees sisemine võitlus. Ühel pool olid haiged, laboratooriumid, vastumeelsed lõhnad, pealuud, laibad, operatsioonid, teisel pool- Pariisi rikkalik kultuurielu, kontserdid, ooperid, orkestrid.

Pariisis ta lausa armus GLUCK'i isikusse ja loomingusse, kirjutas helilooja partituure käsitsi ümber, nautis neid seni, kuni need viimse detailini pähe kulusid. Ja kui ooperis "IFIGENIA TAURISES" oli dirigent omavoliliselt kasutanud taldrikuid, karjus Berlioz teatrietendusel, otse publiku ees: "Taldrikuid siin ju pole, kes julges Glucki parandada!" Sama kordus ooperi kolmandas vaatuses. "Tromboonid jäid sisse astumata, see on ju väljakannatamatu."

Gluckilt saadud muljete mõjul jättis Berlioz meditsiinilised õpingud, mille tagajärjeks oli konflikt vanematega, materiaalsest toetusest ilmajäämine, aineline puudus, võlad. Päeval jooksis ta majast majasse, et kitarri-, flöödi- ja solfedzotundidega sissetulekuid hankida, siis ruttas ta konservatooriumi professori LE SUER'i juurde kompositsiooniõpetust saama. Õhtuti istus ta partituuriga käes ooperiteatris, öösiti kirjutas noote.

1826. aastal astus ta konservatooriumi Le Suer'i kompositsiooniklassi. Helilooja uueks jumalaks sai C. M. von WEBER, tema vastaseks aga jäi konservatooriumi direktor L. CHERUBINI.

Aastal 1830 toimus Pariisis revolutsioon. Tänavavõitluse kisa vaheldus revolutsioonilise "IIRI LAUL'uga", mille autoriks oli Berlioz. Relv käes tormas helilooja tänavale, et osa võtta lahinguist barrikaadidel.

Siis rõõmustav uudis: konservatooriumi loomingulisele konkursile esitatud kantaadi eest oli heliloojale määratud Rooma preemia. See võimaldas autoril kaks aastat Itaalias ja ühe aasta Saksamaal end tasuta täiendada.

Ja veel üks meeltülendav sündmus- "FANTASTILISE SÜMFOONIA" esiettekanne. Teosel oli suur menu. Klassikalise nelja osa asemel on siin viis osa. Teose ettekandeks planeeris Berlioz esialgu 130 mängijat. Sümfoonia esiettekanne toimus 5. detsembril 1830 Pariisi konservatooriumi väikeses saalis.

Teos on autobiograafilise iseloomuga ja eellugu on järgmine: 1827. aastal saabus Pariisi inglise näitetrupp, et etendada seeria Shakespeare'i teoseid. Alustati "Hamletiga". Ofelia osa mängis noor näitlejatar HARRIET SMITHSON. Etenduste alaliseks külastajaks oli Berlioz. Vaatamata inglise keele mitteoskamisele oli helilooja Shakespeare'i jõulisest kunstist ja Smithsoni dramaatilisest talendist lausa vapustatud. Sellele järgnes armumine Smithsonisse, muidugi selle äärmusliku kirega, mis oli iseloomulik noorele Berliozile. Jälgides "Romeo ja Julia" etendust unustas helilooja end oma elamuste tormavaisse keeristesse ja karjus: "See näitlejanna saab minu naiseks, aga tollele draamale kirjutan ma oma kõige suurema sümfoonia." (Viis aastat hiljem abiellus Berlioz tõepoolest Smithsoniga. Koorisümfoonia "Romeo ja Julia" valmis 1839. aastal). Armunu hulkus kuni nõrkemiseni sihitult mööda Pariisi tänavaid. Siis uinus ettejuhtuvas paigas, pingil Seine'i kaldal, Kohvikulaua taga Itaalia bulvaril."Seal magasin viis tundi nördimuseks ettekandjatele, kes kartes mind leida surnuna, ei julgenud mulle läheneda."

"Koos unega kaotasin huvi oma tegevusalade vastu, võime töötada. Hulkusin sihitult mööda Pariisi tänavaid," pihtis Berlioz.

Oma tunnete väljendamiseks kirjutas ta Smithsonile mitu kirja. Selle asemel, et saata õnnetule noormehele mõni lohutav reake, keelas näitlejatar teenijal edaspidiste kirjade vastuvõtmise.

Helilooja püüdis Smithsoni tähelepanu äratada muusikuna, dirigendina, kuid tagajärjetult. Nende elamuste tulemuseks ongi "Fantastiline sümfoonia".

Sümfooniale on helilooja poolt juurde lisatud sõnaline programm. Teose üldine mõte oleks järgmine: haiglaselt tundliku närvisüsteemi ja suure kujutlusvõimega noor muusik on meeleheitehoos end mürgitanud. Annus polnud aga surmav. Kunstnik jääb teadvuseta olekusse. Ta ettekujutusse kerkivad nägemused. Näib, nagu hakkaks teda jälitama mingi piinav mõte, idee fiks, armastatu viirastus. Et leida rahu, püüab teose kangelane unustada möödunut. Ta sukeldub lõbutsevasse balliseltskonda, otsib tröösti loodusest. Ent rahu on vaid ajutine. Ikka ilmub tema silmade ette armastatu kuju, kinnisidee, tuues endaga kaasa piinavaid mälestusi, rusuvaid tundeid. Siis näib, nagu oleks ta armukadedushoos mõrvanud oma armastatu, nagu viidaks teda hukkamispaigale. Siis leiab ta end nõidade orgia keskel. Ka siin viirastub talle armastatu kuju.

1) Unelmad ja kired

2) Ball

3) Stseen väljadel

4) Teekond tapalavale

5) Öine nägemus nõidade sabatil

"Fantastilise sümfoonia" esiettekandel viibis ka Liszt, kes demonstratiivse aplausiga väljendas teose autorile oma kõige tulisemat poolehoidu. Sümfoonia oma ainulaadse sisu ja orkestrikäsitluse poolest on avaldanud suurt mõju sümfoonilise muusika edaspidisele arengule.

Niisama palju kui heliloojat pidi programmilisus abistama ka kuulajat. Ta pidi publiku fantaasiat avardama, kunstilist elamust täiendama vahenditega, mis on muusikale kättesaamatud.

Roomas tutvus Berlioz FELIX MENDELSSOHNI ja MIHHAIL GLINKA'ga. Eriti köitsid teda matkad Abruzzi mägedesse. Siin sõbrutses ta mägilastega, tutvus nende elu ja kommetega. Nende muljete ja BYRONI kirjandusteoste lugemise mõjul valmis tal 1834. aastal sümfoonia "HAROLD ITAALIAS". Teos on samuti autobiograafilise iseloomuga. Selle kangelaseks on kaasajaga rahulolematu kunstnik, kes otsib tröösti metsikust loodusest. Osad on:

1) Harold mägedes. Melanhoolia, õnne ja rõõmu stseenid.

2) Igavesti palveid laulvate palverändajate rongkäik.

3) Abruzzi mägilase armastusserenaad.

4) Bandiitide orgia. Viimases osas on kangelane sünges kaljukoopas kesk röövleid ja bandiite. Kogu maailma põlastades tühjendab ta mürgikarika ja lahkub vaikides sellest tühisest ja närusest maailmast.

Suurt huvi pakuvad aga Berliozi kirjutamata sümfooniad. Kui palju neid on? Võib-olla üks, võib-olla rohkemgi.

Kord unes viirastus Berliozile nagu oleks ta loonud uue sümfoonia. Sellest kirjutas helilooja: "Järgmisel hommikul ärgates meenus mulle peaaegu täielikult esimene osa. Läksin laua juurde, et seda kirja panna, kui korraga tuli mulle pähe järgmine mõte: kui ma kirjutan valmis selle osa, pean ma lõpetama ka kõik teised, minu mõttele omane fantaasia viib selleni, et sümfoonia saab suured mõõted. Selle lõpetamiseks kulub mul täielikult kolm või neli kuud. Kui sümfoonia on valmis, seisan kiusatuse ees anda see ümberkirjutajaile. Andes partiid ümberkirjutamiseks langen ma võlgadesse 1000-1200 frangini. Kui partiid saavad valmis, seisan kiusatuse ees seda kuulda ettekandes. Annan kontserdi, mis katab vaid vaevalt poole väljaminekuist. Ma kaotan kõik, mis mul on. Mu haige (naine) jääb ilma kõigest vajalikust, ei varustust pojale, kes teeb ettevalmistusi õppesõiduks laeval. Neist mõtteist jooksid mul külmajudinad üle selja, ma panin kõrvale sule, mõeldes homme unustada sümfoonia."

Berlioz lõi muusikat suure seesmise kirega, kuid kaasmaalastest publik võttis tema teoseid sageli vastu ükskõiksusega. Tema parima ooperi "BENVENUTO CELLINI" esietendus vilistati meeletu publiku poolt välja.

Meeldiva üllatuse tõi aga üks "Harold'i" sümfoonia ettekandeist 1838. aastal. Teost kuulas kuulus Paganini, kes oli sümfooniast niivõrd vaimustatud, et ei suutnud varjata pisaraid. Järgmisel päeval sai Berlioz saladusliku pangatseki 20 000 frangile. See oli kingitus Paganinilt.

1837. aastal kirjutatud kuulus "REEKVIEM" ja 1840. aastal valminud "LEINA TRIUMFI SÜMFOONIA" on mõlemad pühendatud 1830.aasta revolutsiooni ohvrite mälestusele.

Helilooja tähelepanu köidavad suured kirjandusteosed. Shakespeare'i ainetel loob ta 1839. aastal sümfoonia "ROMEO JA JULIA" ning Goethe ainetel 1846. aastal dramaatilise legendi "FAUSTI HUKKAMÕISTMINE". Mõlema sümfoonia puhul lisab helilooja instrumentidele juurde inimhääled.

Leidmata tunnustust oma kodumaal, võttis Berlioz neljakümnendail aastail ette kontserdireisi välismaale. Ta esines dirigendina. Nüüd said helilooja teosed sageli ovatsioonide osaliseks.

1847. aastal sõitis Berlioz Peterburgi. Siinne publik ja heliloojad osutasid heliloojale sügavat lugupidamist.

1867. aastal külastas Berlioz testkordselt Venemaad. Vene Muusikaühing Peterburis valis ta oma auliikmeks.

Berlioz, kes oli nooruses vaimustatud olnud revolutsioonist, suhtus 1848. aasta revolutsiooni umbusuga. Teda tabasid rasked katsumused: suri ta naine. Ta abiellus teistkordselt, kuid kaotas peagi surma läbi ka teise elukaaslase; meretormides hukkus ka ta poeg.

Helilooja põgenes oma loomingus kaugesse minevikku ja vaimulikku temaatikasse (ooper "TROOJALASED", oratoorium "KRISTUSE LAPSEPÕLV").

Berlioz suri 1869. aastal.

Teada on, et kuulsa komponisti BERLIOZ'i noorpõlv väga vilets oli. Kui ta Pariisi konservatooriumis õppis, magas ta ühes tühjas, lagedas ärklikambris, külmetas õhukese vaiba all, sõi lõunaks ainult tükikese kuiva leiba ja ühe viinamarja ning pidas tihti ühe silla pääl nõu, kas SEINE'i jõgi mitte kõige paremat päästmist sellest viletsusest ei tooks.

Hoolimata oma kunstivaimustusest, mille õhinal ta selle aja sees ühe laulelduse partituuri ja suure kiriku muusikatüki komponeeris, oleks ta ehk enesele otsa pääle teinud, kui ta mitte õnneks koorilaulja kohta ühes teatris ei oleks saanud. Berlioz ise jutustab sellest kohasaamise loost naljatoonil: "Mul oli väga palju võistlejaid ja nende seas lihunikkusid, pagareid, kaupmehepoissa jne. Kõik ilmusivad, noodirull kaenla all, teatri- direktori ette. Viimane silmitses suure näoga Berliozi teraval ja ühtlasi uurival pilgul.

"Kus Teie noodid on?" küsis ta Berliozilt, kes paljaste kätega ta ees seisis.

"Mul pole nootisid vaja," oli vastus, "ma loen kõik lehe päält, mis Teie mulle kätte annate."

"Tohoo pagan, " imestas direktor, "aga mul eiole nootisid siin!"

"Noh, mis Te tahate minult kuulda?" ütles Berlioz, "ma tunnen iga nooti GLUCK'i, PICCINI, SALIERI, RAMEAU, SPONTINI, GRETRY, MOZARTI ja CHIMAROSA ooperites ja võin kõik pääst laulda."

Selle seletuse pääle kohkusivad teised võistlejad nii ära, et uksest hakkasivad välja kobima. Berlioz laulis ühe Spontini aaria ja sai koha omale- 50 franki palka kuus! Vähe oli seda küll, aga Berliozi aitas see rahakene surmast.

Berliozi näitleja-ametist saadi alles kuulda, kui ta juba ammugi kuulus mees oli.

LUGU

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: J. Jürisson "Heliloojad romantikud"