Johannes Brahms

(1833-1897)

Saksa helilooja. Sündis Hamburgi linnas. Tema isa oli kontrabassimängija Hamburgi teatris, aga oskas ka mitut muud pilli mängida. Isa käest sai Brahms siis tublit hakatust. Pärast võttis ta veel teistelt palju õpetust ning läks ruttu edasi.
Suured anded ja suur usinus aitasid Brahmsi peagi muusikalise täiuse teele niihästi komponeerimises kui ka klaveri- ja teiste pillide mängimises. Johannes Brahms sai nendes asjades osavaks ja suureks meistriks.
Aastal 1853 käis Brahms Ungari kuulsa viiuldaja Remenyi´ga kontserte andmas; neil kontsertidel pandi Brahmsi väga ilusat klaverimängu imeks. Selle abil sai ta peagi viiuldaja Joachimi, klaverdaja Liszti ja komponisti Schumanniga tuttavaks.
Iseäranis viimane kirjutas tema kohta nii vaimustatud viisil ühes väga loetavas muusikalises ajalehes.
Sellegipärast ei jäänud Brahmsil ka raskused tulemata. Kõik Schumanni sõbrad said ka Brahmsi sõpradeks, kuid hulk oli ka neid, kes Schumanni ega Brahmsi ei sallinud. Ka oli ajalehti, kes Brahmsi nii maha kritiseerisid nagu ei oleks ta mitte helilooja nime väärtki; tema mängud ja laulud leiti nii sandid olevat, et neist ei olla tarvis kõneldagi. Need ajalehed ütlesid koguni, et temal sugugi annet komponeerimiseks ei ole ja et parem oleks, kui ta laulude ja mängutükkide loomise koguni seisma jätaks.
Brahms on aga väsimata oma teed edasi läinud ja kõrgeks meistriks tõusnud.
Brahmsi ja tema mõttekaaslaste loominguliseks deviisiks oli: "Tagasi Viini klassikute juurde!" Nad olid nii programmilise muusika kui ka muude Berliozi, Liszti ja Wagneri tehtud uuenduste vastu.
Brahmsi muusiks valitsesid 18. saj. väljakujunenud vormid. Mõningaid uusi jooni tõi ta vaid helikeelde. "Minu ideaal on rahvalaul," kinnitas Brahms. Brahmsi loomingus elab tüüpiline romantiline kangelane, kelle võitlus saatusega on traagiline.
Tegelikult avasid kaks vastasrindlast,Wagner ja Brahms, oma ajastut erinevalt ning täiendasid sellega teineteist. See ilmneb ka žanrite valikus: Wagner pööras peatähelepanu ooperile, Brahms ei ole loonud ühtegi ooperit. Kirjandusega on Brahmsi muusikal kokkupuuteid vaid koori- ja soololauludes, mida ta Schuberti ja Schumanni eeskujul arvukalt lõi. Paljud neist on võitnud laialdase populaarsuse, nagu nt. "Hällilaul".
Olles ise silmapaistev pianist, on Brahms rohkesti kirjutanud klaverimuusikat. Kuid tema loomingu kõige väärtuslikuma osa moodustavad siiski sümfoonilised teosed: 4 sümfooniat, variatsioonid Haydni teemale, 2 serenaadi, 2 avamängu, 4 kontserti (neist 2 klaverikontserdid).
Suurte teoste mõtteid kandis Johannes Brahms aastaid. Ta mõtles neid läbi pikalt ja põhjalikult, tundes suurt vastutust sümfoonia saatuse pärast.
Ta püstitas suure ja raske ülesande- tõestada klassikaliste traditsioonide elulisust. Raske oli see sellepärast,et 19. saj. juhtivkunstnikud Wagner, Liszt ja Berlioz arvasid, et sümfoonia selles vormis, millisena ta esineb viini klassikutel, on end ammendanud. Asemele lükkasid romantilise poeemi.
Brahms ei saanud ka "mõõdukate" romantikutega ühineda (Mendelssohni epigonid), kes kordasid, kergelt uuendades vanu sümfoonilise žanri esindajaid.
Brahms pidi üksi otsima võimalusi sümfooniažanri edasiarendamiseks. Suhtudes enesesse kriitiliselt, hakkas ta oma jõus kahtlema.
Brahms on tunnistanud, et lõi oma instrumentaalpalade meloodiad lauldes neid kindlale tekstile, enamasti kasutas oma isiklikke laule. See täitis kindlat dramaturgilist funktsiooni.
Joondudes Beethovenist trakteeris Brahms oma tsüklilisi teoseid kui instrumentaalset draamat, osad olid ühendatud kindla poeetilise ideega.
Hoolimata sellest, et B. võimalikult pöördus rahvamuusika poole ja õppis klassikutelt reljeefsust, oli tema muusika keeruline. Muutliku ja paljutähendusliku sisu edasiandmine nõudis detailirohket, peent štrihhi.
Vaatamata ühistele joontele, on iga Brahmsi sümfoonia märgitud kordumatu individuaalsusega.

1. SÜMFOONIA loodi umbes 15 aasta jooksul. Juba 1862. a. oli lõpetatud 1. osa, kuid edasine töö jätkus intensiivselt alles 1874- 1876. Teos valmis, kui helilooja oli 43-a.-ne, kuid paljuski meenutab see varast loominguperioodi. Selles teoses on see emotsionaalne tasakaalutus, mis reedab suurt hingelist võitlust. Äärmistes osades kostab beethovenlikku titaanlikkust. Keskmiste osade intiimsemad ja lüürilisemad karakterid on lähedased Schumannile. 3. osa skertso asemel on Brahmsile tüüpiline segu melanhooliast ja kergest huumorist. Siin on selgelt märgatav side viini klassikalise muusika žanriga. Suurema tähtsuse tänu 2.-ja 3. osa rahulikkusele omandab finaal. Aeglane sissejuhatus kirjeldab meeleheite viimset piiri. Nagu hea uudis otsustavast murrangust draamas kõlab metsasarvede teema. Vaskpillide koraal toob veel suuremat rahu. Seejärel tõuseb peateema kogu oma hiilguses. Sellel on palju ühist surematu hümniga vabadusele Beethoveni 9. sümfooniast. See pole juhuslik kokkusattumus, seda teeb Brahms teadlikult.

2. SÜMFOONIA on võrreldes 1.- ga klassitsistlikum. Struktuurilt haydn- beethovenlik.
Selle sümfoonia mõte tuli talle rõõmsal hetkel, 1877. a. suvel Austrias maalilise järve ääres. Orkestreering on lihtsam ja läbipaistvam kui 1. sümf.-is. Ökonoomsete vahenditega saavutab Brahms suure väljenduslikkuse. Võib osutada metsasarvede poeetilisele kasutusele 1-osas või kõrvalteema peent nüansseerimist, kus ülemine hääl on antud tšellole ja alumine altidele või 2.-osa muusikalise mõtte arengul tšellode ja fagottide vastassuunaline liikumine. Karakteerne on ka see, et äärmistes osades on kasutatud 3 trombooni ja tuubat. See sümf. on kirglikust armastusest looduse ja inimese vastu. Sellel on kaheldamatud ühised jooned Beethoveni "Pastoraalse" sümfooniaga.

3. SÜMFOONIA puhul pöördub Brahms tagasi võitluse kujude juurde. Kasutanud on ta siin varaste aastate eskiise. Seda sümf.-i heietas ta kaua oma mõtetes. Lõpetas aastal 1883. See sümf. on võrreldes 1.- sümf.-iga heroilisem. Dramatism avaldub teatud lakoonilisusega (Beethoveni 5. sümf.). 2.-osa on rahustava iseloomuga. 3.-osa on näide Brahmsi tüüpilisest ere-kurvast meeleolust. Osa lõpul on piinav kirglik ohe, mis loob konfliktsituatsiooni finaaliks. Finaali on viidud suhete klaarimine saatusega.

4. SÜMFOONIA (1884-1885) on üks täiuslikum Brahmsi loomingus. Vaimustav algus, nagu varem alustatud hingelise jutuajamise jätk. Südamlik teema keelpillidelt (viiulid oktaavis, aldid ja tšellod arpedžeerides, puupillid imitatsiooni tertsides). See meloodia on tertsis ja sekstis, mis olid Brahmsi lemmikintervallid. Harmoonilise mažoori kasutamine annab heroilisele teemale häiriva noodi. See teema ilmub umbes 10 korda, alati ootamatult ja annab stiimuli muusikalise arengu aktiviseerimiseks. 2.-osa algus on romantiline: mõtlik metsasarvede monoloog früügia laadis. Finaali teemaks on puhkpillide koraal. Teema ise on konfliktne # 4 astmega minooris, mis viib dominanti ja saadetakse timpani tremologa. Sellele teemale on kirjutatud 32 variatsiooni. Sümfoonia lõppeb traagilise lahtipõimimisega. Vaatamata kõigele ei ole hing murtud ja võitlus jätkub.
Brahms oli suurepärane pianist, kuid vanemas eas ei esitanud solistina teiste heliloojate teoseid. Tal oli haruldane MÄLU. Kontsertidele ei võtnud ta noote kaasa. Tal oli fantastiline anne klaverimängule. Kuigi talle ei meeldinud avalikult esineda, töötas ta oma tehnika kallal.
Brahms jättis omapärase jälje klaverimuusikasse, nt. paralleelsed 3, 6 või 8; meloodia keskmises hääles, karakteerne figuratsioon, samuti keerukad rütmid (sünkoobid või paaris-ja paaritute taktimõõtude vaheldumine).
60-ndatel aastatel leidis ta, et klverimuusikas peaks säilima elurõõm: akordilisus, mis annab klaverile orkestri kõlavärvi, energilised punkteeritud rütmid, julged hüpped meloodias jm. Viies tehnika teenindavasse ossa, pööras sellele siiski suurt tähelepanu; on kirjutanud 2 vihikut variatsioone Paganini teemale op. 35; Weberi ja Bachi transkriptsioonid vasaku käe täiustamiseks.
Brahms armastas klaverit ja tunnistas, et kirjutab klaverile meelsamini kui teistele instrumentidele: 24-st instrumentaalansamblist 16-s on klaveripartii.

KLAVERITEOSED: 3 sonaati (1852-1853) kuuluvad varasemasse loomeperioodi. Seal on tunda Beethoveni, Schuberti, Schumanni ja ka kirjanike Hoffmanni ja Jean- Pauli mõju. Kuid on tunda ka noort Brahmsi: kirglik unistaja, eetiliselt puhas, kuid täis vastakaid tundeid, tormilist temperamenti. 5 variatsioonitsüklit, 5 ballaadi, 3 rapsoodiat, 27 väiksemat pala. Koduseks musitseerimiseks kirjutas ta 4-leKÄELE "Valsid"op. 39, "Ungari tantsud".

KAMMERMUUSIKAS võib eristada kolme perioodi:
1) 1854-1865, mil on kirjutatud suurem osa teoseid. Oli loominguliselt aktiivne, väsimatud otsingud, oma individuaalsuse leidmine ja kinnistamine. See periood lõpeb "SAKSA REEKVIEMIGA"
2) 1873-1882 kammermuusikal väiksem osa (6), kirjutas peamiselt sümfooniaid.
3) 1885 lõpetas 4. sümf.-i. Saabus "loomingu sügis" ning kasvas jälle kammermuusika osatähtsus.

Brahmsil on 7 vokaal-orkestrilist teost ning kõige olulisem neist on "SAKSA REEKVIEM" sopranile, baritonile, koorile ja orkestrile. Mõtiskles selle üle 10 aastat. Alul kujutles seda 3-osalise kantaadina. Tihe töö selle kallal toimus aastatel 1857-1859. Sejärel tuli pikk paus. Pärast armastatud ema surma 1865. a. asus uue jõuga "Reekviemi" kallale. Sügiseks lõpetas ta esimese redaktsiooni. 1868. a. lisas veel ühe osa. Esiettekanne toimus Bremenis. Kunstiliste väärtuste poolest ei jää see teos alla Berliozi ja Verdi samalaadsetele teostele, kuigi erineb neist tunduvalt.
Brahms loobus messi kanoonilisest tekstist ja asendas selle teisega-- saksa omaga Uuest ja Vanast Testamendist. Erinevused seisavad "Reekviemi" uues osas. Brahms ei kirjelda "Kohtupäeva" õudusi, ei pöördu palvega rahu saamiseks - ta leiab õrnuse ja soojuse sõnad, mis lähevad südamest südamesse neile, kes on kaotanud ligimese ("Tahan teid lohutada nagu ema teid lohutab").
Lõplikult on "Reekviemis" 7 osa ja kaks solisti.
1) Kadunute mälestuseks: vaoshoitud lein (aldid, puuduvad erdad kõlad: viiul, klarnet, vaskpillid).
2) Inimese tee hauda, surma paratamatus. Saraband, loob leinameeleolu.
3)Algab hirmu tundega, kahtlused (baritoni soolo), millele vastukaaluks koorifuuga orkestri, oreli ja timpanitega.
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
4) Hällilaul, rahvalaulu baasil (meenutab Bachi "Kirgede" lõpukoore).
5) Südamlikkus, koraali hellad refräänid (soprani soolo).
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
6) Dramaatiline liin lõpeb. Algul on edasi antud viha, raevu ja protestimeeleolud (bariton), väljakutse saatusele; teise poole fuugas elu võit surma üle; hinge jõud hirmu kahtluste üle. Terviklikult- "Dies irae"-ga.
7) Epiloog. Lõpeb lüüriline liin. Mõte lahkunutele, leinameeleolu, mis kannab heledat iseloomu. Korratakse ka esimese osa peateemat, kuid nüüd on kaasa haaratud viiulid, puupuhkpillid ja harf.

LAULUD: Originaallaule on 200, 20 duetti, 60 kvartetti ja umbes 100 koorilaulu.

LUGU

Copyright Anu-Mai Lillo