OOPERILOOMING.

Algupärane ooperilooming on nooremaid zanreid eesti muusikas. Ehkki algupäraseid oopereid kirjutati juba käesoleva sajandi algusaastail, saab rahvuslikust ooperiloomingust kui iseseisvast, kindlailmelisest loominguzanrist juttu olla alles seoses Evald Aava "Vikerlaste" (1928) lavastamisega.

Esimeseks katsetuseks algupärase ooperi alal võime lugeda Miina Härma poolt loodud "Murueide tütart", (1902 mille aluseks on rahvamuistend Murueide tütrest Hiljast, kelle naib nooruk Ilo. Pärast kümneaastast ühist elu soovib Hilja taas näha kunagisi kaaslasi Murueide võluriigist. Ta pääseb küll sinna, kuid teadmata võlutava, ei pääse enam kunagi tagasi oma armastatu Ilo juurde. Kõrvuti mitmete rahvalauludega, nagu "Meie elu"; "Lauliku lapsepõli"; "Kallis Mari"; "Vares vaga linnukene"; "Kuku sa, kägu" jt., leiavad kasutamist tantsuviisid "Labajalg"; "Tuljak" jt. Teoses esineb ka kõneteksti. Rahvaliku süzee ja paljude tuntud rahvalaulude sissepõimimise tõttu võitiski ta kuulajate seas teatavat poolehoidu.

Järgmisena katsetas eesti ooperiga Artur Lemba. Tema "Lembitu tütre" algvariant "Sabina" valmis 1905. aastal. Mõni aasta hiljem koostas O. Mägi uue süzee, mille juba "Lembitu tütrena" luulevormi valas A. Haava. Vastses variandis, kus muusika säilitas esialgse kuju, muutus varasem klassitsistlikus laadis antiikdraama eestlaste muistset vabadusvõitlust kajastada püüdvaks teoseks. Seejuures tekkis paratamatu vastuolu muusika ja kirjandusliku materjali vahel, mis ongi teose põhilisi puudusi.

SISU: Eestlaste maale tungib rüütlite vaenuvägi. Üks mõõgavendadest tahab naida Lembitu tütart Ainot, kes sellest ettepanekust otsustavalt ära ütleb. Lembitu malevlased kogunevad hiide ohvripeole. Algab lahing, mis lõpeb eestlaste kaotusega. Veelkord püüab Rüütel Ainot sundida, ent viimane otsustab ennem langeda iseenda käe läbi kui saada vaenlase orjaks.

Eesti algupärases ooperiloomingus püüdis sõna kaasa rääkida ka K. A. Hermann oma "lauleldusega" "Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvas" (1907)."Laulelduse" libreto, mille autoriks on helilooja ise, on äärmiselt nõrga sisemise seosega. Sündmustikku, mis hargneb kord maa peal, kord Uku riigis, kord inimeste keskel, kord jumalate vahel, on raske järjestada mingiks loogiliseks tervikuks.

SISU: Salme ja Endel armastavad teineteist. See eie meeldi Sarvikule, ta kaebab Ukule. Uku müristab Sarviku taevast alla. Rahvas laulab Ukule kiitust. Salme ja Endel kohtuvad. Toimuvad nende pulmad. Kiidulauluga Ukule lõpeb "lauleldus".

Muusikaliselt on "Uku ja Vanemuine" naiivne ja diletantlik, kuigi autor ise "ooperi" kavalehel märgib, et "tükk on sisuliselt ja muusikaliselt täiesti Eesti oma". Enam-vähem õnnestunud numbrid (avamäng, pulmapeo tantsud) komponeeris Adalbert Wirkhaus, kes on ühtlasi orkestratsiooni autor.

K. A. Hermanni "lauleldus" oli esimene muusikaline algupärand, millega Tartu asjaarmastajate näitetrupp 1908. aastal Peterburi külalisetendusele sõitis. Nii teos ise kui ka ettekanne said piiterlaste terava arvustuse osaliseks.

Peale nimetatud heliloojate üritas ooperi loomist Mihkel Lüdig. Libreto kandis pealkirja "Kalevipoeg ja Tuuslar" (1908). Helilooja suutis realiseerida aga ainult ühe numbri- "Linda laulu".

Kalevipoja- teema haaras ka Rudolf Tobiast, ent temagi plaan jäi teostamata.


EVALD AAV "VIKERLASED". E. Aaval oli ooperiloominguks mitmeid eeldusi. Olles konservatooriumis A. Kapi õpilaseks, tutvus ta põhjalikult klassikalise vokaal-sümfoonilise literatuuriga ja omandas teadmisi ja kogemusi kompositsioonitehnika vallas. Kauaaegne töö "Estonia" ooperikooris võimaldas tal lähemalt tutvuda niihästi mitmekesise ooperiliteratuuri kui ka ooperidramaturgia praktiliste probleemidega.

E. Aav alustas "Vikerlaste" kirjutamist juba konservatooriumipäevil. Libreto käsitles inimsaatuste kujunemist 1187. aasta ajaloolise Sigtuna hävitamise retke taustal.

SISU:

Toimuvad noorte võistlusmängud. Rahvas ülistab mängude võitjat Ülot, kellele vanema Vaho tütar Juta kingib pärja. Ülo vastu pole ükskõikne ka ta lapsepõlvesõber Vaike.

Ilmuvad saadikud Rävalast ja Ridalast, kes jutustavad rootslaste ja nende juhi Olavi röövkäikudest ja paluvad abi. Otsustatakse ette võtta ühine tasumisretk.

Kohale jookseb Vaike teatega, et külasse on tunginud Olav oma meestega ning viinud kaasa naisi, nende hulgas ka Juta. Rutatakse vaenlast jälitama.

Juta pärast muretsev Ülo tõotab neiu päästa. Hiietalitus ennustab võidukat retke. Retke juhiks määrab Vaho Ülo ning lubab talle võidu korral anda Juta naiseks. Ülo ja sõdalased lahkuvad.

Juta igatseb kodu ja Ülo järele. Olav anub tema armastust, kuid Juta keeldub tema naiseks saamast. Ülo ja ta sõdalased ründavad Sigtunat ja vallutavad Olavi lossi. Kaastundest palub Juta kinkida Olavile elu. Olav viiakse vangina kaasa.

Rahvas tervitab kojusaabunuid. Vaho teatab, et Ülo ja Juta pulmad peetakse järgmisel päeval. Vaike on sügavalt kurb.

Juta ja Ülo on õnnelikud. Kui Ülo hetkeks lahkub, ilmub põgenenud Olav. Uskudes, et Juta teda siiski armastab ja seetõttu Sigtunas tema eest palus, keelitab neidu enesega koos põgenema. Kui Juta keeldub, tahab Olav teda vägisi kaasa viia. Ilmub Vaike ning püüab Olavit takistada. Appi tõttab ka Ülo. Olav haarab Vaikelt noa, tapab Ülo ja põgeneb.

Juta leinab oma armastatut. Tuleb Olav, kes kutsub Jutat veelgi tungivamalt endaga. Juta vastab, et ta vihkab Ülo mõrtsukat. Olav, veendunud nii elu kui ka surma mõttetuses, hullub.

Nagu nähtub ooperi sündmustikust, on "Vikerlaste" puhul tegu ajaloolis-psühholoogilise draamaga. Sõltuvalt libreto puudustest ei ole mitte kõik tegelaskujud antud arengus. Ülo võidab võistumängu, vabastab Juta, on hetke õnnelik ja saab siis ootamatult surma Olavi käe läbi. Vaike, kellele autorid tahtsid omistada keerukat psühholoogilist sisekonflikti seoses ta suhtumisega Ülosse ja Jutasse, on juba libretos välja joonistatud kahvatult ja pealiskaudselt.

Nõnda jääbki "Vikerlastes" kõlama peamiselt Olavi romantiline kiindumus Jutasse ning selle põrkamine viimase sügavalt kõlbla, otsekohese ja ausa sisetunde vastu.

Vaatamata suhteliselt laialdastele teadmistele ooperiliteratuuri vallas, ei suutnud E. Aav kõike kavatsetut soovikohaselt teoks teha.

Siiski võime täie kindludega nimetada "Vikerlasi" esimeseks eesti rahvuslikuks ooperiks- seda eeskätt tänu E. Aava muusikale. "Vikerlaste" muusika köidab oma meloodilisusega ja helikeele rahvusliku koloriidiga. Erilist huvi pakuvad meisterlikult arendatud koorid. E. Aav ei kasuta ooperis autentseid rahvaviise, ometigi on kogu teoses tunda rahvamuusikale omast põhivärvingut. Võrreldes vokaalse küljega on orkestri osatähtsus "Vikerlastes" suhteliselt tagasihoidlikum.

Teosel oli küllaltki suur menu- ainuüksi esimesel hooajal etendati teda 18 korda. E. Aava "Vikerlaste" edu tiivustas teisigi heliloojaid pöörama tähelepanu ooperiloomingule. Kaasa mõjus ka "Estonia" teatri olukorra teatav paranemine. Nimelt saadi täiendada orkestri koosseisu, solistide kaader täienes noorte lootustandvate lauljatega, teatri kunstiline juhtkond hakkas tundma senisest suuremat huvi algupärase ooperi vastu.

"Estonia" avas 1929. aastal oma sügisese hooaja järjekordse uudisooperiga, millek oli Artur Lemba "Kalmuneid".

SISU: Ooperi libreto aluseks on setu rahvaballaad, mis jutustab noormehest, kes hea viljasaagi eest lubab kosida kalmust naise. Kuigi toonelased korduvalt meenutavad noormehele ta lubadust, naib viimane siiski hoopis elusa pruudi. Pulmaööl koju sõites jääb peigmehe vanker kalmuti juures kännustikku kinni. Toonelased nõuavad sõnamurdjalt tema elavat pruuti. Peigmees püüab end varanduse lubamisega lahti osta, kuid toonelased ei nõustu. Noormees lubab lõpuks toonelastele oma pruudi. Koju jõuab ta koolnuga vankris. Meeleheites surmab noormees enda koduõuel.

Kuigi libretist pidas enam-vähem kinni rahvaballaadi süzeest, oli tulemus niihästi oma ülesehituselt kui ka sõnastuselt nõrk, kindla dramaturgilise suunitlusega. Et ka helilooja ise ei suhtunud libreto toormaterjalisse kriitiliselt, kujunes "Kalmuneiust" pigem "kostümeeritud kontsert" kui ooperietendus. Libreto ülesehitusest sõltuvalt kujunes kogu teos nii-öelda "numbriooperiks". Minetatud oli retsitatiiv, koos sellega aga ka tegevuse areng. Vaatamata nimetatud puudustele pidas "Kalmuneid" "Estonias" laval vastu koguni 22 etendust.

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: "Eesti muusika II"