Lühikonspekt eesti rahvalaulust Eduard Laugaste raamatu "Eesti rahvaluule" põhjal.

1. Rahvalaulude jagunemine:

Rahvalaulus on lahutamatult seotud kolm komponenti - tekst, meloodia ja ettekandmislaad.

Paljud primitiivsed rahvad kutsuvad hüüete ja lauludega haldjaid põllule viljakust andma, halba ilma tõrjuma ja väsimust kaotama, nagu teame ka eesti lõikuslauludest.

Vanu laule saame liigitada regivärsilisteks (vanadeks) ja riimilisteks (uuteks).

1) Vormilt baseerub regivärss parallelismil. Oluliseks tunnuseks on algriim (värsid koosnevad neljajalgsetest kvantiteerivaist trohheustest). Viis on lihtne lühike grupiviis.

2) Riimilises rahvalaulus leidub neljajalgse trohheuse kõrval daktülit. Algriim ei kuulu vältimatute vormitunnuste hulka, võib olla paaris- või ristriime, mees- ja naisriimi. Meloodia on mitmekesine, lauludes leidub kirjanduse mõjusid.

Regivärsis domineerib lüürika (töö-, orjus-, tavandilaulud jne.). Lüro-eepika on laulud, kus leidub lisaks sündmuste kirjeldamisele isiklikke mõõteavaldusi.

2. Lüürika ja lüro-eepika

Erinevus lüürika ja eepika vahel seisneb oluliselt nende sisus, osalt küll vormiski. Lüro-eepilistes lauludes on vähem paralleelvärsse.
Ei leidu loomingut, milles ei väljenduks looja suhtumine kujutatavasse. Inimese tundmused on esile kutsutud välistest olukordadest. Sellepärast esineb luules kaks külge - elu peegeldus ja suhtumine ellu. Nagu luuletaja, nõnda ka rahvalaulik väljendub üldistavais kujudes, kujundite vahendusel (saksad-sahad, prouad-adrapulgad, kupjad-adrakured).

Ja nii polegi meil eepilist, sündmusi kauge objektiivsusega edasiandvat laulu, on vaid lüro-eepilised laulud, milles elamuste ja mõtete osa pole vähem tähtis kui sündmustik. Võiks ütelda: siin valitseb lüüriliste ja eepiliste tasakaal.

Sündmusi ja tegelasi peegeldatakse olulistes ja üldistes joontes. Nt. rahva kangelased on varustatud parimate omadustega. Kui looja annab reaalelu tüüpilisi kujusid ja näitab tegelikkuse olemuslikke tunnuseid ning omadusi tegelaste tegevuse kaudu, siis tekib eepiline looming. Kui ta aga loob tüüpilisi kujusid oma suhtumise prisma läbi (näitab tegelikkust isikute mõtete, tundmuste ja meeleolude kaudu), tekib lüüriline looming.

Kui aga eepiline tegevus saab valgustuse autori meeleolude ja mõtete ning tundmuste läbipõimumise kaudu, tekib lüro-eepika. Suurel osal eesti lüro-eepilisest luulest on ballaadi tunnused. See nõudlik luuleliik esineb müütiliste ja ajalooliste muistendite kõrval. Ballaad kui luuleteos jutustab elusündmustest nähtuna lüürilise isiksuse silmaga.

Inglismaal anti nimetus ballaad rahvapärasele ja kergesti lauldavale laulule. Kangelaslaul on ka "Robin Hood". Õilis röövel ilmub tegevusväljale ka Rummu Jüri näol, kuigi viimane pole laenuline motiiv.

Inglise sõna ballaad kodunes 1770. a. paiku Saksamaal ja märkis seal kolme põhiliigi vahepeale kuuluvat liiki, mis käsitleb ebatavalist, tihti tegevusrohket ja enamasti traagilist sündmust ajaloost, muistendist või müüdist.

Rahvaballaadides:
* on uskumuslik külg teravalt rõhutatud
* sisaldab dialoogi
* lühikest riimitud stroofivormi; jutustamine vaheldub meeleoludega, mida toetatakse hüüatuste ja apostroofide, refräänide ning meloodiaga.
Viimane lisab tegevusele lüürilist meeleolu.

Ballaad moodustab tasakaaluka segu eepilisest, lüürilisest ja dramaatilisest liigist. Kui mõni põhiliik tungib teravamalt esile, siis võib rääkida vastavalt eepilisest, lüürilisest või dramaatilisest ballaadist.

Nagu muinasjutud, rändavad ka ballaadid rahvalt rahvale, harva muudki rahvalaulud.

Ballaadide loojad on ammutanud aineid kõikjalt. Aineks kasutati ka muinasjutte, piiblimaterjali, ajaloolisi sündmusi, kuid puuduvad mõned rahvajuttudele omased jooned, nt. didaktiline ja õnnelik lõpp. Vanade ballaadide vaimule oli melodraama võõras.

3. Terminoloogia

Vana rahvalaulu ehk regivärsi alaliikide kohta on spetsiaalsed terminid:
Karjaste huikeid märgivad:

* õlletamine
* aetamine
Pulma võidulaulude laulmine:
* kaasitamine
Üles-refrääniga lõikuslaulud:
* leesitused jne.

* Vemmalvärsi nimetust kannab neljajalgsetest trohheustest koosnev riimiline värsipaar.

4. Laulude funktsioonid

Saab jagada:

1. laulud, millel praktilist väärtust ei ole või otse nähtavalt enam ei ole
2. laulud kommete osana (tavandilaulud, mängulaulud, maagia, lasteäiutused)
3. laulud, mis seisavad lahus kombetäitmisest, mis aga võivad leida kasutamist seoses mõne kombe või mänguga.

5. Kus lauldi?

Laulmiseks olid oma kindlad olukorrad, aga laulda võidi kõikjal ja igal ajal, kus oli inimesi koos ja töö laulmist võimaldas. Sajandite jooksul meie maalt läbi sõitnud reisijad jutustavad laulmisest põldudel, eriti lõikusel. Rohkesti on andmeid laulmisest mõisas teol, tööle minnes või töölt tulles, ka üheskoos öömajapidamisel.

* Suured laulupaigad olid ka pulmad, kus iga kombejärk nõudis oma saatelaulu ja kus peigmehe- ning pruudipoolsed kaasitajad püüdsid üksteist üle trumbata.
* Endastmõistetavalt lauldi talgutel.
* Palju lauldi kiigel, enamasti kiikudes, millele maasolijadki kaasa aitasid.

(Liegajus on eeslaulja rea viimase silbi kaasalaulmine koori poolt)
* Laule kasutati ka tantsude saateks. Mängude hulka loeme ka ringmängulaule.
* Laulud on ka teekäigul ajaviiteks.
* Tüüpiline üksilaul on karjaste helletamine.
* Kindla otstarbega üksilaul on hällilaul või äiutus.
* Kadunud omakse või sõbra surma puhul lauldi itke. Needki on üksilaulud, kus laulja leinameeleolusid väljendades ühtlasi heietab mälestusi kadunust. Ühtlasi on see leinaja kõnelus kadunuga.
* Lauluvormis retsiteeriti mitmesugust tõemaagiat (ussi-, hundisõnu vm.) ja arstimissõnu.
* Lastelauludest ühed sagedasemad on mängulaulud või mängu alguse liisuvalemid, viimaseid lihtsalt loeti.

6. Rahvalaulik

Kutselisi laulikuid eestlastel polnud, kuid nad spetsialiseerusid siiski.
Leidus häid pulmalaulikuid.

Paljud laulikud olnudki ühtaegu inimeste ja loomade ravijad.

Rahvatraditsioonis on laulikul määrav osa. Tekst ja meloodia on lauliku peas, temast sõltub teksti püsimine või muutumine, edasiandmise täpsus ning uute laulude improviseerimine. Eeslaulja on regivärsi ettekandes soolo-osa esitaja, aga ka laulujuht, kes peale teksti valib ka laulu tempo ja meeleolu. Iga edasiandja on kaasautor, kes jätab tekstisse oma jälje.

Nimetus laulik on rahvapärane. Sünonüümideks: luuletaja, veeretaja, sõnasepp.
Laulujuht on: eestlaulja, eestütleja. Lauluoskajat nimetati Kihnus lauluinimene, mujal veel laululine, sõnuline, Setus lauluema.

Rahvalaulik on laulu elav esitaja, kollektiivse traditsiooni hea tundja ja selle autoriteetne kandja, kes võib esineda laulujuhina kooris või üksilauljana, hea kultuse ja kommete teadja, tema sõnades on oletatud ka maagilist jõudu. Laulja võib ühtaegu olla loov isiksus, kelle on oma tekst, kes samal ajal suudab laulu vajadustele kohandada, tarbe korral täiendada, ja kui vaja, edasi arendada. Esimene eeldus on ikkagi hea laulude tundmine, mõjuv ja kaasakiskuv esitamise viis, kiire reageerimise võime, mis on eriti oluline mõjulepääsemiseks. Lisada tuleb hea hääl, rõhutamisviis, liikumismaneer, üldse esinemine ja ka välimus.

Laulikul on tähtis osa ka kommete saatmisel, seega kuulus laulik ühiskonnas tähtsate ja tunnustatud isikute hulka. Laulik oli koguni rahvaarst, teadja, ka käsitöötegija.

Domineeriv on naiste laul, osalt sellepärast, et meeste osa XIX sajandil, kui hakati laule üles kirjutama, oli juba taandunud. Meeste repertuaaris olid kangelaslaulud, ballaadid, orjuslaulud, osalt töölaulud, nekruti- ja mõisavarguse laulud, mardilaulud, õllelaulud. Järsku vahetegemist meeste ja naiste repertuaari vahel on raske teha.

Meeste kaheleul: kaks laulumeest istusid kõrvuti või vastakuti, parem käsi koos, lauldes hõljutasid kehaga, vahel haarasid vaba vasaku käega õllekapa. Üks laulik oli laulujuht, teine kaasalaulja, kes liitus eeslauljaga kolmandast värsijalast, kogu värsi kordas ta siis üksi.
Meeste kahelaul oli juba XIX sajandi algul haruldane.

Lauliku asend: muinaskreeklased arvasid laulul ja luulel olevat omad jumalannad e. muusad.br> * Homerose aja kutselisi eepiliste kangelaslaulude esitajaid, luuletajaid ja lauljaid nimetati aoidid'eks.
* Keskaja kelti õuelaulikud ja luuletajad olid bardid.
* Minstrelid olid XIII-XVI saj. aadlike teenistuses olevad laulikud, kes polnud rüütlipäritolu.
* Kasahstani ning kirgiisi rahvalaulik-improvisaator kannab nimetust akõnn.
* Azerbaidzaanlastel, armeenlastel ja nende naaberrahvastel on poeedid-rahvalaulikud ning muusikamehed ašuugid.
* Domineerivalt meeste laul on ka vene kangelaslaul bõliina, mille esitajat kutsutakse skazitel või skazitelnitsa.

Teiste rahvaste rändlaulikute taolisi pole eestlastel olnud, ilmselt välismaise romantilise kirjanduse mõjul hakati meilgi selliseid otsime. Ka polnud tavaks laule esitada kandle saatel, nagu üksilaulul kuulajate lõbustamiseks üldse oli vähe kohta regivärsikultuuris.

Lauliku soost.

Suurem osa repertuaarist omandati pulmades, noorte pidulikel koosolemistel ja tööl. Näib olevat tähtis, et laulik oma nooruses, vallaspõlves kui parimal õpiajal oleks viibinud laulurikkas miljöös.

Eesti suurim improvisaator on setu ema Anne Vabarna.

Paljud laulikud said kuulsaks oma ex tempore (ette valmistamata) esinemisega. Setude improvisatsioonidest võib kõnelda tänapäevalgi. Neid tehakse külaliste ja sündmuste auks või puhuks. Setu eeslauljad sidusid oma improvisatsioone tänapäeva poliitiliste sündmustega. Mõni laulja põimis hulka omaenda elujuhtumeid.

Sisseelamisvõime on tugev üldiselt kõigil silmapaistvail laulikuil.
Laulude õppimise aeg on ikka olnud noorus.
Iga. Parimaks eeslauljaks peeti keskealisi või vanemaid. Kiigel laulsid noored neiud. Pulmakaasitajad pidid aga olema abielulised.
Mälu ja andekus. Kindlasti olid rahvalaulikud luuleliselt ja muusikaliselt andekad ning hea mäluga.
Eeslaulja ja koori suhted. Kolmas komponent teksti ja meloodia kõrval on esitus. Eesti regivärssi esitati eeslaulja (eestvõtja) ja koori (kaasalauljate) koostoimel. Eeslaulja esitatud värssi kordas koor samas sõnastuses või mõningate traditsiooniliste muutustega.
Eeslaulja mõjutab ka viisi valikut ja esituslaadi.

Koor ühines eeslauljaga tavaliselt seitsmendal silbil, samuti eeslaulja kooriga. Selline laulujärje ettehaaramine nii ühe kui ka teise poolt võimaldas kergemini õiget tooni ja rütmi tabada, et laulu katkestamatult jätkata.
Koor oli ühehäälne, välja arvatud Setus, kus eeslauljale on kaks saatehäält, kõrgem (kille) ja madalam (torro).

* Sugestiivselt deklameeriti maagilised laulud, enamasti ka muinasjuttude vahelaulud.
* Mardilaule lauldi kooris ilma kordamata.
* Töölaulude laulmise kohta pole täpseid andmeid.
* Käsikivilaule laulis käsikivi keerutaja, mitte aga juuresolijad.
* Põhja-Eestis on kohati kiigedel lauldud kahes kooris: esimesed ühes kiige otsas laulsid rea, teised kordasid.

7. Rahvalaulu värss. Meetrika e. värsiõpetus käsitleb värsisüsteeme, rütmi, riimi, värsi liike ning struktuure.

Prosoodia on värsiõpetuse see osa, mis käsitleb silbivältust ja rõhusuhteid värsis.
Meetrum e. värsimõõt tähendab värsi rütmilist liigendust, mis baseerub värsijalgadel.
Rütm on terviku liigendus meeleliselt tajutavateks osadeks. Rütmiliigenduse aluseks peetakse vastavat dispositsiooni inimese psüühikas, mis vajab rõhulise ja rõhuta vaheldumist. Rütm on niisiis sarnaste ning sarnaselt reastatud osade perioodiline kordumine.

Meetrum luules ja takt muusikas märgivad rütmilist liikumist organiseerivate ühikute kindlat kordamist.
Rütmiühikute (värsijalgade) perioodiline kordumine värsis moodustab meetrumi.
* Üks pikk silp ja lühike silp annavad trohheuse (-V).
* Vastupidises järjestuses tekib jamb (v-).
* Üks pikk ja kaks lühikest tekitavad daktüli (-vv).
Värsirida e. värss on kahe või rohkem kui kahe rütmiühiku (värsijala) ühtum.

Kuidas inimene hakkas sõnu kordama rütmiskeemis, pole päris selge. Kindlasti tunnetas ta selle organiseerivat funktsiooni ja tajus ka alateadlikult elus esinevat kvantitatiivselt erinevate osakeste vaheldust.

Paljud tööliigutused korrastuvad kindlas vahelduses; käsikivi ringiajamine, sõudmine, tule puurimine, kooditamine, tõlvaga pesu pesemine jne. Üks tööliigutus nõuab teisest rohkem lihaste pingutamist.
Paljud tantsudki imiteerisid tööprotsesse. Tants võis ära jääda, laul aga püsida, ja nii saada iseseisvaks. Nõnda on ka töö ja tantsud laulurütmi tekkimise allikaks. Seda kõike tuleb võtta kui võimalikku, mitte aga kui ainuvõimalikku.
Regivärsi meetrum ja prosoodia. Hoolimata laululiigist või -tüübist on regivärsilise rahvalaulu meetrum ja prosoodia ühesugused.

Värss on normaalselt 8-silbiline, selle moodustab neli trohheilist värsijalga.

Mis sest/ tammest/ tehta/nekse (1124)
- v - v - v - v

Lastelauludes on küll kaheksa pikkust, aga sõnastuselt võivad nad vahel erineda:

Hobu/, sõida/ Rii/ga
- v - v - v - v

Värsijalas võib olla kaks ühesilbilist sõna:

Mis ma/ sealta/ eesta/ leidsin
- v - v - v - v

Vahel kaks kahesilbilist sõna:

Mida mina/ sealta/ eesta/ leidsin
- v v v - v - v - v

Leidub 9- kuni 12-silbilisi värsse, seega mõnes värsijalas võib olla üle kahe silbi:

Vana/ vaipa/ varekse/kirja (2232)
- v - v - v v - v

Küll mina/ teaksin/, mis mina/ teeksin (122122)
- v v - v - v v - v

Küllap mina/ teaksin/, mida mina/ teeksin (222222)
- v v v - v - v v v - v

Silpide arvu värsis suurendab vahel lisasõnade või lisasilpide vaheleasetamine:

Mina aga/ meelta/ mõtte/lema (2224)
- v v v - v - v - v

Võib olla nii esimeses kui ka kolmandas värsijalas üks pika vokaali või diftongiga sõna, siis tuleb värssi vaid 7 silpi.

e/varred/ vahte/rased (1 24)
- v - v - v - v

Kvantiteedireeglid: Rohkem kui paari aastatuhande jooksul kujunes regivärsilise rahvalaulu värsimõõt, mis on säilinud koos arhailiste keelenditega.

1. Värsijala tõusus ei või olla lühikest pearõhulist silpi.

Ehk oleks/ isa/ ilma/ rikas (12222)
- v v - v - v - v

Vigased on teine ja kolmas värsijalg, sest sattudes värsirõhulisse asendisse ei muutu laulmisel pearõhk markantsemaks, vaid oluliselt pikeneb selles lühike vokaal (muutub kvantiteet), millega kaasneb vahel sõna tähenduse muutumine.

2. Värsijala languses ei esine normaalselt pikki pearõhulisi silpe.

Kulda/ vestu/ vöö va/hela (2213)
- v - v - v - v

2. Värsijala languses on pikk pearõhuline silp, mis käib teise kvantiteedireegli vastu:

Hakka/sin at/ra te/gema (323)
- v - v - v - v

3. Esimest värsijalga võib vabalt täita.

Siis panin/ härrad/ härga/desse (1224)
- v v - v - v - v

4. Värsi lõpul ei või olla ühesilbilist sõna, s.t. ühesilbiline sõna ei saa moodustada viimast värsijalga. See on erandita reegel.

Võeras/ memm on/ mul võe/gas memm/

5. Neljasilbiline sõna moodustab kas 1.+2. ja 3.+4., mitte aga 2.+3. värsijala.
Neljasilbilise sõna sattudes värsi keskele kasutatakse tihti inversiooni: Küüle tekki küüsilista. Neljasilbiline atribuut on viidud värsi lõppu.

Haruldane on see, et esimene värsipool täidetakse sõnakombinatsiooniga 1+3:

Sa i/tu, /ma e/tu (1313)
- v - v - v - v

Regivärsi rütmilist monotoonsust püütakse elavdada korduste ja lisakiilsõnade või kiilsilpidega. Eriti meestelauludes leiame lisasõna "aga": "Kahe-aga-jalgane kassikene".

Sõnasilbistatistika põhjal avastati sõnapaigutuse kohta nn. paisumise (raskenemise) seadus. Pandi tähele, et raskem sõna esineb sagedamini värsi lõpul kui algupoolel. Esimene värsipool lauldakse n.-ö. rohkem staccato, teine pool rohkem legato.

Skandeerimine. Luulekeelel on erinev meloodilisus proosast. Rütm jaotab teksti osadeks, mis alati ei lange kokku süntaktilise liigendusega. Rütm tingib ka värsi sõnastust ja silpide paiknemist. On tõenäoline, et juba luule tekkimisest peale oli lauludel olemas kindel rütm, kus ei tarvitsenud sõna- ja värsirõhk kokku langeda. Sisulised arusaamatused pareeris sõnade sobiv valik, kus see polnud võimalik, võitis värsirõhk.

Regilaulu rütm baseerub kvantiteedil.
Kui värsi koostises on kolmesilbilisi sõnu, tekib sõna- ja värsirõhu lahkkõla. Tekib skansioon:

Mina/ vennal/ta kü/sima (233)
- v - v - v - v

Kas pal/ju pa/nid mi/nusta (1223)
- v - v - v - v

Skandeerimine on sisuliselt sõnarõhu allutamine värsirõhule.

Vahelduva pikkusega värss (8-10 silpi) stabiliseerus pikkamööda 8-silbiliseks. Ajal, millal hakkas arenema regivärss, hakkasid tõenäoliselt välja kujunema ka regivärsi põhialused parallelism ja alliteratsioon.

Riimilise rahvalaulu värss sõltub laulust. Palju laule on loodud nn. vemmalvärsi rütmis

Suve ajal peremees
vihtus niita kõige ees.

XIX sajandi teisel poolel mitmekesistus ka riimilise rahvalaulu värss:

Kus käisid sa, kus käisid sa, mu pojuke?

Kui viimist eesti vanemat
siit rüütli mõõk viis hauda.

8. Regivärsiliste rahvalaulude keelest. Regivärsside mõistmist takistab tunduvalt nende arhailisi, ajaloolisi vorme sisaldav keel, milles on lisaks murdejooni. Arhaisme kasutasid kõik laulikud, nii õpitud laule esitades, samuti improvisatsioonides.

Tingimustes, kus kõnekeel erines tugevasti laulukeelest, leidub lauludes palju väärarhaisme.
Arhaismide visa püsimine seletub osalt värsimõõdu, osalt stereotüüpsusega, arhaismidesse suhtuti kui luulevormidesse. Kahe- ja neljasilbilised sõnad kaasrõhuga kolmandal silbil moodustavad kergesti trohheilise rütmi, aga ühe- ja kolmesilbilisteks lühenenud sõnade massi oleks raske sobitada trohheilise rütmiga.