E. Tubina loomingu ülevaade. Helikeel

Tõi eesti muusikasse pulsseeriva rütmi.

Orkestriteos "Tokaata" (1937) neoklassitsistlik.

Ballett "Kratt" (1940) kasutas autentset folkloori. Heliloojat on köitnud peamiselt tantsuline folkloor – torupilli-, viiuli- ja kandlelood. Vanad motiivid ei esine etnograafiliste tsitaatidena, vaid arenevad vabalt. Rohkesti on kasutatud mitmesuguseid polüfooniavõtteid.

2. klaverisonaat (1950) ekspressionistlik ja atonaalne.

6. sümfoonia ( 1954) I ja II osa ekspressionistlikud, III osa neoklassitsistlik.

Sümfooniates (10 sümfooniat) on jõuline ja pingerohke, sageli ekspressionistlikult teravdatud dramatism. Sümfonismi tunnusjooneks on kontrapunktiline iseloom, toetub klassikalistele traditsioonidele. Teemade ja motiivide tuletamisel kasutab polüfooniale tüüpilisi võtteid (peegel, vähikäik jne.).

Sümfooniad enamasti 3-osalised.

3. sümfooniast muutub helikeel lihtsamaks, temaatika selgemaks ja rahvamuusikale lähedaseks.

2. sümf. ja 3. sümf. on eesti perioodi dramaatilisemad.

4. sümf. lüüriline, vormilt ka kõige klassikalisem; peene motiiviarendusega, aluseks enda soololaul "Õnne ootel".

5. sümfoonia ("Meil aiaäärne tänavas") on kordumatu intonatsioonilise stiiliga, vormiselgus, dramaatilise sisuga (kajastab sõda).

Ooperites valitseb orkester vokaalpartiide üle.

Temaatiline integreeritus (1 teema), teema võib ostinaatselt korduma jääda. Sageli on taustaks tarantellalikud rütmid. Koor on tämbrilises mõttes.

Kulminatsioonis tavaliselt 3-osaline mõõt, mõõdukas tempo, polüfooniline faktuur, taustaks timpan.

E. Mägi ja rahvaviis

Intonatsiooniline kompositsioonitehnika, aukohal meloodiakäänd, eelistab lüürilis-eepilist rahvamuusikat. Kasutab rahvaviisi isikupäraselt: ei kasuta tervikviisi, vaid saab rahvaviisist algimpulsi ja arendab siis motiive vabalt.

Ei dramatiseeri muusikalist sündmustikku, pigem on jälgija rollis. Noote on väga vähe, ühtlane folkloorse rütmikaga liikumine. Helikeelsekunditel põhinevad kõlamassid, piirintervall on kvart, vorm kergesti jälgitav. Faktuuri moodustamise võtetest on tal eriti oluline polütonaalsus.

Valdavalt kammermuusika.

Klaverikontserdi fis-moll, I osa valmis diplomitööna 1951. aastal. Mägi püstitas selle kontserdiga endale eesmärgi luua suurteos täielikult eesti rahvaviisidest teemadele. Teemade otsimine viis ta sügavamale rahvamuusika varasalvedesse. Kasutatud on Lõuna- ja Lääne-Eesti uuemaid rahvalaule ja pillilugusid, neid transformeerides ja varieerides teose jooksul rahva enda maneeris. Helikeelelt kasutab dooria ja lüüdia laade.

Mägile on omane mõtete, teemamaterjali ja kujundite esitamine üksteise kõrval, ajaliselt järgnedes, horisontaalselt, mitte kuhjudes ega kõlades polüfooniliselt üheaegselt.

Aspirantuuriaastatel Moskvas kirjutas teadustöö teemal "Eesti rahvaviis nõukogude eesti heliloojate loomingus", milleks ta uuris läbi kõik meie heliloojate sellesuunalised teosed.

Kümme lastepala klaverile (1957) – kõigi palade aluseks on rahvaviisid. Sageli kasutab Mägi kaanonit ja orelipunkti, mis jäävadki siitpeale tema rahvamuusikapärase helikeele koostisosadeks.

"Vahtralt valgõ pilve pääle", "Neiulaulud" (4 uuemat rl.) (1985)

V. Tormis

Põhižanrid – vokaalteosed ((mees)koorilaulud)

Koorifaktuuri orkestraalsus – ekspressiivne, kulminatsioonialad on loodud klastrite ja/või kõlaväljadega ("Hamleti laulud" (1965), "Maarjamaa ballaad (1969)).

Rahvalaulu kasutamine, selle uudsus – 1960. lõpul pöördub tähelepanu regilaulule kui muusikaliigile. ("Liivlaste pärandus" (1970)) Kasutab autentseid viise, meloodiajoonele on lisatud orelipunkt, ostinaato, heterofoonia, paralleelakordika, polütonaalsed ja polürütmilised kõlakogumid, klastrid või aleatooriline kontrapunkt. Laulmise kõrval kasutab rütmiseeritud kõnet. Ühendab modernse vokaal- ja kooritehnika arhailise materjali ja -esitusviisi elementidega. Võtab terve rahvalaulu (tekst kogu pikkuses).

Side C. Kreegi loomeprintsiipidega – Rahvuslik helikeel ja tundelaad on Tormise teoste põhiomadusi. Pöördub järjekindlalt rahvamuusika allikate poole, kasutades originaalviise või sulatades nende sugemeid oma isikupärasesse stiili. Ta on eesti usku (kui kasutada Kreegi väljendust). Tormis ja Kreek tsiteerivad rahvaviisi kui pühakirja (laulu ümber võid panna mida tahes). Tormis võtab ühe rahvaviisi kõik variandid ja toob rahvalaulu tema arengus esile.

Teoste sotsiaalne sõnum – on üks parim mere kujutaja. Mõnikord on meri tal sotsiaalne sümbol (3 laulu eeposest "Kalevipoeg", "Mereloits"). "Unustatud rahvad", "Mõtisklusi Hando Runneliga" (1981), "Rahvaste sõpruse rapsoodia" (1983).

Filosoofilis-psühholoogilistes "Hamleti lauludes" on kahestunud tunded asetatud vastamisi kaheks jaotatud koori abil.

Ülipingelises ja tugevasti emotsionaalses "Maarjamaa ballaadis" väljenduvad Maarjamaa muistsete sõdalaste pingutused, Sakala nõtkumise ja Nurmekunna varisemise traagika.

Lavateosed. Kooritsüklidooper "Luigelend" (1966) on retsitatiivooper, kus puuduvad traditsioonilised numbrid. Väliselt on kõik napp ja kammerlik ( kolm tegelast). Mõnes orkestrivahemängus on kasutatud dodekafooniat.

Laulutsükkel "Kümme haikut" kõrgele häälele ja klaverile on tervikuna dodekafooniline (webernlikult hõredas ja täpses faktuuris. 12-helirida sisaldab kolmkõlasid, mistõttu tekivad tonaalsed tsentrumid).

E. Tamberg

Lavateosed

"Kuupaisteoratoorium" (1962) on lavaline oratoorium, mida esitavad orkester, laulu- ja kõnekoor, solistid, draamanäitlejad ja balletirühm.

Ooperi "Raudne kodu" (1965) vokaalne külg ei ole laulva, vaid poolretsitatiivse iseloomuga ning läheb paiguti üle tavaliseks kõneks. Koos sellega tõuseb orkestri osatähtsus.

Balletis "Joanna tentata" (tentata – piinatud, vaevatud, kiusatud) (1971) on pearõhk asetatud inimese tundeelamustele.

Ooperis "Cyrano de Bergerac" (1976) on renessansile ja varabarokile iseloomulikku funktsionaalse pingeta kolmkõlalisust. Struktuurilt numbriooper. Helikeele stilistikat silmas pidades postmodernistlik.

Ooper "Lend" (1983)

Instrumentaalkontserdid. Orkestriteosed

"Concerto grosso" (1956) noore eesti heliloomingu läbimurdeteos, neoklassitsistlik.

Ballett-sümfoonia (1959) oli esimene kaasajateemaline ballett eesti muusikas, ühendab balleti ja sümfoonia omadused. Tal puudub sündmustik (üks päev erksa ja vastuvõtliku hingelaadiga tütarlapse elus). I Prelüüd, II Skertso, III Nokturn.

Trompetikontserdi (1972) aeglases osas on barokkmuusikat meenutavaid akordijärgnevusi.

Viiulikontsert (1981), saksofonikontsert (1987)

1990. aastate enamikus valdab kromaatiline, ekspressiivne helikeel. Mitmekesistunud kõlavärv tuleneb sooloinstrumentide erisuguste mänguvõtete ja löökpillirühma tähtsustamisest.

J. Rääts – neoklassitsistlik helikeel, vormi- ja žanrikasutus.

Teda võlub eranditult instrumentaalmuusika. Järjekindlamaid instrumentaalse kammeržanri viljelejaid. Klaverimuusika on olulisel kohal. Klassitsismi terviklik harmooniline elukäsitlus on olnud omamoodi ideaaliks kogu loominguperioodil. Alates tsüklist "24 klaveriprelüüdi" (1968) toob järjekindlalt oma loomingusse vahelduva meetrumi (rõhkude ebasümmeetria tingib seesmise rahutuse).

Sekstett klaverile ja puhkpillidele (1972) – klaveripartiis domineerib tokaatalik, nurgeline individualiseeritud meloodiata liikumine. Puhkpillidele seevastu on antud kandev meloodiline liin.

"24 bagatelli klaverile" (1973) on üles ehitatud samal põhimõttel kui "24 prelüüdi klaverile". Nad on järjestatud kromaatiliselt tõusva heliastmiku alusel, kusjuures paladel sageli puuduvad kindlad tonaalsed tunnused. Iga bagatell tugineb mingile kindlale väljendusvahendile (täidavad ka pedagoogilist otstarvet).

Teostesse ilmus mosaiikne stiil, mis sisaldab rohkesti tsitaate ja kõlamudeleid kogu varasemast muusikast, kaasa arvatud rahvamuusika; erisuguse päritoluga materjali ühendab rütm.

A. Pärt – helikeele radikaalne uuendamine. Tintinnabuli-stiil.

Stiilipööre oli aeglane. selle ajendas vaimne, religioosne pööre. Hakkas otsime muusika tuuma ühehäälsusest.

3. sümfoonia (1971) osutus üleminekuteoseks (sidemed vanamuusikaga on üsna otsesed).

1976. aastal kirjutas stiilis, mis sai nimetuse tintinnabuli (ldn. k. "Kellukesed"). Kompositsioonitehnika, milles on elemente gregooriuse laulust (meloodia liigub astmeliselt), Madalmaade polüfooniast (kaanonitehnika), serialismist (meloodiajoon korrastatud). Faktuur meenutab kõlaliselt heterofooniat, kuid kompositsioonitehnika seisukohast on range kontrapunkt. Faktuuris on kaht tüüpi hääli: meloodiahääl (peamine hääl) ja tintinnabuli-hääl (saatehääl). Meloodiahääl liigub astmeliselt, saatehääl kolmkõla helidel. Harmoonia on staatiline, funktsionaalsuse tunnusteta. Saatehääl moodustatakse meloodiahääle järgi ja sõltub sellest noot-noodilt.

Pärdi meditatiivsed teosed on esmapilgul staatilise dramaturgiaga, kuid detailide hämmastav korrastatus vormitervikust lähtudes ilmneb ka pikimais teostes ("Johannese passioon" (1977/82)).

1950. aastate II poole uuenduslikud tendentsid eesti muusikas.

Heliloojate otsingud keskendusid rütmi- ja tämbriprobleemidele. Oluliseks kujunes neoklassitsistlik suunitlus. Teoste ühistunnuseks on pulseeriv rütm, ostinaatsus.

Läbimurdeteoseks sai Tambergi "Concerto grosso" (1956). Stiili näited ka: Räätsa 3. sümfoonia (1959), kontsert kammerorkestrile (1961); Singi kontsertiino flöödile ja kammerorkestrile (1960), Pärdi klaveriteosed – kaks sonatiini (1958; 1959), "Partita" (1958), Tormise avamäng nr. 2.

Pärdi "Partitas" kaob sageli tonaalsusetaju tiheda kromaatika tõttu.

Pärt söandas esimesena kasutada atonaalsust korrastavat kompositsioonitehnikat – dodekafooniat. "Nekroloog" (1960) sümfooniaorkestrile on esimene dodekafooniline teos eesti muusikas.

Dodekafooniat kasutasid ka Sink ja Tormis. Singi "Viies haikus" sopranile ja keelpillikvartetile (1964) koosneb rida kümnest helist, faktuur on polüfooniline. Tormise ooperis "Luigelend" on dodekafooniat kasutatud mõnes orkestrivahemängus ja tervikuna – laulutsüklis "Kümme haikut" kõrgele häälele ja klaverile (1966).

1970. aastate instrumentaalmuusika.

a) sümfooniad

Pärt 3. sümf. (71) – üleminekuteos, seosed vanamuusikaga

Tubin 10. sümf. (73)

Kuulberg Aprillisümfoonia (78)

Tamberg 1. sümf. (78)

b) kontserdid –

Tamberg trompetikontsert (72) – barokkmuusikat meenutavad akordijärgnevused

Kangro kontsert kahele klaverile ja orkestrile (78)

c) instrumentaalkammermuusika –

Mägi variatsioonid klaverile, klarnetile ja keelpilliorkestrile (72) – tippteos

Kuulberg puhkpillikvintett (72)

Sumera "In memoriam" (72) – dodekafooniline vormilõik viib ootamatult diatoonilisse stilisatsiooni

Mägi "Dialoogid" flöödile, klarnetile, tšellole ja klaverile (76) – tippteos

Kuulberg sonaat kahele klaverile (76)

Pärt "Cantus" Britteni mälestuseks keelpilliorkestrile ja kelladele (77) – tintinnabuli

Pärt "Tabula rasa" kahele viiulile, ettevalmistatud klaverile ja keelpillidele (77) – tintinnabuli

Sink klaverisonaatide triptühhon "Mäed ja inimesed" – oriendile omane staatika

d) lavamuusika –

Kuulberg ballett "Mont Valérie" (71)

Tamberg ballett "Joanna tentata" (71)

Tubin ooper "Reigi õpetaja" (71)

Kuulberg ballett "Pöördlava" (74)

Põldmäe ballett "Merineitsi" (74) – neoimpressionistlikud kõlamaalingud, pingeline rütm

Tamberg ooper "Cyrano de Bergerac" (76) – renessansile ja varabarokile iseloomulik funktsionaalse pingeta kolmkõlad, numbriooper, postmodernistlik

Sumera ballett "Anselmi lugu" (78)

e) vokaalmuusika –

Tormis "Liivlaste pärandus" (70)

Tormis "Vadja pulmalaulud" (71)

Tormis "Raua needmine" (72)

Tormis "Laulja" (74)

Tormis "Isuri eepos" (75)

Pärt "Missa syllabica" sgk. või 4 häälele (77) – tintinnabuli

Tormis "Ingerimaa õhtud" (79)

Tormis "Muistse mere laulud" (79)

Võrrelge heliloojaid nende loomingu alusel

Tamberg1950 neoklassitsistlik suunitlus (concerto grosso). 1960 on tema kromaatika ekspressionistlik, väljendab äärmusteni teravdatud psüühilisi seisundeid. 1970 rikastas oma helikeelt varajase muusika kaudu (trompetikontsert). Kasutas renessansile ja varabarokile iseloomulikku funktsionaalse pingeta kolmkõlalisust ("Cyrano..."), Postmodernistlik. 1990 enamikus valdab kromaatiline, ekspressiivne helikeel. Mitmekesistunud kõlavärv tuleneb sooloinstrumentide erisuguste mänguvõtete ja löökpillirühma tähtsustamisest.

Tormis1959 neoklassitsistlik (avamäng nr. 2). 1960 dodekafooniline tehnika on teostatud webernlikult hõredas ja täpses faktuuris, 12-helirida sisaldab kolmkõlasid (tekivad tonaalsed tsentrumid) ("Luigelend", kümme haikut). 1969 tähelepanu regilaulule kui muusikaliigile (Liivlaste pärandus). Kasutab autentseid viise, meloodiajoonele on lisatud: orelipunkt, ostinato, heterofoonia, paralleelakordika, polütonaalsed ja polürütmilised kõlakogumid, klastrid, aleatoorne kontrapunkt. Laulmise kõrval kasutab rütmiseeritud kõnet. Ühendab modernse vokaal- ja kooritehnika arhailise materjali ja -esitusviisi elementidega.

Mägi – Kasutab rahvaviisi isikupäraselt: ei kasuta tervikviisi, vaid saab rahvaviisist algimpulsi ja arendab siis motiive vabalt. . Faktuuri moodustamise võtetest on tal eriti oluline polütonaalsus.

Valdavalt kammermuusika. Klaverikontserdi fis-moll, I osa valmis diplomitööna 1951. aastal. Mägi püstitas selle kontserdiga endale eesmärgi luua suurteos täielikult eesti rahvaviisidest teemadele. Mägile on omane mõtete, teemamaterjali ja kujundite esitamine üksteise kõrval, ajaliselt järgnedes, horisontaalselt, mitte kuhjudes ega kõlades polüfooniliselt üheaegselt. Kümme lastepala klaverile (1957) – kõigi palade aluseks on rahvaviisid. Sageli kasutab Mägi kaanonit ja orelipunkti, mis jäävadki siitpeale tema rahvamuusikapärase helikeele koostisosadeks.

Räätsneoklassitsistlik helikeel, vormi- ja žanrikasutus (3. sümf. (59), kontsert kammerorkestrile (60)) Teda võlub eranditult instrumentaalmuusika. Järjekindlamaid instrumentaalse kammeržanri viljelejaid. Klaverimuusika on olulisel kohal. Klassitsismi terviklik harmooniline elukäsitlus on olnud omamoodi ideaaliks kogu loominguperioodil. Alates tsüklist "24 klaveriprelüüdi" (1968) toob järjekindlalt oma loomingusse vahelduva meetrumi (rõhkude ebasümmeetria tingib seesmise rahutuse). 1970 teostesse ilmub mosaiikne stiil, mis sisaldab rohkesti tsitaate ja kõlamudeleid kogu varasemast muusikast, kaasa arvatud rahvamuusika; erisuguse päritoluga materjali ühendab rütm.

Pärt1950 neoklassitsism (kaks sonatiini, "Partita") "Partitas" kaob tiheda kromaatika tõttu sageli tonaalsusetaju. 1960 dodekafoonia – ("Nekroloog" (60)). Avangardism – ühendas helikõrgusliku reastruktuuri kõlavärvimuusika vahenditega, unustamata neoklassitsistlikku motoorikat ("Perpetuum mobile" (63) (sonoristlik)). Ei kasuta vormialeatoorikat. Postmodernism – Kollaaž teemal B-A-C-H (64) tsiteerib Bachi ja "kommenteerib" klastritega. "Credos" kasutab tsitaate eelmiste saj. muusikast. – traagiline, headuse ja kurjuse vastandamine tekstis. Tšellokontsert "Pro et contra" (66) sisaldab barokkmuusikat stiliseerivaid harmoonilisi kadentse. Kollaažid dramaatilised. 1971 aeglane stiilipööre (3. sümf. seosed vanamuusikaga). 1976 tintinnabuli (gregooriuse laul + Madalmaade polüfoonia + serialism) ("Tabula rasa", "Cantus" Britteni ..., "Missa syllabica").

Sink1960 Pärdi konstruktiivselt täpse komponeerimisviisiga võrreldes on Singi teosed vabama ehitusega, orienteeritud kõlanüanssidele. "Monotemaatilistes etüüdides" (64) on neljaheliline rida ühendatud klastrite ja glissando'dega. "Kompositsioonid" kahele klaverile (64/66) – igas osas kasutatud aleatoorika eri liike. Kollaažid mängulised ja humoorikad. 1980 "Sünni ja surma laulud" (85/88) põhineb araabia laadidel. Kordustes uueneb muusika meditatiivsest üliekspressiivseni.

Kuulberg – kirjutas kõikides žanrites v.a. vokaalteater. 1960 7 prelüüdi kahele viiulile (68), 4 sonaati teemal BACH piccoloflöödile, oboele, altsaksofonile ja tuubale (69). 1970 kontsertiino tuubale ja sümfooniaorkestrile (70) (hindemitlik), lühiballett "Kompositsioon viiele" (71), ballett "Mont Valérien" (71) (3-vaatuseline), puhkpillikvintett (71) (enimesitatud puhkpilli teos), klaverisonaat (77), sonaat sooloviiulile nr. 3 (77) (hindemitlik), Attacca soolotromboonile (77). 1980 viiulipoeem "Tiiule" (83), sonaat sooloviiulile nr. 4 (83) (hindemitlik), oratoorium "Elu nimel" (85), saksofonikvartett (86), "Meenutus tšellole ja klaverile (87), "Niente" (mitte midagi) ja "Quasi" sooloflöödile. Ei kannatanud täpset kordust, motoorikat, kvadraatsust. Partituurist paistab neoklassitsism (polüfoonia kõik liinid iseseisvad). Fuuga oli igal pool sees. Humoorikas – paneb kokku väga erinevaid pille nt. piccolo ja tuuba.

Kangro1970 lähtus neoklassitsismist ja hakkas peagi lisama barokilikule rütmienergiale rokkmuusika ja Ladina-Ameerika tantsude rütmivormeleid. Kontsert kahele klaverile ja orkestrile (78), ooper "Ohver" (81), kantaat "Gaudeo" (87). kontsert kahele klaverile nr. 2 (88), Missa süütult hukkunud eestlastele (89), ooper "Süda" (99). Postmodernism.

Sumera1970 kasutas dodekafooniat: dodekafooniline vormilõik võib ootamatult viia diatoonilisse stilisatsiooni ("In memoriam" (72)). 1980 diatoonilise materjaliga kaasnevad polürütmia ja 60-te sonorismile lähedane kõlakäsitlus. temaatilist materjali saadavad tämbrilised ja klastrite taustad ("Pala aastast 1981", 1. sümf. (81), "Pantomiim" varajase muusika ansamblile (81)). Teemasisesed motiivikordused on minimalistlikud. Motiiv varieerub järjekindlalt – pärast teatud arvu täpseid kordusi pikeneb, enamasti ühe noodi võrra jne. "Palas aastast 1981" on muutuv teema paremas käes ühendatud vasaku käe Alberti bassiga – tulemuseks mäng kuulaja meetrumitajuga. 1990 instrumentaalteostes (5. sümf. (95), "Come cercando" keelpilliorkestrile (95), tšellokontsert (99)) on kõlavärvil põhinev muusikaline materjal ülekaalus. Kirjutas vokaalteoseid nn. postmodernistlikus stiilis. Elektroakustiline muusika – multimeedia-kammerooperis "Olivia meistriklass (97) kuulub videomaterjal teosesse orgaaniliselt ja on lavastamisel vältimatu. Multimeediateose "Südameasjad" (99) kogu materjal – lint, videokassett, instrumentaalansambli motiivika – on tuletatud inimkehast.

Tüür1970 "In Spe"-le kirjutas roki, baroki, minimalismi, sonoristika jt. muusikastiilide ning tehnikate elemente sünteesivat repertuaari. 1980 huviorbiidis diatooniline korduste muusika. Keelpillikvartetis "Urmas Kibuspuu mälestuseks" (85) ilmnes taotlus luua pingeid tonaalse ja atonaalse muusika vahel. Kogemused rokkmuusikaga peegelduvad teoses "... de facto" kolmele elektrikitarrile ja sümfooniaorkestrile (88). See on postmodernistliku iroonia näide. 1990 oluliste teoste : "Requiem" Peeter Lilje mälestuseks (94), kontserttšellole ja kammerorkestrile (96), 3. sümf. (97) helikeelde kuuluvad atonaalsus ja modaalne tonaalsus, kvaasi-minimalistlikud kordused ja 12-helikogumid, ekspressionismile omased muutliku rütmiga struktuurid, kromaatilised kõlaväljad ja klastrid ning kolmkõlaline vertikaal. Üleminekud võivad olla nii järsu kui sujuvad. "Kaljukitse pöörijoones" (91) rakendas helilooja tonaalsetele lõikudele atonaalseid vastandades viimastes esmakordselt dodekafoonilist tehnikat – õhuliste polürütmiliste kõlaplokkidena. "Arhitektoonika" tsüklis on iga osa kirjutatud eri koosseisule ("Arhitektoonika V"-s (91) põimuvad loomulikul moel kokku hendrixlik kitarr ja messiaanlikud lõõritused (klaver)).

Sisask1970 hakkas kirjutama "Tähistaeva tsüklit" (77). Arvutas välja planeetide kaugused ja sai 5-astmelise helirea, mis on Jaapani põhilaad ja kasutas seda. Astronoomiahuvi kajastub juba Sisaski esimestes suuremates teostes: “Tähistaeva tsükkel” klaverile, 1987; “Plejaadid” klaverile, 1989; “Linnutee galaktika” kahele klaverile, 1990; “Andromeda galaktika” klaverile (kaheksale käele, 1991) ja jätkub paljudes teostes tänaseni. Alates 1988. aastast on populaarne Sisaski koorilooming, eriti tema vaimulikud kooriteosed. Koorimuusika kaudu tuntakse teda kõige enam ka väljaspool Eestit. Ta on kirjutanud laule, motette, missasid, Magificati ja teisi vaimulikke teosed. Üks tema populaarsemaid teoseid on 24 vaimulikust laulust koosnev tsükkel “Gloria Patri” (1988). Sisaski koorimuusikas avaneb siiras tundemaailm. Sellele on omased selge faktuur, kaunid meloodiad, sundimatu häältejuhtimine ja lihtsad koraalihamooniad. Mütoloogilisi kujutlusi Sisaski muusikas toetab tema helikeel, mis sageli üsna varjamatult kopeerib erineva päritoluga rituaalmuusika stiilivõtteid. Sisaski muusika püsitunnusteks on ilmekate tuumikmeloodiate variantne arendus ja ekstaatiline rütmivool. Lihtsameelsed ostinatod meenutavad ühtaegu nii eesti runolaulu, ðamaanirituaale kui ka keskaegset tantsumuusikat. Sisaski üks viimaseid teoseid on “Leoniidid” (2001) – Lepo Sumera mälestuseks kirjutatud kontsert flöödile ja keelpilliorkestrile, mille peateemas terendab viimase tuntud klaveriteos “Pala aastast 1981”. Sisaski looming, milles peegelduvad tema mütoloogilised ja religioossed kujutlused, haakub ühtaegu nii Eesti traditsioonilise muusika ja kultuurilooga kui ka globaalse levikuga new age muusika ja maailmatunnetusega.

Ülevaade eesti muusikast pärast II MS žanrite kaupa

ooper

E. Kapp "Tasuleegid" (45)

Ernesaks "Tormide rand" (49)

V. Kapp "Lembitu" (61) – rahvusromantiline, lüüriline

Tamberg "Raudne kodu" (65) – vokaalne külg poolretsitatiivse iseloomuga

Tormis "Luigelend" (66) – dodekafoonilised ork. vahemängud, webernlikult hõre faktuur

Tubin "Barbara von Tisenhusen" (68)

Tubin "Reigi õpetaja" (71)

Tamberg "Cyrano de Bergerac" (76) – renessansile ja varabarokile iseloomulik funktsionaalse pingeta kolmkõlad, numbriooper, postmodernistlik

Kangro "Ohver" (81)

Tamberg "Lend" (83)

Sumera multimeedia-kammerooper "Olivia meistriklass" (97) – videomaterjal kuulub teosesse

Sumera "Südameasjad" (99) – tuletatud inimkehast

Kangro "Süda" (99)

ballett

E. Kapp "Kalevipoeg" (48)

Auster "Tiina" (55)

E. Kapp "Kullaketrajad" (56)

Tamberg ballett-sümfoonia (59)

Vinter "Kevade" (67)

Kuulberg "Mont Valérie" (71)

Tamberg "Joanna tentata" (71)

Kuulberg "Pöördlava" (74)

Põldmäe "Merineitsi" (74) – neoimpressionistlikud kõlamaalingud, pingeline rütm

Sumera "Anselmi lugu" (78)

 

vokaalsümf. teosed

Tormis kantaat "Kalevipoeg" (56)

V. Kapp kantaat "Kevadele" (63)

Sink kantaat "Aastaajad" (65)

Pärt "Credo" klaverile, sgk. ja ork. (68?) – postmodern.

Rääts "Koolikantaat" (68)

Tubin Reekviem langenud sõduritele (79) mk., orel, löökp.

Tormis Kantaat-ballett "Eesti ballaadid" (80)

Pärt Johannes passioon (82)

Kangro kantaat "Gaudeo" (87)

Sisask "Gloria Patri" (88)

Sink Missa

Kangro Missa süütult hukkunud eestlastele (89)

Pärt "Magnificat" (89)

Tüür Missa "Lumen cantus" (89)

Sisask Jõuluoratoorium (92)

Sisask Jõulumissa (93)

Tüür Reekviem (94) – atonaalsu ja tonaalsus, kvaasi-minimalistlikud kordused ja 12-helikogumid, ekspressionistlik muutlik rütm, kromaatilised kõlaväljad ja klastrid, kolmkõlaline vertikaal

a capella kooriteosed

Tormis "Kihnu pulmalaulud" (59) – põhinesid terviklikul rahvaviisil

Tormis kolm laulu eeposest "Kalevipoeg" (60) – põhinesid terviklikul rahvaviisil

Tormis "Sügismaastikud" nk. (64)

Tormis "Meesteleulud (65) – põhinesid terviklikul rahvaviisil

Tormis "Hamleti laulud" mk. (65) – ekspressiivne kulminatsiooniala loodud klastrite ja kõlaväljadega

Tormis Eesti kalendrilaulud (67) (mardi, kadri, vastla, kiige, jaani)

Tormis "Maarjamaa ballaad" mk. (69) – ekspressiivne kulminatsiooniala loodud klastrite ja kõlaväljadega

Tormis "Liivlaste pärandus" sgk. (70) – regilaul kui iseseisev muusikaliik

Tormis "Vadja pulmalaulud" (71)

Tormis "Raua needmine" sgk. (72)

Tormis "Isuri eepos" (75)

Lepik "Karjase maailm" sgk.

Pärt "Missa syllabica" sgk. või 4 häälele (77) – tintinnabuli

Tormis "Ingerimaa õhtud" sgk. (79)

Tormis "Muistse mere laulud" mk. (79)

Tormis "Mõtisklusi Hando Runneliga" sgk. (81)

Tormis "Mõtisklusi Leniniga" (82)

Tormis "Läti burdoonlaulud" (82)

Tormis "Helletused" (82)

Tormis "Vepsa rajad" sgk. (83)

Tormis Rahvaste sõpruse rapsoodia (83)

Lepik "Mere väravas" mk. (84)

Tormis "Vepsa talv" mk. (84)

Tormis Kalevala XVII runo mk. (85)

Mägi "Neiulaulud" nk. (85)

Tormis "Karjala saatus" (89)

Tormis "Sünnisõnad" (99)

klaverimuusika

Tubin ballaad M. Saare teemale (45)

Tubin 2, klaverisonaat (50) – ekspressionistlik, atonaalne

Pärt kaks sonatiini (58, 59) – aktiivselt pulseeriv rütm, ostinaatsus (neoklass.)

Pärt "Partita" (58) – tihe kromaatika, tonaalsusetaju kaob (neoklass.)

Sink "Kompositsioonid" kahele klaverile (64/66) – kohati 12-helirida, igas osas eri aleatoorika (avang.)

Kuulberg sonaat kahele klaverile (76)

Sink klaverisonaatide triptühhon "Mäed ja inimesed" (77) – oriendile omane staatika

Põldmäe "Loire'i lossid" kahele klaverile (80)

Sumera "Pala aastast 1981" (81) – diatooniline+polürütmia+sonorismile lähedane kõlakäsitlus (minim.)

Mägi "Vana kannel" (85) – rahvaviiside rapsoodiline arendus

Sisask "Tähistaevas I" (87)

Mägi "Lapimaa joiud klaverile" (87)

Rääts "24 eesti prelüüdi klaverile" (89)

 

kontsert

Tubin II viiulikontsert (45)

Tubin kontrabassikontsert (48)

Tamberg Concerto grosso (56) – neoklassitsistlik

Pärt tšellokontsert "Pro et contra" (66) – postmodernistlik, baroki harm. kadentsid

Tamberg trometikontsert (72) – aeglases osas barokkmuusikat meenutavaid akordijärgnevusi

Kangro kontsert kahele klaverile ja orkestrile (78)

Tamberg viiulikontsert (81)

Rääts klaverikontsert nr. 2 (83)

Tamberg Saksofonikontsert (87)

Kangro kontsert kahele klaverile nr. 2 (88)

Kuulberg flöödikontsert (94)

Tüür kontsert tšellole ja kammerorkestrile (96) – atonaalsu ja tonaalsus, kvaasi-minimalistlikud kordused ja 12-helikogumid, ekspressionistlik muutlik rütm, kromaatilised kõlaväljad ja klastrid, kolmkõlaline vertikaal

Sumera tšellokontsert (98)

Tüür viiulikontsert (99)

Sumera tšellokontsert (99) – kõlavärvil põhinev

Sumera Concerto grosso (00)

kammeransamblid

Rääts 1. keelpillikvartett (56)

Tamberg keelpillikvartett op. 8 (58)

Eller 5. keelpillikvartett (59)

Pärt keelpillikvartett (59)

Sink kontsertiino flöödile ja kammerorkestrile (60) – aktiivselt pulseeriv rütm, ostinaatsus (neoklass.)

Tubin sonaat sooloviiulile (62)

Pärt Kollaaž teemal BACH oboele ja keelpillidele (64)– tsitaadi + "kommentaarid" klastritena (postmodern.)

Sink "Viis haikut" sopranile ja keelpillikvartetile (64) – 10-helirida, polüfooniline faktuur (dodekaf.)

Sink "Monotemaatilised etüüdid" klaverikvintetile (64) – neljaheliline ri + klastrid + gliss. (avangard.)

Tubin sonaat vioolale ja klaverile (65)

Tubin sonaat flöödile ja klaverile (65)

Mägi 2. keelpillikvartett "Eleegiad" (65)

Tormis "Kümme haikut" kõrgele häälele ja klaverile (66) – dodekafooniline, webernlikult hõre faktuur

Mägi variatsioonid klaverile, klarnetile ja keelpilliorkestrile (72) – tippteos

Kuulberg puhkpillikvintett (72)

Sumera "In memoriam" (72) – dodekafooniline vormilõik viib ootamatult diatoonilisse stilisatsiooni

Mägi "Variatsioonid klaverile, klarnetile ja keelpilliork." (72) – tippteos, polütonaalsus

Mägi "Dialoogid" flöödile, klarnetile, tšellole ja klaverile (76) – tippteos, polütonaalsus

Kuulberg sonaat kahele klaverile (76)

Pärt "Cantus" Britteni mälestuseks keelpilliorkestrile ja kelladele (77) – tintinnabuli

Pärt "Tabula rasa" kahele viiulile, ettevalmistatud klaverile ja keelpillidele (77) – tintinnabuli

Sink klaverisonaatide triptühhon "Mäed ja inimesed" (77) – oriendile omane staatika

Tubin keelpillikvartett eesti rahvaviisidest (79)

Sumera "Pantomiim" varajase muusika ansamblile (81) – diatooniline+polürütmia+sonorismile lähedane kõlakäsitlus

Mägi Bukoolika (83) – karjasehelletustest

Kuulberg Inkade sonaat sooloviiulile (84)

Kuulberg "Niente" sooloflöödile (84)

Mägi klarnetisonaat (85)

Sink "Sünni ja surma laulud" metsosopranile ja instrum. ans. (85) – põhineb araabia laadidel

Tüür keelpillikvartett Urmas Kibuspuu mälestuseks (85) – pinged tonaalse ja atonaalse muusikalise materjali vahel

Kuulberg Quartetto per sassofoni (86)

Lepik keelpillikvartett

Tüür Arhitektoonika VI (92)