MUUSIKAST ENNE MEIE AJAARVAMIST.

Paljude vanade rahvaste legendid jutustavad, et jumalad leidsid muusika ja andsid selle inimestele. Tegelikult tekkis muusika aga inimese praktilisest vajadusest allutada endale loodust: igale jahiretkele eelnes teatud maagiline toiming, kus metslooma kujutuse ümber tantsides imiteeriti liigutusi, mis olid seotud vastava looma tabamisega.

Vanadel hindudel oli palju laule, mis pidid põua ajal vihma esile kutsuma, taltsutama mürgiseid madusid või hullunud elevante.

Suurt tähelepanu osutasid muusikale vanad egiptlased, araablased, hindud jt. Nii tundsid hindud juba kaua aega enne meie ajaarvamist algelist noodikirja. Suured muusikateoreetikud olid araablased. Vastandina meie pooltoonidest koosnevale heliredelile püüdsid nad oma muusikat rajada helireale, mis koosnes 1/3 toonidest.

Kõrgel tasemel oli muusika ka vanas Hiinas. Juba 2700 a. e.m.a. ehitas õpetlane LING-LUN kammertooni, määrates kindlaks fa- noodi kõrguse.See võrdus bambustoru heliga, millesse mahtus 100 hirsitera.Hiina muusika suurest ühiskondlikust tähtsuset kõneles ka asjaolu, et kõik noodid, millel põhinesid nende meloodiad, olid sümboolselt seotud riigiga; fa tähendas keisrit, sol ministrit, la truualamlikku rahvast, do riigi asju ja re riigi üldist olukorda. Kõige tähtsamaks noodiks oli fa, sellega pidid kõik meloodiad algama ja lõppema.

LÖÖKPILLID ei piirdunud kaugeltki trummidega (Egiptuses). Hiinlastel oli levinud KING, mis koosnes 16 eri suurusega rippuvast ja kromaatiliselt häälestatud kiviplaadist. Mängiti puust haamritega. Esialgu valmistati vile- ja trompetitaolisi pille õõnestatud loomakontidest, sarvedest, mammuti kihvadest.
Ühes vanas Egiptuse legendis räägitakse, et üks jumalaist tõuganud juhuslikult kilpkonna kesta. Selle sisemuses olnud aga mõned kuivanud ja pinguletõmbunud sooled, mis hakanud helisema järsust löögist kesta pihta. Olid ju paljude vanade pillide koostisosaks tõesti kas kilpkonna kest või õõnestatud kõrvits. Selline pill oli hindude VINA. 7 keelt, mis pandi helisema trillerit meenutava plektroniga. FLÖÖT in pill, mida tundsid kõik rahvad. Mängiti kuni 7 heli. Nt. HARFI tundsid egiptlased juba 3-4 tuhat aastat e.m.a. Keeli oli kuni üheksa.

KAS VANA MUUSIKAT ON SÄILINUD?

On üksikud katked: nt. hümn PINDAROSE OODILE (V saj. e.m.a.), koorikatkend EURIPIDESE "ORESTESEST" (V saj. e.m.a.), kaks hümni APOLLONILE (II saj. e.m.a.) jt.p>
Mõnede rahvaste lauludes esines juba tol ajalgi mitmehäälsuse algeid. Lauldi nt. paralleelsetes kvartides, kvintides ja isegi sekundites.
VANA-PALESTRINA ja paljude teiste vanade maade templites tunti isegi kahe koori vastastikust laulmist. Kõrgel tasemel oli koorilaul VII-VI saj. e.m.a. SPARTAS, kus vaheldumisi laulsid solist ja koor.
Eksisteerisid isegi ülemaaliste lauljate ja tantsijate ühingud, kes esitasid küllaltki keerulisi teoseid. Koore ulatus 600 lauljani (ühehäälne, unisoon).
PYTAGORAS (VI saj. e.m.a.) ja ARISTOKSENOS (IV saj. e.m.a.) rääkisid sageli hästi ja halvasti kõlavaist intervallidest. Pytagoras püüdis matemaatiliste arvestuste varal tõestada, et terts ja sekst on halvasti kõlavad.
ANTIIK-KREEKAS nim.harmooniaks heliredeli laulmist ülevalt alla.
LÜÜRA olla toodud Kreekasse kas Egiptusest või Assüüriast. Kilpkonna kilbi mõlemale äärele on kinnitatud antiloobi sarv, mis on ülevalt ühendatud pulgakesega, kuhu kinnitusid keeled (esialgu 4 keelt).
AULOSel on pea 2-5 sõrmega suletavat auku. Puhkpillimuusikat peeti sageli barbaarseks, mis võib inimeses vastuolulisi tundeid tekitada, vahel isegi hulluseni viia.
TRAGÖÖDIA

oli üks täiuslikemaist kunstivormidest. Seal liitusid: sõnaline kunst, näitlemine, muusika, tants, isegi arhitektuur.
Tragöödi eelkäijaks olid dionüüsosed.
Pidustuste keskseks osaks olid rongkäigud ja koorilaulud. Lauljad riietusid kitsenahkadesse, panid pähe sikusarved ja kujutasid endast saatüreid. Kui rongkäik peatus, eraldus lauljate seast eeslaulja ehk korüfee, kes jutustas lugusid DIONYSOSEST. Talle vastas koor kiidulaulude ehk ditürambid viinajumala auks. Neist pidustustest ongi tulenenud sõna tragöödia, mis tähendab sikulaulu.
Alul olid tragöödiad lõbusa iseloomuga. Hiljem püüti kangelase hingelisi elamusi esile tuua [PROMETHEUSE kannatused AISHYLOSE trag. "AHELDATUD PROMETHEUS"; Kuningas OIDIPUSE hing närivad kahtlused SOPHOKLESE trag. "KUNINGAS OIDIPUS" jt.].
Monoloogid ja dialoogid esitati retsitatiivina. Kõiki esinemisi saatsid instrumendid; koori aulosed, monolooge, dialooge kitara. Vahetevahel mängisid instrumendid vahemänge.
tragöödia (kr.k. tragoidja/ tragos- sokk+ ode- laul).
Kreeka tragöödia on arenenud ditürambist. Seda esitas saatürikostüümides koor. Tõsine ainestik oli võetud kangelasmüütidest.p>
Ditürambe etendati Atheenas suurtel dionüüsiatel. THESPIS vastastas koorile näitleja (see seletas esitatavat) ja lõi sellega eelduse dialoogi tekkeks. AISHYLOS lisas teise ja SOPHOKLES kolmanda näitleja. Nii sai võimalikuks koorist sõltumatu dramaatiline tegevustik. Tragöödia pikkus oli keskmiselt 1400 värssi. Dionüüsiad kestsid kolm päeva. Igal päeval etendati ühe autori tetraloogia [ 3 tragöödiat+ 1 komöödia]. Teema oli enamasti müütidest. Roomas olid kreeka autorite vabad töötlused.
komöödia (komos- lõbus, lärmitsev salk+ ode- laul).
Atika komöödia arenes rahvalikest lõbustustest ( rongkäikudes esitas koor tantse, pilkelaule, toimus sõnasõda, etendati maskistseene), selle kaudu väljendus Dionysose pidustustest osavõtjate pulbitsev elurõõm.
Komöödia etenduste korraldamine oli riigi kohustus. Vana komöödia ammutas oma aine igapäevasest elust. Paljudel juhtudel sai kom. oma pealkirja koori riietuse järgi ("Ratsanikud"; "Pilved"; "Linnud"). Näitlejad, kelle kõht ja selg olid tugevasti polsterdatud, kandsid maske ja kostüüme ning 4. saj.-dini e.m.a. pikka nahkfallost. Keskmises komöödias peegeldub Atheena demokraatia langus. Koori osa vähenes, kadusid jämekoomilised elemendid (fallos). Etendati müüte. Uue komöödia teemaks oli argielu ja müüdid. Koor jäi tahaplaanile. Rooma komöödia arenes keskmisest ja uuest Vana-Kreeka komöödiast.

Copyright Anu-Mai Lillo

Mis meelde jši?