ESTERHÁZY ja HAYDN.

Esterházy on tuntumaid ungari aadlisuguvõsasid, keda ajalugu tunneb juba 13. sajandist.

1761. Aastal palkas vürst Paul Anton Esterházy oma õukonda kapellmeistrina tööle 29-aastase Joseph Haydni. Mõned väljavõtted lepingust:

*"Tema Hiilguse suurvürsti esimesel käsul kohustub tema, Joseph Haydn, komponeerima igasugu muusikat, mida Tema Hiilgus soovib, kohustub mitte kellelegi maha kirjutada andma, vaid ta peab neid hoidma ainuüksi Tema Hiilguse jaoks ning ilma tema teadmata ning armulise loata mitte kellegi jaoks mitte midagi komponeerima."

*"Ta on kohustatud kogu hingest hoolitsema muusikalise inventari ja instrumentide korrasoleku eest, tähelepanelikult jälgima, et neid ei rikutaks ega lõhutaks, et nad hooletuse ja lohakuse tagajärjel kasutamiskõlbmatuks ei mu utuks, sest ka selle eest peab ta vastutama."

*"Temale, Joseph Haydnile pannakse ka kohustus töötada lauljatega, et nad siin, linnast kaugel, ei unustaks, mida nad suurte raskustega ja kulutustega Viinis kuulsate meistrite juures on õppinud: kuna tema, Joseph Haydn, oskab mängi da paljudel instrumentidel, peab ta, kui vaja, neid oskusi kasutama."

Paul Esterházy vennast Nikolaus Josephist sai Haydni leivaisa ligi kolmeks aastakümneks. Ta laskis onersailles' eeskujul ka endale ehitada 125 toaga uhke lossi, mille toreduse kohta "Ungari Kuningriigi suurvürsti Esterházy lossi kirjeldu ses loeme: "üks kabinet on kaunistatud mustaks lakitud ning kuldseid lilli ja maastikupilte täis jaapani pannoodega. Neid pannoosid on kokku kümme ja igaüks neist maksis 1000 kuldnat. Tugitoolid ja diivanid on kaetud kuldbrokaadiga . Sisustust täiendavad mitmed väga kallid trümood ja palju erivärvilisi portselanvaase, pronksist ülekullatud kaminakell, mille löökide asemel kõlab flöödimäng.

Teine kabinet on valge, kuid seda ilmestavad ka teised värvitoonid, rikkalikult on kuldilustusi. Siin seisab ka pronksist ülekullatud kell, mida kroonib kanaarilind. Kui kell lööb, liigutab lind ennast ja vilistab meeldivaid meloodiai d. Tugitool, kuhu istudes kostavad flöödihelid, kaks erakordselt ilusat lauda, üks kaetud mosaiigiga, teine tehtud roosast marmorist. Ka siin on tugitoolid ja diivanid kaetud kuldbrokaadiga ning rikkalikult inkrusteeritud kullaga. Kandelaab rid on nagu esimeses kabinetiski valmistatud rikkalikult inkrusteeritud kirstudel suured jaapani portselanist vaasid."

Lossi juurde kuulus muidugi ka park purskkaevude, hiina pagoodide, ermitaazide, rosaariumide ja alleede labürintidega. Et külalised ära ei eksiks, sai igaüks endale kingiks lehviku, millele oli joonistatud Esterháza plaan. Paljude los sikompleksi kuuluvate ehitiste hulgas oli ka 400- kohaline ooperimaja ja marionetiteater.

Selle väikese maailma pidi täitma Haydn muusikaga ja oli päris selge, et siin polnud kohta meloodiatel, mis oleksid täis sügavat filosoofilist allteksti. Tollal pidi neis ruumides ja pargi kõlama elurõõmus ja lustlik muusika.

Komponeerimist alustas Haydn klavikordi taga, kus fantaseeris ja otsis ning korrastas oma mõtteid. Kui vajalik mõte oli selginenud, kirjutas ta selle kohe üles, vastasel juhul aga improviseeris edasi, kuni tabas selle, mida otsis. Haydni käsikirjades ei ole tavaliselt üldse parandusi ja nii ei näe me neis seda tegelikku tööd, mis nootide paberile panekule eelnes. Klavikord oli talle vajalik ainult selleks, et fantaasia tööle panna, sest kogu loomingulise töö tegi ta peas. Noodipaberile jõudis resultaat.

Niisiis pidi Haydn Esterházy õukonnas hoidma korras kogu kapelli, selle liikmed, muusikainstrumendid ja noodiarhiivi. Iga päev pidi ta kaks korda järele pärima, millised on vürsti muusikalised soovid, ja komponeerima vastavalt nendele.

Võibolla tundub see, et ühe kapellmeistri- helilooja kogu muusikaline toodang kuulus vürstile, tänapäeval isiksuse ahendamisena? 18. sajandil polnud selles midagi imelikku, sest peaaegu kogu tolleaegne muusika oligi kirjutatud tellimustööna. Ooperid, serenaadid, pidumuusika, sümfooniad, kammerteosed ja kirikumuusika- kõike seda telliti ja komponeeriti mingeid kindlaid sündmusi silmas pidades. Ja kogu sellel asjal oli ka vähemalt üks hea külg: see muusika kanti alati ette!

Kaja Irjas'e artikkel ajalehes "Postimees"november 1994