Konspekt on pärit H. Elleri nimelisest Tartu Muusikakoolist

FRANZ SCHUBERT

(1797-1828)

Kogu Schuberti elu möödub linna väikekodanluse tüüpilises miljöös. Ta on esimene suur helilooja, kes tegutseb algusest lõpuni täiesti sõltumatult feodaalse õukonna või kiriku teenistusest. Loomingulise iseseisvuse eest pidi ta aga kallilt maksma ja ei saanud oma eluajal peaaegu mingisugust ametlikku tunnustust.

Schuberti elu

1. Õpinguaastad (1797-1813)

Schubert sündis 31. jaan. 1797. a. Viini eeslinnas Liechtentalis, kus tema isa töötas kihelkonna koolmeistrina. Perekonnas harrastati palju kodust musitseerimist ja juba 5-aastaselt hakkab Schubert süstemaatiliselt isa juures õppima (klaverit ja viiulit). Kaks aastat hiljem kiriku kooriregent (kapellmeister-organist) Michael Holzer õpetab talle kompositsiooni ja orelimängu. Kuid Schubert lapsepõlve kasvatuses puudub professionaalne element ja peaaegu kõik oma teadmised võlgneb ta oma erakordsele muusikalisele intuitsioonile ja agarale isetegevusele. Kogu tema hilisemale loomingule annavadki suuna just see asjaarmastajalik suhtumine muusikasse ja väikekodanlik kodune miljöö. Talle jäi alati vööraks kontsertlik hiilgav virtuooslikkus ja akadeemiline teoretiseerimine. Ta loomingu allikaks jääb just Viini mitmekülgne "tänavamuusika", seltskondlikud ja rahvatantsud, linna- ja rahvalaul ning intiimsete muusikaõhtute isetegevus.

Schubert ilmutas juba varakult hämmastavat andekust. Ta õppis ruttu mängima mitut pilli. Juba 11-aastaselt esines ta kirikukooris soolosoprani osas.

1808. a. asus ta õppima õukonna kinnisesse kooli- konvikti, kus valmistati ette kapelli artiste ja mis Salieri juhtimisel oli kujunenud pealinna peamiseks muusika õppeasutuseks. Ka siin etendab õpilaste muusikaline isetegevus Schuberti kasvatuses palju suuremat osa kui ametlikud õpingud. Kooli orkestri kaudu tutvub ta Haydni, Mozarti ja Beethoveni sümfoonilise loominguga, mis avaldab talle vapustavat mõju. Kuid Schubert esimesed loomingulised katsetused, mis algavad 1810. a., kuuluvad pigem olustikulise muusika valdkonda. Kahe aasta vältel loob Schubert sellise suure hulga teoseid igasugustes žanrides (laule, kvartette, uvertüüre, sümfooniaid, koori- ja klaverimuusikat), et alates 1812. a. võimaldatakse tal võtta Salieri juures kodus eratunde kompositsiooni alal. Siin omandab ta ooperi- ja vokaalmuusika tehnikat. Kuid on iseloomulik, et Salieri mõistab karmilt hukka uusi voole, mis juba ilmnevad Schubert loomingus, alavääristab tema parimaid lüürilisi laule, keelab tal saksakeelsete tekstide kasutamise. Rahvaluule, -laulu ja -tantsu harrastamine, mis on Schubert-le nii iseloomulik, tugevneb väljaspool tema ametlikku õppetööd, on sellega otseses vastuolus.

Konviktis loob Schubert enesele iseseisva loomingulise miljöö. Mõned koolivennad (Spaun, Stadler, Holzapfel) jäid kogu eluajaks tema ustavaks poolehoidjaks.

2. Kooliõpetaja (1813-1817)

Nagu seda näitas Mozarti traagiline saatus, puudusid Viinis tol ajal igasugused väljavaated vaba helilooja kutseks. Lõpetanud Konvikti 1813. a. astub Schubert isa kategoorilisel nõudmisel õpetajate seminari ja asub tööle isa kooli algklassi õpetajana- Schubert esimene ja ainuke töökoht. Koolitöö, milleks Schubert ei tundnud mingit kutsumust, osutus talle masendavaks, väljakannatamatuks orjuseks. Tööpäev oli pikk, õpingud toimusid ka pühapäeviti. Rusuv, vaimupime kiriklik õhkkond ja isa kodune türannia mürgitasid Schubert elu.

Kuid kõigest hoolimata ei loobunud ta oma muusikalisest tegevusest. Lisateenistuse eesmärgil andis ta vabal ajal eratunde. Suure vaevaga saavutab ta isa nõusoleku õpingute jätkamiseks Salieri juures. Samal ajal loob ta palavikuliselt, uskumatu viljakusega. 1814. a. valmivad tema esimene lavateos "Saatana lõbuloss", tema esimene Mess Fa-mažoor, 3 keelpillikvartetti, 17 laulu (sealhulgas "Grete vokil"), hulk väikseid instrumentaalpalu jm.

Järgmine aasta (1815) hämmastab oma toodangu mahuga: 2. ja 3. sümfoonia, viis ooperit, kaks messi ja teisi suuri vokaalteoseid ja klaveripalu ning lõpuks 146 laulu, millest mitmed on ulatuslikud. Viimaste hulgas on selliseid meisterteoseid nagu "Metshaldjas", "Nõmmeroos" jt. Kaheksa laulu kannavad 15.okt. ja 7 laulu 19.okt. kuupäeva. Schubert lõi nii sundimatult ja kiiresti, et tema sõpradel tuli pidevalt raha kokku panna talle noodipaberi ostmiseks. Kui temalt küsiti tema loominguliste meetodite kohta, vastas ta lihtsalt: "Ma kirjutan kogu päev, kui üks pala saab valmis, siis alustan uut" (vt. "Laululooming").

Suureks saavutuseks Schubert instrumentaalmuusika arengus on tema 4. ja 5. Sümfoonia ning klaverifantaasia "Rändur", mis kõik valmivad 1816. a.

Siia perioodi kuulub Schubert ainus ja traagiline armastus Therese Grob`i vastu, kellega ta puutus sageli kokku sel ajal, kui tütarlaps esines solistina tema messis. Aastaid hiljem (1821) jutustas Schubert sõbrale: "Ma armastasin üht tütarlast väga siiralt ja tema mind ..
. Kolm aastat ta lootis, et ma temaga abiellun, kuid ma ei leidnud endale tööd, mis oleks meid mõlemaid kindlustanud. Siis abiellus ta teisega ... Tänapäevani armastan teda ikka veel."

1817.a. kevadel tutvub Scubert, üliõpilase von Schoberiga, kes võtab ta enese juurde elama ja seega vabastab ta koolitöö orjusest.

3. Sõprade ringis. Loominguline küpsus. Elu lõppaastad (1818-1827)

Pärast ema surma 1812. a. muutus Schubert kodune elu väga raskeks. Isa ei sallinud Schubert kiindumust muusikasse, ei sallinud ka poja sõprade vabameelseid vaateid ja pisut boheemlaslikke kombeid. Masendavast mõjust, mida avaldavad Schubertile kodused lahkhelid, kõnelevad tema kirjavahetus vendadega ja heliloooja enese ainus kirjanduslik teos- autobiograafiline allegooria "Minu unenägu".

Edaspidigi säilitab ta suhted oma vendade Ferdinandi ja Ignaz`iga, kelledest viimane oli veendunud ateist. Kuid elu lõpuni jääb Schubert loominguliseks miljööks tema sõpradering. Need olid noored, aktiivsed, progressiivsete ideedega inimesed, kes tegelesid ühiskonnateaduste, kunsti ja kirjanduse kõigi aladega. Mõned neist olid tõeliselt andekad, eriti luuletaja Grillparzer ja kunstnik von Schwind, kes on maalinud ilmekaid pilte Schuberti keskkonnast ja kaasaegsest Viini elust. Ühe teise sõbra- Mayrhofer`i kaudu tutvud Schubert kuulsa laulja Vogl`iga, kes varsti muutub Schuberti loomingu kirglikuks austajaks ja propageerib seda asjaarmastajate salongides niihästi pealinnas kui ka provintsis.

Hoolimata oma äärmisest tagasihoidlikkusest oli Schubert ise ringi juhtivaks kujuks. Kohtuti neli korda nädalas. Kolmel korral arutati mitmesuguseid küsimusi (kreeklaste vabastussõda, Byron, Beethoveni surm, postkontori töö, Goethe ja muusika, rüütliromaanid jms.) Neljas õhtu, nn. "schubertiaad" oli pühendatud Schuberti heliloomingule. Ring oli tuntud vabadustarmastavate vaadete poolest, mida seal levitati. 1820. a. tehti kogu ringile ametlik noomitus, kusjuures üks Schubert seltsimeestest, revolutsiooniline poeet Johann Senn, saadeti Austriast välja.

Schubert elas äärmiselt vaeselt, ööbis kord ühe, kord teise sõbra juures. oli nii halvasti riietatud, et kord, kui tema muusikat kanti ette teatris (melodraama "Võluharf") ja teda kui autorit plaksutati lavale, ei saanud ta minna kuulajaskonna aplausi vastu võtma.

Schuberti unistus, et ta ükskord saab Viinist lahkuda, puhata ja leida endale parema tegevuspaiga, ei läinud täide. Kahel suvel töötab ta Zelesz`is (Ungari), kus ta suure rahapuuduse survel annab muusikatunde Esterhazy von Galāntha aristokraatlikus perekonnas; kolm korda (1819.a., 1825.a. koos Vogl`iga ja 1827.a.) sooritab ta kontsertreisi Ülem-Austria provintsilinnades ja - külades. Kuid need jäävad ainsateks kordadeks, kus tal õnnestub Viinist välja sõita.

Schuberti kunsti eest võitlevad tema sõbrad. Nende kaudu hakkavad ilmuma tema teoste üksikud vihikud (alates 1821.a-st, piiratud tiraažis, ainult asjaarmastajaile), mis talle aga kuigi suurt materiaalset kasu ei too. Alles 1826.a., siis kui Schubert muusika on juba laialt levinud rahvamasside seas, hakkavad muusikakirjastajad talle esitama väikseid tellimusi. Kui Schubert lõpetas oma 40.laulu Goethe tekstile, pöördusid tema seltsimehed suure kirjaniku poole, lootes äratada tema huvi Schubert loomingu vastu, kuid viimane ei vastanud. Ka teine Goethe laulude vihik, mille Schubert talle saatis 1825. a., jäi tähelepanuta.

Schuberti loomingust korraldati tema eluajal üksainus avalik kontsert, kuid see toimus alles mõned kuud enne tema surma. Kolm korda õnnestus Schubert kuulata oma muusikat teatris, kuid ükski lõpetatud ooper lavale ei pääsenud. Armas, poeetiline "Rosamunde" muusika kõlas ainult kaks korda laval enne kui näidend võeti maha saamatu libreto pärast.

Suuremat osa Schubert laule ja väiksemaid instrumentaalpalu, nagu ka eranditult kõiki tema suurteoseid (sümfooniaid, oopereid, kammeransambleid- välja arvatud üksainus kvartett ja 2.klaveritrio, uvertüüre, kantaate jne.) tema eluajal ei avaldatud. Suur C-duur sümfoonia (1828) avastati Schumanni poolt kümme aastat pärast Schubert surma. Surematu "Lõpetamata sümfoonia" (1822) toodi päevavalgele alles 1865. a. ja rõhuv enamus Schuberti instrumentaalteoseid veel hiljem (vt. "Instrumentaalmuusika"). Tänapäevani on Schubert tohutult suur looming põhiliselt läbi uurimata ja paljud tähtsad suurteosed on jäänud laiale avalikkusele kättesaamatuks.

Külm, vaenulik ümbrus mõjub Schubertile rusuvalt. 1820-ndail aastail muutub tema muusika tõsisemaks, võrratult sügavamaks. "Mis küll minust saab, vaesest muusikust?" ütleb ta sõbrale 1828. a. "Vanas eas pean vist hakkama uste taga leivaraha kerjama nagu harfimängija Goethe luuletuses." Hilisemates meistriteostes tõusevad esiplaanile üksilduse ja surma motiivid (klaverifantaasia "Rändur"- 1822, kvartett a-moll 1824, laulutsüklites "Kaunis möldrineiu"- 1823 ja "Talvine teekond"- 1827, posthuumne koguteos "Luigelaul" jt). Traagiline heitlus julma saatusega kajastub dramaatilises "Surm ja tütarlaps" kvartetis d-moll (1826). Rabavaks löögiks Schubertile oli Beethoveni surm 1827. a., mis võttis talt viimase lootuse jumaldatud suure meistriga kokku saada. (Beethoveni muusika, mis algul oli Schubertis äratanud hirmutunnet, muutus hiljem tema ainukehtivaks eeskujuks. Kuid Schubert korduvad arglikud katsed Beethoveniga kontakti astuda olid ebaõnnestunud. Ühiste sõprade kaudu sattusid Beethoveni kätte Schuberti laulud (1827). "Tõepoolest", ütles ta, "Schubertis elab jumalik säde." (vt. "Beethoven").

Kuid Schubert ei loobu võitlusest. Tema küpse loomingu periood (elu viimane aastakümme) näitab endise hämmastava viljakuse juures meisterlikkuse ja ideelise sisu pidevat kasvu. Schuberti vokaallüürika, milles juba valitseb dramaatiline läbikomponeeritud laul, saavutab enneolematu psühholoogilise sügavuse, muutub pingsamaks, tihedamaks, kasutab järjest uusi võtteid ja rikastub uute teemadega. Kammermuusikas ja sümfoonilistes žanrides toimub täielik murrang ja Schubert küps looming selles valdkonnas on täiesti iseseisev ja tihti küünib Beethoveni kõige emotsionaalsemate ja mõttetihedamate suursaavutuste kõrguseni. Elu lõpul otsib Schubert väsimatult uusi teid ja tema 6 muusikalist hetke (1827) ja 8 eksprompti (1827-28) avavad uue suuna klaverimuusika arengus, loovad uut tüüpi romantilis-lüürilise miniatüüri.

Hoolimata Schuberti meeleheitlikust olukorrast, ei jäta teda kunagi lõplikult maha tema loomupärane optimism ja tema viimaste teoste hulka kuuluvad sellised elujaatavad suurteosed nagu monumentaalselt eepiline C-duur sümfoonia, võimas kantaat "Mirjami võidulaul", helge ja värvikas klaveritrio B-duur ja palju teisi.

1828. a. Schubert projekteeris rida uusi suuri töid. Teda tiivustas mõte, et tema elus saabub lõpuks pöördepunkt, et tee suure kuulajaskonna juurde on nüüd lahti tema ees. Sel hetkel tabab teda surm.

Schubert suri tüüfusesse 19. nov.1828. a.

Schuberti laulutsüklid

1. Schuberti suured tsüklid "Kaunis möldrineiu" ja "Talvine teekond" moodustavad tema laululoomingus tippsaavutuse. Laulu dramatiseerimine astub siin uude, kõrgemasse etappi. Laulud on väga mitmekesised ja iga laul kujutab endast terviklikku, täiesti individuaalset kunstiteost. Paljusid neist kantakse sageli ette kontserdisaalides ja nad on võitnud laialdase populaarsuse. Kuid kõik laulud on sisult omavahel seotud ja tsüklit tervikuna võib võrrelda omapärase lüürilise "soolo-ooperiga".

2. Esimese laulutsükli klassikalises muusikas lõi Beethoven 6 laulu ("Kaugele armastatule", 1816), kuid žanri tõeliseks rajajaks on Schubert, kes annab sellele laiema haarde, seostatud sündmustiku, dramaatilise arengu, konflikti ja lõpliku lahenduse. Lüüriline sisu tehakse konkreetsemaks, mõjuvamaks uute jutustavate ja kirjeldavate elementide abil. Tekib sotsiaalne kriitika moment, mis "Talvises teekonnas" muutub kirglikuks protestiks ühiskondliku ülekohtu ja ebainimlikkuse vastu.

Just Schubert osutus eeskujuks hilisematele laulutsüklitele (eriti Schumanni "Poeedi armastus", "Naise elu ja armastus" jt.).

3. Mõlemad tsüklid on loodud luuletaja Mülleri tekstidele, kelles Schubert avastas tõelise sugulashinge. Siin oli kõik, mida ta vajas - romantiline, pisut sentimentaalne armastuslugu, sügav humaansus ja kaastunne lihtsate "väikeste inimeste" vastu, ilusaid looduspilte, rahvapärane- isegi otseselt rahvaluulepärane- väljenduslaad. Ka Schuberti enda õnnetu armastus leidis siin vastukaja ja mõlemas tsüklis on palju autobiograafilist.

Schubert avastas juhuslikult Müller luuletused "Kaunis möldrineiu" ühe sõbra toast. Need jätsid talle nii sügava mulje, et pistes raamatukese hajameelselt taskusse, tõttas ta koju ja asus kohe laule komponeerima. Alles mõni päev hiljem tuli talle sõber meelde ja ta tunnistas "vargusloo" üles. Luuletused on väga laulupärased. Müller ise kahetses, et ta ei oska neid muusikale seada ja avaldas lootust, et kord leidub keegi, kes "avastab sõnades peituvaid viise".

Wilhelm Müller (1794-1827) oli kingsepa poeg. Lõpetanud ülikooli, töötas ta kooliõpetajana ja raamatupidajana. 1813-1814 võitles ta vabatahtlikuna Napoleoni vastu. Tema "Kreeklaste laulud" ja "Uuskreeka rahvalaulud" kajastavad kreeklaste vabadusvõitlust türgi anastajate vastu.

"Kaunis möldrineiu", 1823- 20 laulu (originaaltekstis 24 luuletust) on hoolimata tsükli traagilisest lõpust täis lootust, armastust elu vastu ja õrna, nooruslikku romantismi. Looduse meeleolud on lahutamatult seotud kangelaste elamuste ja saatusega. Kogu tsüklit läbib tema alatise kaaslase- ojakese - kuju.

/Noormees läheb otsima õnne, rännates läbi maa ojakese eeskujul. "Teele". Oja ise näitab talle teed ja noormees otsustab järgneda oma sõbrale ("Kuhu"). Metsa südames jõuab ta veskini ("Peatus"). Ta armub ilusasse möldrineiusse ja talle tundub, et on oma õnne leidnud ("Tänulaul ojale"). Järgmised laulud peegeldavad kasvava armastuse vahelduvaid meeleolusid ("Laupäeva õhtu" , "Uudishimu" , "Kannatamatus" , "Hommikutervitus" , "Möldri lilled" , "Pisarate sadu"). Tsükli esimese "vastuse" kulminatsiooniks on laul "Minu". Õnneliku armastuse tunne täidab ka kaks järgmist laulu "Paus" ja "Rohelise paelaga".

Siin toimub dramaatiline pööre. Nähtavale ilmub võistleja ("Jahimees"). Noormehe südames puhkeb vastandlike valusate tunnete keeris ("Armas värv" , "Õel värv"), millele järgneb lootusetu kurbus ("Närbunud lilled"). Meeleheitel otsib ta lohutust oja juures ("Mölder ja oja"), mille vetesse ta end uputab ("Oja hällilaul")./

"Talvine teekond", 1827- 24 laulu on tõsisem ja otsustavalt sügavam. Romantiline ilustamine on täiesti kadunud. Nooruse illusioonide hingestatud poeesiast ei jää enam varjugi. Elutunnetus on lepitamatult realistlik.

Kuid võitlus realismi pärast on nõudnud ka suuri ohvreid: kadunud on usk inimestesse ja tsükli põhimeeleolu on sünge, isegi traagiline. Juurde on tekkinud kibe protestinoot sotsiaalse ülekohtu vastu, vaenuliku ja ebainimliku ühiskonna vastu, milles elas Schubert ise juba haigena, tunnustamatuna, määratud viletsusele ja varasele surmale.

Ka siin lahkub noormees kodust ja rändab läbi maailma. Kuid algusest peale pole tal lootust. Ka siin on kangelase saatus ja elamused lahutamatult seotud looduse meeleoludega. Kuid kevad on juba kaugel ja ees seisab talv.

/Pimedal hilissügise ööl asub noormees raskele ja üksildasele teekonnale, jätmata hüvasti tütarlapsega, kes olles "rikas pruut" on talle selja pööranud ("Head ööd"). Tuulelipp armastatu maja katusel meenutab jõuka perekonna südametust ("Tuulelipp"). Looduses kui ka hinges pääseb võimule talv ("Külmunud pisarad" , "Tardumus"). Linna ääres möödub ta üksikust pärnapuust, mis varem jagas tema nooruse unistusi, kuid mille okstes märatseb nüüd külm sügistuul ("Pärnapuu"). Esimene lumi muutub sulades pisaraiks ( "Veeujutus"). Ojake külmub kinni nagu tema südagi ("Oja ääres") Suvepäevade õnnest o jäänud vaid mälestus ("Mälestus"). Elu on ainult pettus ja kõik unistused viivad ainult hauda ("Virvatuli"). Kurnatuna ja väsinuna otsib ta rahu ("Puhkus"). Unes näeb ta taas elukevadet, kuid ärgates ümbritseb teda endiselt pimedus ja külm ("Kevadeunelm"). Ta on üksi maailmas ("Üksindus"). Ta näeb postiljoni, kuid teab, et tema jaoks kirja ei ole ("Post") Surm läheneb ("Hallid juuksed") ja raisalind jälgib teda. See on ta ainuke sõber, kes jääb talle hauani truuks ("Vares"). Tuul kisub puu küljest viimase lehe ja talle tundub, nagu oleks tal sellega kadunud viimane lootus ("Viimane lootus"). Külarahvas magab, tema und aga takistavad haukuvad koerad ("Külas"). Tormine talvehommik vastab tema kibestunud meeleolule ("Tormine hommik"). Sootuluke meelitab teda teelt kõrvale, kuid ta teab, et see, nagu kogu tema elu, on vaid pettus ("Pettus"). Teenäitaja kutsub tagasi linna, kuid tema jaoks ei ole väljapääsu ega tagasiminekut ("Teenäitaja"). Ka surnuaiast ei leia ta ihaldatud varjupaika ("Võõrastemaja"). Ta mässab saatuse vastu: kui maailmas jumalat ei ole, siis peab inimene jumalaks olema ("Vaprus"). Päike paistab, kuid armsama silmad, mis valgustasid ta eluteed, on nüüd tema jaoks kustunud ja talle näib, et ta eksleb sihitult pimedas öös ("Valepäikesed"). Tsükli viimases laulus ("Leierkastimees"), mida eriti armastas Belinski, leiab ta lõpuks kaaslase - vana, üksiku ja vaese leiaerkastimehe - ning otsustab ühendada temaga oma saatuse./

Schubert lõi "Talvise teekonna" sügava depressiooni ajal. Ta ise ütles, et tsükli "õudsed laulud rõhusid teda rohkem kui ükskõik millised teised laulud". Kuid teos ei ole lõpuni pessimistlik. Kangelane otsib laiemat vendlust inimestega kui armastusest tulenevat isiklikku õnne. Ta mässab saatuse vastu, leiab kaaslase ja erinevalt romantilisest surmast, millega lõpeb "Kaunis möldrineiu", ta elab edasi ja jätkab mehiselt võitlust.

4. Väiksemaid tsükleid moodustavad 7 laulu Walter Scott`i sõnadele (1825) ja 4 laulu Goethe teosest "Wilhelm Meister" (1826)

5. Schuberti posthuumne laulukogu "Luigelaul" (1828), mille avaldasid helilooja sõbrad pärast tema surma, ei moodusta seostatud tsüklit. Kogu sisaldab 6 laulu Heine "Laulude raamatust" (ilmunud 1827.a.). ("Atlas" , "Tema portree" , "Linn" , "Mere ääres", "Teisik" , "Kalurineiu"), 7 laulu Rellstabi tekstidele ("Varjupaik" , "Serenaad" jt.) ja 1 laul Seidl`i sõnadele. Nendes viimastes lauludes saavutab Schubert veel suurema tiheduse, dramatismi ja psühholoogilise sügavuse.

Schuberti laululooming

1. Maht ja tähtsus.

Schubert on kõige suurem laulude looja klassikalises muusikas. Ta on esimene helilooja, kelle loomingus laul on esikohal. Ta on kirjutanud üle 600 laulu, mis moodustavad uue etapi klassikalise laulu arengus.

Schubert otsesed eelkäijad laulu alal- Zumsteig, Reichardt jt.- olid teisejärgulised heliloojad. Kuna suured klassikud pöörasid vähe tähelepanu laulule, mida peeti kergeks ja ebaoluliseks žanriks, silmapaistvaid saavutusi sellel alal, nagu Mozarti "Kannike", esineb nende loomingus vähe.

Lähtudes Viini klassikute laululoomingust arendab Schubert seda tundmatuseni edasi, ent põhiliselt tema laulud kasvavad välja saksa rahvalaulust.

2. Romantism.

Schubert on eeskätt romantiline helilooja ning tema teosed väljendavad alati tema isiklikke tundeid ja meeleolusid. Isegi loodus muutub tema lauludes inimtunnete peegeldajaks. Ojake on tema sõber, tema lootuste ja armastuse sümbol ("Möldrineiu"). Forell, sattudes kaluri võrku, tuletab meelde inimelu lühidust ja ebakindlust.

3. Teemad.

Kõige rohkem esineb Schuberti laululoomingus armastuse teemat. Armastust näitab ta igast küljest - kord õnnelikuna, kord õnnetuna, ent alati nooruslikuna, sügavana ja siirana. Sageli kohtame ka üksilduse motiive ("Talvine teekond" , "Rändur", "Harfimängija laul"). Siin peegeldub just Schuberti enda elu. Schubert puudutab sageli ka sügavalt filosoofilisi probleeme ("Inimsuse piirid" , koguteos "Luigelaul"). Paljud laulud on pühendatud kunsti põhiolemuse küsimusele ("Muusikale" , "Minu klaverile").

4. Tekstid.

Schubert oli suuteline looma laule igasugusele tekstile. Kõige rohkem armastas ta pisut sentimentaalseid, lüürilisi ja jutustavaid luuletusi, milledes avaldus linna väikekodanluse elu-olu ja mõttemaailm. Selles miljöös oli ta ka ise üles kasvanud. Sellepärast paljud tema kõige kaunimad laulud on loodud Mülleri ("Ilus möldrineiu" , "Talvine teekond" jt.), Rellstabi ja teiste tekstidele.

Schubert oli sügavalt huvitatud kirjandusest ja tundis hästi maailma suuri kirjandusklassikuid. On iseloomulik, et ta on loonud üle 70 laulu Goethe tekstidele. Tema armastatumate autorite hulgas on ka Schiller (üle 50 laulu), Shakespeare (6 laulu) jne. Kahtlemata oleks temale kõige lähedasem olnud Heine, ent kahjuks suri Schubert liiga vara selleks, et põhjalikult tutvuda Heine luuletustega, mille tekstidele ta suutis luua ainult 6 laulu oma elu lõpul.

Kirjanduslik tekst oli Schubert sageli otseseks inspiratsiooniks ja selle mõju all loodi hämmastava kiirusega mõned tema parimatest lauludest ("Hommiku serenaad" Shakespeare ; "Metshaldjas" Goethe).

5. Kompositsioonitehnika.

Schubert lõi oma laulud uskumatu vabadusega. Heliloomingu raske protsess oli tema juures sundimatu, hetkeline. Mõne laulu esialgne variant on leitud kirjutatuna kuivatuspaberile, söökla menüü tagaküljele jne. Mõnikord lõi ta mitu laulu ühel päeval. Ainult 1815.a., kõrvuti rea suurteostega, lõi ta üle 140 laulu. Ta isegi magas prillidega, et juhuslikult öösel ärgates saaks kohe asuda kirjutamisele. Sageli unustas ta isegi oma loodud laulud ja kuuldes neid kuskil ette kantavat, päris nende autori järgi.

6. Laulu edasiarendamine Schubert loomingus.

Schuberti laulud moodustavad uue etapi laulu arengus. Laul rikastub tema loomingus uute väljendusvahenditega, muutub võrdõiguslikuks instrumentaalmuusika žanritega. Sisult kasvab laul võrratult mitmekülgsemaks ja realistlikumaks, suuteliseks edasi andma muusika kaudu kõige keerulisemaid probleeme, kõige sügavamaid elamusi.

Schuberti laululoomingu aluseks on lihtne kupleelaul, mis oli Viini salongides vokaallüürika lemmikvormiks, kuid oli võetud otseselt rahvamuusikast. Selliseid laule leidub palju Schubert teoste hulgas, ka tema hilisemas loomingus, kus laulul on kirjeldav iseloom või selle sisuks on mingi püsiv, muutumatu meeleolu ("Kuhu" , "Teele" , "Hommikutevitus" , "Kannatamatus" tsüklist "Kaunis möldrineiu" jt.). Kuid algusest peale suhtub Schubert kupleevormi väga vabalt. Ta toob sisse väikseid muudatusi, kohandab muusikat teksti sisule, lisab seostavaid ja ülemineku episoode, retsitatiive ("Uudishimu" jt.), dramaatilisi deklamatsioone ("Pärnapuu" jt.) ja teisi ooperimuusika võtteid. Iga tundemuutus, iga uus samm sündmuste arengus leiab otsese peegelduse muusikas. Sel teel saavutab ta järjest rohkem muusika pidevat arengut vastavalt sisule. Kõik see viib laulu dramatiseerimisele.

Oma hilisemas loomingus loob Schubert üha rohkem täiesti läbikomponeeritud laule, milles mehhaaniliselt korduvaid elemente enam üldse ei esine. See protsess viiakse lõpule tema viimases (posthuumses) kogus "Luigelaul", milles ta saavutab enneolematu dramaatilise sügavuse ja mõttetiheduse ("Teisik" , "Atlas", "Linn" , "Mere ääres"). Varieerides ja mitmekesistades lauluvorme rakendab Schubert rida uusi võtteid. Nendest on üks tüüpilisemaid samanimelise mazoor-minoori vaheldumine, mille kaudu antakse peenelt edasi romantiliste meeleolude muutusi ("Head ööd" , "Uudishimu" , "Pisarate sadu" , "Närbunud lilled").

7. Laulude instrumentaalsaade.

Kuid Schuberti laulude ammendamatu meloodiarikkus peegeldub saates mitte vähem kui hääle osas. Klaverisaade on erakordselt aktiivne ja iseseisev. Sageli põimuvad mõlemad partiid polüfooniliselt omavahel. Klaverisaade lisab alati midagi omapoolset, süvendab põhimeeleolu, sageli asub isegi juhtivale kohale. Hämmastava selgusega kutsutakse esile konkreetseid kujusid - voki vurinat ("Grete vokil"), metsikut ratsutamist läbi pimeda öö ("Metshaldjas"), leierkasti ("Leierkastimees"), kala äkilist liikumist sulisevas, helendavas vees ("Forell"), postiljoni sarve ("Post"), kaugeneva inimese samme ("Head ööd"), koerte kauget haukumist ("Külas") jne. Nii meenutab klaverisaade laulus "Surm ja tütarlaps" koraali, laulus "Serenaad" kitarri jne. Paljudel lauludes on ulatuslik klaverisissejuhatus, vahemäng või coda, milles luuakse ja kinnitatakse teose emotsionaalset

8. Seos instrumentaalloominguga.

Laulu mõju on tunda kõikjal Schuberti instrumentaalmuusikas. Tema kammerteoste, klaveripalade, sümfooniate jm. teemad kannavad selget "laululist" iseloomu. " Nad kõlavad sageli nagu inimhääled ja koor" (Schumann).

Schubert on rikka harmoonia ja peene polüfoonia meister, kuid tema muusikat juhib alati selge, väljenduslik, "laulev" meloodia.

Mõned Schubert instrumentaalteosed on üles ehitatud tema enda laulude teemadel ja kasvavad otseselt välja tema vokaalloomingust: klaverikvintett "Forell" (4 osa) , keelpillide kvartett "Surm ja tütarlaps" (2 osa) , klaverifantaasia "Rändur" , variatsioonid flöödile ja klaverile "Närbunud lilled" jm.

9. Tähtsus, mõju.

Juba Beethoven hindas Schuberti lauludes peituvat "jumalikku sädet". Liszt seadis paljud neist klaverile. Pooleteise sajandi vältel on Schuberti laulude populaarsus kogu maailma laiade rahvahulkade seas järjest kasvanud. Tänapäeval tunnustame Schubertit kui suurimat laulumeistrit muusika ajaloos. tema laulude värskus, siirus, vabadus, puhtus, soe inimlikkus, eksimatu meisterlikkus ja hingestatud lürism on avaldanud ülehindamatut mõju kõigile järgnevatele laululoojatele Schumannist kuni Dunajevskini.