GREGORIUSE LAUL.

Gregoriuse laul on reeglina saateta ja toetub keskaegsetele laadidele. Muusikutegevust hakati Gregoriusele põhjendamatult omistama alles 9. saj. ja siis sai ka tavaks kutsuda uus- rooma kirikulaulu tema nime järgi. Mingit seost tal nende meloodiatega ilmselt siiski pole. Tema ajal korraldatud tekstide juurde kuulusid vana- rooma meloodiad.
Rooma tähtsaimaks kooriks oli paavsti lähikonda kuuluv SCHOLA CANTORUM (lad. laulukool). Peale Gregorius Suure ümberkorraldusi kuulus sinna seitse spetsiaalselt koolitatud lauljat. Neist esimesed kolm olid põhilauljad, kes võisid laulda ka solistidena, viimased neli laulsid tõenäoliselt kõik ainult koorina.
Üldiselt oli gregoriuse laulu aluseks ladinakeelne proosatekst (vaid hümnis ja sekventsis värsstekst). Selle poolest erineb kristlik kirikulaul oluliselt antiikmuusikast, mis lähtus värsstekstidest. Gregoriuse meloodia põhitüüpi võiksime nimetada proosameloodiaks, sest temas puudub selge meetriline korraldus, rõhuliste ja rõhutute meloodiaosade reeglipärane vaheldumine.
Gregorius Suure algatatud missakorraldus on 11. sajandiks põhiosas lõpule viidud.
Kirikuaasta on jagatud kolmeks perioodiks:
1) JÕULUPÜHADE tsükkel
2) ÜLESTÕUSMISPÜHADE tsükkel
3) KIRIKUAASTA PÜHADETA osa.

MISSA koosneb:

1) ORDINAARIUMIST -5 osa, mille tekstid jäävad samaks kogu kirikuaasta jooksul: KYRIE, GLORIA, CREDO, SANCTUS (+ BENEDICTUS), AGNUS DEI.
2) Osadest, mille tekstid vahelduvad vastavalt kirikuaastale ja pühakutepäevadele. Nt. INTROITUS, GRADUALE, OFFERTOORIUM, COMMUNIO.
3) Lugemistest, nagu Epistel või Evangeelium.
Missakompositsioonis luuakse muusika tavaliselt vaid ORDINARIUMI osadele
REEKVIEMIS( surnutemissas) jäävad GLORIA ja CREDO välja, juurde tulevad TRACTUS ja sekvents DIES IRAE. Surnutemissa nimi tuleb avalaulust REQUIEM AETERNAM DONA EIS, DOMINE.
Gregoriuse laulu notatsioon oli neumakiri, noodijoonteta, ilmselt süüria päritoluga, umbes 30 märki (jooned, punktid, konksud), ei fikseeri rütmi, see tuleb tekstist. Neumad sobivad vaid abiks mälule tuntud viiside laulm isel.
1000. aasta paiku võeti kasutusele 1--3 erivärvilist noodijoont täpsete helikõrguste fikseerimiseks, tavaliselt kvindi vahega (f- punane, c- roheline või kollane), siit arenevad noodivõtmed.
GUIDO AREZZOST (surn. 1050) paigutas noodijooned üksteisest tertsi kaugusele ning viis sisse võtmetähed. Umbes 1200. a. tekkis Itaalias ja Prantsusmaal kvadraatnotatsioon, mida katoliku kirik kasutab gregoriuse laulu jaoks ka tänapäeval.
Guido muusikapedagoogilisteks uuendusteks olid:
1) nn. "Guido käsi"- abivahend lauluõpetuses, kus iga sõrmeliiges vastab kindlale helile.
2) solmisatsiooni leiutamine. Helikõrguste kergemaks meeldejätmiseks valis Guido JOHANNESE- HÜMNI värsiridadealgushelid, mis moodustavad tõusva heliredeli ning nimetas need algussilpide järgi:
UT queant
REsonare fibris
MIra gestorum
FAmuli tuorum
SOLve polluti
LAbii reatum
Sancte Ioannes laxis
(Et lodevate häälepaeltega õpilased võiksid lauldes sinu imelisi tegusid kiita, lunasta, oo Püha Johannes, ebapuhaste huulte süüteod.
Ühehäälset muusikat viljeldi ka peale mitmehäälsuse tekkimist.

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: T. Siitan "Muusikaajalugu"

Mis jši meelde?