MIINA HÄRMA

1864-1941

Esimese eesti naishelilooja Miina Härma loomingulise tegevuse kaalukam osa langes möödunud sajandi viimasele aastakümnele ja käesoleva algaastatele. Enamik M. Härma varasemaid laule kuulub meie kooriloomingu kullafondi. Silmapaistev oli ka Miina Härma interpreeditegevus koorijuhi ja organistina nii kodumaa väikeasulates kui ka suuremates välikeskustes.

Miina Härma sündis Raadi vallas asuva Kõrveküla kooli õpetaja peres 9. veebruaril 1864. a. Kooliteed alustas ta isa juures, edasi õppis ta Tartu eraalgkoolis ja K. Schulze erakeskkoolis. Seal äratas ta klaverimänguoskusega tähelepanu ja mõned vene rahvusest kaasõpilased soovitasid talle minna Peterburi konservatooriumi. Samal meelel oli ka K. A. Hermann, kes õpetas 14-15 aastasele tütarlapsele klaverimängu ja isegi loomingu aluseid. Nii küpseski M. Härmal kindel otsus taotleda kõrgemat muusikaharidust.

200- rublane aastaõppemaks Peterburi konservatooriumis ja muud väljaminekud oli aga tavalise külakooliõpetaja taskule vägagi suur kulu. Siiski astus Miina Härma 1883. aasta sügisel Peterburi konservatooriumi oreliklassi.

Et õpingute ajal end majanduslikult veepeal hoida, andis Miina Härma klaveritunde peamiselt jõukate mereväeohvitseride perekondades. Seltskondlikult käis ta aga sel ajal eriti läbi dr. Jakob Hurdaga. Tol perioodil oli J. Hurt tõmbunud tagasi aktiivsest poliitilisest tegevusest (lahkudes 1881. a. Eesti Kirjameeste Seltsi esimehe ja 1883. a. Eesti Aleksandrikooli presidendi kohalt) ja asus innukalt organiseerima rahvaluule kogumist. J. Hurda entusiasm ei jätnud nakatamata ka Miina Härmat, kes hakkas selle ala vastu nüüd sügavamat huvi tundma.

Konservatooriumiajale langevad ka Miina Härma esimesed iseseisvad kontserdid. Eriti aktiivne oli tema tegevus organistina aastail 1889-1990.

1890. aasta maikuus lõpetas ta konservatooriumi, detsembris sai vabakunstniku diplomi. M. Härma jäi veel enam kui aastaks Peterburi klaveriõpetajaks. Sellel perioodil hakkas M. Härma intensiivselt tegelema heliloomingu ja dirigeerimisega: ta oli Peterburi Eesti Hariduse Seltsi koori juht.

Aastail 1893-1894 oli Miina Härma Leipzigis, tehes sealt kontsertreise ka teistesse Saksa linnadesse. Huvitava kirja M. Härma kohta saatis Tallinna kellelegi oma tuttavale Leipzigi konservatooriumis õppiv pärastine Tallinna muusikaõpetaja, koorijuht ja Kaarli kiriku organist Theodor Teder (1871-1914): "Ta reisib alati üksinda. Ei saa, nagu nimetasin, peaaegu mingisugust tulu ja teeb seda kõike ainult selleks, et saada ja nime kuulsust. Tal on julgust kolme mehe eest!!! Mängib aga ka tõesti hästi. Mängis ta ju Bachi a-moll fuuga tehniliselt vigadeta, ja see tahab palju olla, silmas pidades, et ta Toomkiriku orelil ainult kolm päeva, ainult kaks tundi päevas mängida sai. Hohmeyer, tuntud Leipzigi orelimängija, ei lasknud teda kahjuks kontserdisaalis üles astuda- naljakas, et mees kardab naist!" (T. Tederi kiri 1894. a. 15. veebruaril).

Miina Härma püüdis igati meie noort rahvuslikku kunsti välismaal tutvustada.

Saksamaaalt sõitis M. Härma koos ühe saksa lauljatariga Inglismaale, kus viibis kuu aega, esinedes ka Londonis, aga peamiselt kitsamas ringis. Eesti ajakirjanduse teateil olnud ta esinemised üpris edukad.

Pöördunud tagasi kodumaale, asus M. Härma Tartusse ning püüdis elatuda muusikaõpetajana. Ühtlasi jätkas ta kontserdireise Eestis. Samal aastal asutas ta Tartus oma esimese segakoori. Selle avakontsert toimus 27. novembril 1894. a. Koor laulis ka Riias, Pihkvas ja Peterburis. Repertuaar koosnes peamiselt M. Härma enda rahvalauluseadeist, aga ka originaalloomingust.

1895. a. asus M. Härma kogumaEesti lääneranniku rahvaviise. Selleks määras Soome Kirjanduse Selts talle 200 marka toetust.

Nendel konservatooriumi lõpetamisele järgnenud aastatel andis Miina Härma palju orelikontserte Tallinnas, Tartus, Pärnus, Peterburis, Helsingis ja Riias. Mitte väiksem kultuurilooline tähtsus on tema esinemistel tagasihoidlikes maakirikuis: sel moel tutvustas M. Härma klassikalist orelirepertuaari ja tegi muusikalist kasvatustööd kõige laiemates rahvahulkades. Vastuvõtt oli väga soe. Kontserdil Suure- Jaani kirikus tallas orelit nooruke Artur Kapp, kes hiljem jutustas, et siit sai ta suurima tõuke oma kutse valikule. Võib veel lisada, et Miina Härma õhutas muusikat õppima noort Rudolf Tobiast, tema innustusel astus Peterburi konservatooriumi dirigent Raimund Kull.

90- ndate aastate teisel poolel tegutses Miina Härma peamiselt koorijuhina.

Soovist elada muusikakeskusele Peterburile lähemal ja lootusega tasuvamale tööle siirdus M. Härma 1903. a. Kroonlinna, andis enda tutvustamiseks kaks orelikontserti ja leidis peatselt klaveriõpilasi.

Suviti sõitis M. Härma harilikult Eestisse. Kroonlinnas elas ta kuni 1915. aastani, siis, Esimese maailmasõja teisel aastal pidi ta kui eraisik kindluslinnast lahkuma. Tartus oli M. Härma muusikaõpetaja ja üliõpilaste asutatud Rahvaraamatukogu ning Lugemislaua Seltsi juhataja. Tema algatusel kutsuti ellu Eesti Lauljate Liidu Tartumaa osakond. Selle tolleaegne esimees Juhan Simm märkis: "Imestasin tol ajal ta energiat ja tahet igal pool ja igal ajal kaasa lüüa."

Ühiskondliku aktiivsuse ja loomingu populaarsuse eest valiti M. Härma paljude kooride, seltside ja muude organisatsioonide auliikmeks, samasugust tunnustust osutasid talle mõned Soome organisatsioonid.

Miina Härma suri Tartus 16. novembril 1941. a.

LOOMING: Miina Härma on kirjutanud peamiselt koorilaule. Üksikud soololaulud, puhkpillipalad ja kaks katset luua suurevormilisi teoseid on pigem erandjuhtudeks. Miina Härma loomingu võib jagada kahte ajaliselt selgesti eristatavasse perioodi: esimene ulatub konservatooriumipäevist asumiseni Kroonlinna sajandi alguses, teine järgneb alles pärast paarikümneaastast vahet.

Varasema perioodi koorilooming jaguneb alarühmadesse:

a) heroilis-võitleva ja pidulik-hümnilise iseloomuga laulud
b) lüürilised tundelaulud
c) rahvalauluseaded

Pidulik-hümniliste hulka kuulub ka esimene teadaolev Miina Härma laul "Õitse, kasva, ela" (M. J. Eiseni sõnad). 16-aastase autori väga lihtsalt kirjutatud laulul on siiski niivõrd haarav viis, et ta muutus paljulauldavaks. Selle alaliigi parimad esindajad on "Enne ja nüüd" (1885); "Meestelaul" (1900) ja tema kantaadist "Kalev ja Linda" pärinevad "Sõjalaste marss" ning "Lõpukoor" ("Veel kaitse, kange Kalev").

Jakob Liivi sõnadele kirjutatud "Meestelaul" on mõjuvõimsamaid mehist tahtekindlust ülistavaid laule eesti kooriloomingus. Ülevustunde kutsub esile ka lõpukoor "Kalevist ja Lindast", mille teksti autoriks oli tollal veel H. Treffneri gümnaasiumis õppiv Fr. Karlson.

Esimese perioodi parimad lüüilised laulud on Miina Härma loonud Anna Haava tekstidele. "Küll oli ilus mu õieke" ja "Ööbiku surm" on vabad halisemisest ja tunnete ülenõretamisest, nende lihtsus ja siirus väljendub kaunis meloodias.

Vallatlevalt elurõõmus on aga "Pühendan kõik kallile", milles on intonatsioonisugulust lõbusa rahvalauluga "Vares vaga linnukene".

Suurepäraseid tulemusi on Miina Härma saavutanud rahvalaule seades ja töödeldes. Hulgale niisugustele, mis juba rahvasuus olid liikvel arendamata kujul, nagu "Tule koju"; "Pulmalust" ja "Pidu hakkab", leidis ka Miina Härma lihtsa, kuid nende iseloomule vastava harmonisatsiooni.

Üldtuntud seade "Lauliku lapsepõli" koosneb tegelikult neljast viisist. Mitmest viisist on komponeeritud ka iseäranis populaarne "Tuljak" (sõnade autor F. Karlson).

Miina Härma on paljudes töötlustes ka rahvaviisi ennast edasi arendanud, näiteks laulus "Ei saa mitte vaiki olla". Vanalt naiselt Põlvas kuuldud lihtsa viisikese edasiarendus paistab silma eriti lõputaktides. Samast allikast on "Kus on kurva kodu" viis.

Miina Härma arendused on meloodilised ja pealtnäha ka loogiliselt välja kasvanud rahvaviisilisest algmaterjalist, ometi paistab lähemal vaatlemisel silma nende mõjutatus saksa romantilisest koolkonnast.

Miina Härma esimesse loominguperioodi kuuluvad ka tema kaks suuremavormilist katsetust. Tema "Kalev ja Linda" ning laulumäng "Murueide tütar". See omal ajal päris soojalt vastuvõetud töö on siiski naiivsevõitu muusikaline lavateos.

Miina Härma teine loominguperiood langeb kahekümnendatesse ja kolmekümnendatesse aastatesse. Kuigi siis kirjutatud laulud pole meie koorikultuurile nii tähtsad kui sajandivahetusel loodud, on neidki repertuaari püsima jäänud. Vahest kõige õnnestunum, ühtlasi populaarsem, on "Kojuigatsus" E. Enno tekstile.

Enamikus Miina Härma teise perioodi lauludes puudub tema paremate saavutuste haarav dünaamikua ja nooruslik hoog.

Kooriloomingu kõrval kirjutatud vähestest soololauludest on õnnestunud tundeküllane "Kui sa tuled, too mull' lilli" (A. Haava). Seadena soolohäälele sai hästi tuntuks ka "Küll oli ilus mu õieke".

Kuigi Miina Härma lauludel polnud teedrajavat tähtsust eesti muusikas, seisavad parimad neist tänu viisiilule, erksale tundetoonile ja oskuslikule koorikõla kasutamisele juba aastakümneid repertuaaris.

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: I. Kull, O. Tuisk "Muusikaajalugu keskkoolile"; "Eesti muusika I"