ILMALIK LAUL KESKAJAL

Varakeskaegsest ilmalikust laulust ja luulest on vähe andmeid. Mõningane ettekujutus on meil I aastatuhande lõpu kangelaseepikast, aga seegi põhiliselt hilisemate kirjapanekute põhjal. üleskirjutuste puudumine on loomulik, kui arvestada kultuurisituatsiooni, kirjaoskuse levikut ja seda, et eurooplased õppisid paberit valmistama alles 12. saj. Koos põhiliselt 18. saj. pärit legendiga "pimedast keskajast" on see asjaolu aga lasknud kirjeldada rahvakeelset ja mittekiriklikku laulu ja luulet põlatuna ning mahasurutuna.
Rikkaliku keskaegse ilmaliku luuletraditsiooni eksistentsis pole põhjust kahelda. Teame, et hiljemalt 6. saj. tegutsesid kutselised õue- ja rändlaulikud (keltidel bardid, germaanlastel skopid, skandinaavlastel skaldid), rahvalik laul on kõikjal oluliselt suunanud kirikulaulu arengut, alates 8.-9. saj. näeme vaimulikke laule selgelt jäljendamas rahvalikke lauluvorme ning on võimatu tõestada, et nad seda varem pole teinud. Arvestades, kui palju on esimeste rahvakeelsete kirjandusmälestiste hulgas kristlikke lugulaule ja kui levinud on kõikjal vaimulik rahvalaul, tundub vaimuliku ja ilmaliku range eraldamine keskaja kultuuri käsitlemisel mõttetu.
11 saj. keskel kujunesid Euroopa arenenumates maades (Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal) täielikult välja feodaalsuhted. Kujunes rüütelkond ja 12. saj. võib rääkida juba õukonnakultuurist . Järjest haritum ilmikaadel võtab aegamööda juhtiva rolli ja sellega algab ka kultuuri ilmalikustamine.
Iseloomulik on, et samal ajal algas võitlus paavsti- ja keisrivõimu vahel, vabamõtlemise ja ketserluse levik. Kõrvuti kõrgaadli võimu kasvuga ilmneb vastandnähtusena linnade majandusliku ja poliitilise mõju suurenemine.
Araablaste haritus oli sel ajal põliseurooplaste omast oluliselt kõrgem. Isegi Vana-Kreeka teadustega on Euroopa tutvunud suurel määral araabia tõlgete kaudu, araablastelt on väga palju õpitud matemaatikas, astronoomias, keemias, meditsiinis, botaanikas ja teistes loodusteadustes ning ka filosoofias. Araabia õukondade eeskujul levis Euroopas "ilusa elu" kultus, õukonnaluule ja -muusika. Suur osa Euroopas tuntud pillidest on araabia päritolu.
RÜÜTLILAUL on segapäritoluga, tema juured ulatuvad klassikalisse ladina luulesse (Ovidius, Horatius), ta on mõjutatud keskladina vaimulikust luulest, vagantide (rändavad kleerikud või skolaarid) ladina- või segakeelsest luulest ning rahvalikust laulust. Rüütlilaulikud esindavad väga erinevaid seisusi, nende hulgas on kuningaid, kõrg- ja alamaadlit, kleerikuid ja linnakodanikke, tekstides ja muusikas me mingeid seisusevahesid ei näe.
Rüütliluule pole praktikas kunagi eksisteerinud ilma muusikata, poeet oli ühtlasi ka laulik, kes tavaliselt oma laule ise esitas. Lauldi lähedaste inimeste kitsas ringis, selle seltskonna isikuid on sageli tekstides mainitud. Laulja võis end ise mingil pillil saata (fiidel, lauto, harf) või tegid seda feodaali teenistuses olevad rändmuusikud. Pillid mängisid laulumeloodia kaunistatud variante, aga samuti improviseeriti eel- ja järelmänge. Laulu saadet pole kunagi üles kirjutatud.
Sekudaarne, kuid hoopis laiem rüütlilaulu traditsiooni kandjate kiht olid rändmuusikud, kellele rüütlilaul võlgneb tänu oma leviku ja lõpuks ka säilimise eest. Keskaegsete rändmuusikute eelkäijateks olid Antiik-Rooma miimid ja histrioonid ning läbi kogu keskaja oli see kirev seltskond lihtsatest laadaveiderdajatest kuni kõrgelttunnustatud laulikuteni kõikjal tuntud.
Nende ladinakeelne nimi oli jokulator- naljamees, narr; siit on tuletatud provaansi hulgaar (joglar) ja prantsuse zonglöör (jongleur). Põhjapool on tuntud nimetused menstrel (lad. Ministrare- teenima, abistama) ja saksa Spielmann (mängumees).
Rändmuusikud olid vahendajateks rahvaliku ja õukondliku kunsti vahel ning võtsid üle laulude esitamise. Rändmuusikutest tekkis 13. sajandil linnades kutseliste muusikute kiht, kes koondub tsunftidesse. Esimeseks teadaolevaks linnamuusikute ühinguks oli Viinis 1288. a. asutatud Püha Nikolause Vennaskond. 1321. a. loodi Pariisis samalaadne Püha Julianuse Vennaskond.

RÜÜTLILUULE TÄHTSAMAD ZANRID:

KANTSOON (pr. chanson)- kõige kõrgem zanr, enamasti armastuslaul;
SIRVENTEES (sirventes)- teenistuslaul, laul poliitilisel või ühiskondlikul teemal, sageli satiiriline pilkelaul;
TENTSOON (tenso, partimen, jeu-parti)- vaidluslaul, tavaliselt kahe reaalse või kujuteldava tegelasega, väga erinevatel teemadel, domineerib siiski armastusteema;
RISTISÕJALAUL (chanson de croisade)- ristikäigu kirjeldus või üleskutse ristisõjaks;
ITK (planch, planctus, lament)- konkreetse isikuga seotud leinalaul;
ALBA (alba, aube)- koidulaul, valvav teener manitseb hommiku saabumisel kallima juures ööd veetvat rüütlit;
SEREENA (serena)- õhtulaul, rüütel palub daamil endale uks avada;
PASTORELL (pastorela)- rüütli ja karjusneiu armastuslaul;
ROMANSS (romanza)- rüütli ja daami armastuslaul;
BALLAAD (balada, dansa)- tantsulaul tavaliselt koori refrääniga.

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: T. Siitan "Muusikaajalugu"

Mis jši meelde?