Impressionism

Looduslähedase maalikunsti kõige äärmuslikuma suunaga arenes 1870-ndate aastate Prantsusmaal välja impressionism. "Impressioon", mis tähendab muljet -impressionistid nimelt püüdsid jäädvustada hetkelisi muljeid. Ikka anti kogu pildi pind ühetaolise täpsusega. Tegelikkuses suudab aga inimese silm selgesti näha ainult väikest osa ümbritsevast, kõik muu hajub valguse ja värvi ebaselgesse mängu. Seepärast loobusid impressionistid oma maalidel teravatest piirjoontest ja mustadest varjudest. Nad ei maalinud mitte niivõrd esemeid, kui just neid ümbritsevaid valgust ja õhku. Huvist valguse maalimise vastu töötasid nad otse looduses. Nad kasutasid heledaid puhtaid värve ja asetasid need lõuendile väikeste komataoliste pintslitõmmetega. Sellised värvilaigukesed andsid õige tooni alles teatud kauguselt vaadates.
Varasematel aegadel oli maalide ülesehitus ikka olnud niivõrd läbimõeldud ja tasakaalustatud. Impressionistid haarasid aga nagu juhuslikke lõike ümbritsevast; võis juhtuda isegi nii, et pildi serv lõikas pooleks mõne tegelase või eseme.
Impressionistid ei otsinud mingit eriliselt huvitavat sisu oma teostele, nad maalisid tavalisi esemeid, maastikke, linnavaateid ja oma kaasaegseid inimesi. Et näidata, kuivõrd suur tähtsus on õhu ja valguse lühiajalistel ilmingutel, hakkasid nad maailma samu vaateid erinevatel päeva- ja aastaaegadel, saades nii hoopis erineva meeleolu ja värvikasutusega teoseid.
Et nende tööd ametliku kunsti näitustele ei pääsenud, korraldasid nad ise mõned näitused. Impressionistide poolt tehtud uuendusi ei mõistetud enne kui alles paarikümne aasta pärast, kui impressionistid olid juba kõik vanad mehed.
Kõige puhtakujulisem impressionist oli Claude Monet (1840-1926). Tervete seeriatena korduvad tal maalid heinakuhjadest, vesirooside alla peitunud tiigipinnast, paplialleedest ja muudest vaadetest, loodud erinevatel kellaaegadel ja eri ilmaga. Kõik impressionismi kohta öeldu sobib ka Camille Pissarro (1830-1903) puhul - tema suurlinnavaadetel näeme Pariisi bulvareid arvutu hulga sõidukite ning tumedate värelevate täpikestena antud jalutajatega. Peamiselt inimeste kujutamisele pühendas end Auguste Renoir (1841-1919).
Kunagi ei omandanud päris impressionistlikku pintslitehnikat Edgar Degas (1834-1917), kuid teda ühendab impressionistidega ta tööde nagu juhuslikuna tunduv ülesehitus, heledad toonid ja püüd vangistada üürikesi muljeid. Ta lemmikained ballett ja ratsavõistlused andsid selleks ohtralt võimalusi.
Impressionismil oli veel lühike järg voolu näol, mida nimetatakse neoimpressionismiks. Neoimpressionistid uurisid teaduslikult seda, kuidas inimese silm näeb värve, ja sellele vastavalt lõid siis oma teoseid. Värvid asetati lõuendile puhtana, kindlas suuruses punktikestena. Ka värvide valikul polnud kunstnik vaba, näiteks varjud võisid olla ainult valgustatud osa täiendvärvuses (sellised täiendvärvuste paarid on punane-roheline, sinine-oranž ja kollane-lilla). Nii jättis kogu maal eredavärvilise mosaiigi mulje ega meenutanud enam kuigivõrd looduses nähtut.