JOHANNES KAPPEL

1855-1907

Johannes Kappel sündis 2. juulil 1855. aastal Raplas kooliõpetaja pojana. Tema lapsepõlv ja kooliaastad möödusid väikelinnas Paides, kus isa oli köstriks-organistiks ja kooliõpetajaks. Kappeli musikaalsus avaldus juba õige varakult ning leidis kavakindlat arendamist isa poolt, kes oskas viiulit ja orelit mängida.

8-aastaselt võis Johannes kreiskooli pa lvetundides juba orelil koraale esitada. J. Kappeli muusikaarmastus viis teda 1872. a. Peterburi. Töötades õpetajana erapansionis täiendas ta ka muusikaalaseid teadmisi. Kui 1874. a. võeti konservatooriumi vastu eestlan e Saebelmann, hakkas ka J. Kappel selleks energilisemalt valmistuma.

1876. a. sooritaski ta sisseastumiseksamid ja temast sai Peterburi konservatooriumi oreliklassi õpilane.Samuti õppis ta seal harmooniat ja kompositsiooni. Viie aas ta pärast oli J. Kappelil lisaks lõpudiplomile taskus hõbeauraha. Peaaegu üheaegselt lõpueksamitega ilmus trükist J. Kappeli konservatooriumis kirjutatud koorilaulukogumik "Järvamaa ööpik".

Kui J. Kappel asus Peterburi, elas seal mitukümmend tuhat eestlast, kelle üsna vilgas kultuurielu arenes Eesti Heategeva Seltsi ja Eesti Kooliseltsi ümber. Peterburi tuntud eesti haritlaste hulgas oli ka A. Thomson.

Pärast konservatooriumi lõpetamist jäi J. Kappel Peterburi- kodumaal polnud veel pakkuda kõrgema haridusega muusikule väärilist teenistust. J. Kappel läks Peterburi Hollandi kirikusse organistiks, millisel kohal püsis kuni surmani. Suurem osa tema lauludest oli mõeldud kodumaa lauljate jaoks ja need leidsid kohe tee kooride repertuaari.

J. Kappel esines V üldlaulupeo raames korraldatud kontserdil ka orelikunstnikuna ja pianistina, s aates lauljannasid A. Tamme ja E. Salmet.

Põhilise osa oma muusikalisest tegevusest pühendas J. Kappel aga Peterburis elavatele eestlastele, juhatades kaua aega Eesti Heategeva Seltsi segakoori. Nii asjatundlikku, eriharidusega dirigenti ei olnud ühelgi kodumaa kooril. On siis ka päris loomulik, et tema kollektiivi tase ületas Eesti kooride oma.

J. Kappeli nõrk tervis ei talunud aastaid kestvat suurt pinget. Helilooja haigestus tiisikusse. Ta sõit is küll Saksamaale Schömbergi sanatooriumisse, kuid sealt Peterburi tagasi enam ei pöördunud. J. Kappel lahkus elavate hulgast 1. juunil 1907. aastal.

LOOMING: J. Kappeli pärand ei ole mahukas. Umbes 50 koorilaulule ja m& otilde;nele soololaulule lisanduvad kolm ulatuslikumat teost: kantaadid "Päikesele" meeskoorile, "Eesti keisri laul" meeskoorile ja bassisoolole ning "Kroonimise laul" sega-ja meeskoorile klaverisaatega.

J. Kappeli loomingut on tugevasti mõjustanud eestlaste kultuurilised taotlused. Peaaegu alati langes tema valik loodus- ja armastuslüürikale. Juba esimesed konservatooriumipõlve laulud ("Õhtud sõudvad sala"; "Ööbik") , määrasid komponisti loomingulise ilme. Järgmistes kogudes ilmusid "Oleksin laululind"; "Oh kevad"; "Võõrsil"; "Reisija rõõm" jt., mis kõik kuuluvad J. Kappeli populaarsemate laulude hulka.

Osa J . Kappeli laule kaldub sentimentaalsusesse, ebamäärastesse unistustesse. Kuigi enamik Kappeli laule kannab järelromantismi pitserit, võib tema loomingus märgata eesti rahvaviisi mõjutusi.

Helilooja kasutab rohkesti diss oneerivaid järgnevusi, mõnikord isegi terveid ahelikke lahendamata septakorde. J. Kappel armastab alliteratsiooni. Üldiselt järgib harmoonia romantikute eeskujusid.

Mõlemad "keisrikantaadid" on kirjutatu d vahetult teoneteisele järgnenud sündmuste ajendil- Keiser Aleksander III kroonimise puhul 1881. ja 1882. aastal.

Kantaat "Päikesele" on loodud "keisrikantaatidest" 10 aastat hiljem M. Veske tekstile. Selles J. Kappeli ühes p arimas töös avaldub autori loominguline pale mitmekülgsemalt kui üheski teises.

Sajandivahetusel pööras ta peamist tähelepanu koorilaulukogumike väljaandmisele ja muusikaõpiku kirjutamisele. Juba var em oli J. Kappel proovinud laulikuid koostada, andes 1889. a. välja ühehäälse saksakeelse kogumiku koolidele ning 1891. a. kahe- ja kolmehäälsed laulud. Väärtuslik oli tol ajal J. Kappeli koostatud kogumik "Kooli laulmise raamat Eesti rahvakoolidele" (1900. a., II tr. 1905. a.), mis tõi ära üle 100 laulu kolme- ja neljahäälses seades. Suurema osa lauludest moodustavad seal vene ja eesti rahvaviiside seaded ("Mööda V olgat"; "Seisis kaseke põllul"; "Üles, üles"; "Miks sa nutad, lillekene" jt.). J. Kappeli raamat leidis koolides rohket kasutamist ning aitas vene rahvamuusikat tundma õppida ja ka eesti rahvalaule propageerida.

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: "Eesti muusika I"