ALEKSANDER SAEBELMANN-KUNILEID

1845-1875

Eesti rahvusliku heliloomingu rajaja on Aleksander Saebelmann- Kunileid (Kunileid on C. R. Jakobsoni poolt antud heliloojanimi, mille all Saebelmann ongi saanu d üldtuntuks). Helilkeele värskuselt ning muusikaliste kujundite ilmekuselt tõusid tema teosed kõrgemale paljude saksa heliloojate paladest.

A. Kunileid sündis 22. nov. 1845 Audru vallas Pärnumaal köstri pojana. Esimese muusikalise õpetuse ja klaverimänguoskuse sai ta isalt, kelle teadmised muusikast olid suuremad, kui nõudis tema amet. Perekond kolis peatselt Karksi. Sealse kihelkonnakooli lõpetamise järel pandi Aleksander õppima Valga seminari, mida juhatas väljapaistev läti muusikamees JŠnis Cimze. Oma teadmisi jagas Cimze heameelega õpilastega, töötades andekamatega veel väljaspool õppetunde. Niisuguste noorte hulka kuulus ka Aleksander Saebelmann, kes omandas kergesti kõik, mida direktoril oli pakkuda oreli- ja klaverimängu ning harmoonia alal.

Valga seminari eduka lõpetamise tõttu võimaldati A. Kunileidile õpetajakoht samas koolis. Siin kirjutas ta Koidula patriootilistele värssidele oma esimesed koorilaulud "Sind surmani" ja "Mu isamaa on minu arm", mis leidsid tee esimese üldlaulupeo kavasse.

A. Kunileid töötas Valga seminaris kuni 1871. aastani, mil ta avaramaid tegutsemisvõimalusi ning paremaid elamistingimusi otsides siirdus Peterburi. Selleks ajaks oli ta juba komponeerinud kõik need koorilaulud, mida me praegu tunneme. Hilisem looming on läinud kaduma.

A. Kunileid sai õppejõuks algul Peterburi, hiljem 50 km kaugusel olevasse Gatsina linna eesti kooli. Niiske kliima ning halveneva tervise tõttu lahkus A. Kunileid 1873. a. Gatsinast Ukrainasse Poltaava linna, kus ta töötas õppejõuna ja organistina.

LOOMING:

A. Kunileidilt on säilinud ainult viis originaalteost ja kümme rahvaviisiseadet. A. Kunileid kasutas koorilaulude tekstidena peamiselt rahvaluulet ja Lydia Koidula ning C. R. Jakobsoni patriootilisi värsse, mistõttu tema laulud aitasid kaasa rahvusliku liikumise intensiivistamisele ja eestlaste iseteadvuse tõusule.

A. Kunileidi esimestest rahvalauluseadetest nägid trükivalgust "Miks sa nutad lillekene" ("Miks sa nuttad?) ja "Meil aiaäärne tänavas" ("Kodu"). Neile järgnesid "Süda tuksub" jmt. Peale rahvaluule sobitas Kunileid rahvaviisidele L. Koidula, Fr. R. Kreutzwaldi ja C. R. Linnutaja (Jakobsoni) tekste. A. Kunileidi kasutatud eesti rahvalaulud kuuluvad uuemate rahvaviiside hulka.

Esimesed Kunileidi laulud "Sind surmani" ja "Mu isamaa on minu arm" on kirjutatud segakoorile. Laulupeo jaoks seadis need laulud meeskoorile helilooja A. Henselt. Mõlemad on kirjutatud soome rahvaviisidele.

"Sind surmani" esimese osa aluseks on rahvaviis, teisel aga rahvaviisist väljakasvanud uus meloodia ("Ja tihti siiski leian...") ja rahvaviisi arendatud variant ("Meil tulevasd tunnid...").

Tähelepandav on harmoonia vabam käsitlus, millele ta andis hoopis suurema väljendusliku tähtsuse kui saksa liedertafellikud komponistid. Suurt rõhku pani Kunileid teksti tõepärasele kajastamiselemuusikas.

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: "Eesti muusika I"