Pillikooride areng 19. saj. kuni 1860-ndate aastateni.

Pillikooride tekkimist raskendas puudus instrumentidest, mille muretsemiseks ei jätkunud talupoegadel raha. See põhjus tingis varasemate orkestrite juhusliku koosseisu. Viiuleid meisterdasid talupojad ise ning need olid põhilised pilli d. Hiljem kasvas puupillide osatähtsus ja lõpuks juhatas metsasarv sisse vaskpillide kasutamise.
Tuleb hinnata vennastekoguduse algatust, sest just neis hakati kõige enne koguduse laulu saatma pillide ja neist moodustatud ansamblitega, millest mõnel pool kasvsid välja kindlama koosseisuga orkestrid. Alates 1825. a. olevat Tartu vennaste pillikoor koosnenud viiuleist ja puupuhkpillidest (flööt, klarnet, fagott). Alles saj. keskpaiku hakkasid vähehaaval esikohale nihkuma vaskpillid. Siis tõusid eeskuju andjaiks aga juba kaks maaorkestrit: üks Tormas ja teine Väägveres.
TORMA pillikoori asutas 1848. a. ADAM JAKOBSON. Ta ise meenutab: "See ettevõte tundus olevat tühi töö ja vaimu närimine, sest üks mänguriist oli pisut madalam kui teine, ühel oli siin, teisel seal üks viga küljes". Siiski jätkus A. Jakobsonil huvi ja visadust ning ta lisas:" Maarahvas, eriti noorsugu saaks sellest suurt kasu, sest et see tema mõtted kauneile ja puhtaile elamustele ärataks ja tema iseloomus peituva tuimuse kaotaks." Ta mõte näib liikuvat veelgi kaugemale, sest ta tähendab, et muusikas võib ka " rahva omapärasus... väljendamist leida".
Harjutama koguneti ainult kord kahe nädala tagant. Õppimist soodustas, et koori kassasse tehtud teatava sissemaksu eest võisid mängijad võtta pilli kaasa kodus harjutamiseks.
Laulukoor oli ainult "kirikukoor", kuna orkester kippus viljelema ilmalikku muusikat ja iseseisvalt, kirikust sõltumatult mõjustama rahva elu-olu.
Eriti väljapaistev koht oli 1860-ndail a.-il VÄÄGVERE pillikooril ja tema juhil DAVID OTTO WIRKHAUS'il (1837-1912). Orkestri tekkeajaks peetakse 1839. a.-t.
1846. a. asus Väägveresse koolmeistri kohale

DAVID WIRKHAUS

(1800-1872)

eelnimetatud Wirkhausi isa. Ta oli populaarne hernhuutlaste jutlustaja, kes seisis tihedais sidemeis Tartu vennastekogudusega. Tema Väägverre asudes koosnes sealne pillikoor 6 liikmest. Juba järgmisel a.-l mängisid orkestris nii isa kui ka poeg. Uusi mängijaid võis vastu võtta ainult vanade soovitusel. Vastuvõtmisel pidid nad maksma koori kassasse poolteist rubla. Mänguga teenitud tasust pidi igaüks andma viis kopikat instrumentide parandamiseks ja muuks võimalikuks otstarbeks. Proovidelt põhjuseta puududa ei tohtinud keegi. Kirikus mängiti tasuta.

Wirkhauside ajal jäeti varsti orkestrist välja viiulid ning allesjäänud 7-8-liikmeline koor koosnes ainult puupillidest ja kahest metsasarvest. Nagu varem mitmehäälne koorilaul, nii avaldas nüüd pillimuusika kuulajaile tohutut mõju.
Väägvere eeskujul ning D.O.Wirkhausi nõuandel asutati (eriti pärast esimest üldlaulupidu) üle kogu Eesti enam kui sada pillikoori. 1871. a. kirjutas "EESTI POSTIMEES": "Igal pool, kus Eesti rahva pesapaik on, siginevad muusikakoorid, nagu õilmed kevadisel ajal puudest tõusevad, ja kui ühel kihelkonnal veel muusikakoori ei ole, peab ta seda endale häbiks ja ruttab muusika põldu laiendama."
Koorilaulu ja pillimuusika arengusse andsid suure panuse koolid, nende hulgas kaks seminari. Hoolsasti pidid seminari õpilased töötama noodikirjutamise alal. Õppeaja vältel olid nad kohustatud kopeerima endale tulevaseks tööks täieliku 4-häälse koraaliraamatu. Seminari raamatukogu oli päris korralikult varustatud muusikaliste õppevahenditega.
Tartu seminar oli asutatud õpetajate ettevalmistamiseks saksakeelsetele elementaarkoolidele, mis tegutsesid linnades ja alevikes ning olid määratud saksa rahvusest lastele. Seetõttu mõjutas ta ainult kaudselt talurahva muusikakultuuri arengut.
Hoopis sügavamad ja püsivamad jäljed eesti muusika arenguloosse jättis Valga seminar, kus juhatajana tegutses

JANIS CIMZE

(1814-1881)

Õpilaste kaasabil kogus ta läti rahvaviise ja andis need harmoniseeritult välja kaheksa vihikuna. Ta oli läti laulupidude korraldamise algatajaid. Tema umbes 400 õpilasest oli kolmandik eestlasi. Tulemus oli, et valga seminarist võrsus terve hulk eesti muusika ja kultuuri arengut ning rahvaliikumist suunavaid mehi: vennad SAEBELMANNID, A. THOMSON. C. R. JAKOBSON, A. GRENZSTEIN. J. KAPP,.A. LÄTE jpt.

Rahva keskel leviv muusikaharratus kutsus esile vajaduse eestikeelse muusikakirjanduse, muusikaõpikute ja koorilaulukogumike järele. Esimeseks katseks kirjutada köster-kooliõpetajate muusikaliseks ettevalmistamiseks muusikateooria ja klaverimängu õpikut on tuntud eesti keele ja kirjanduse uurija J. H. Rosenplänteri poolt 1830. a. koostatud lõpetamata käsikiri "ÕPETUS, KUIDAS KLAVERIT MÄNGIDA".
Et ühtlast koraalilaulu maksma panna, andis J. E. Punschel 1839. a. välja 4-häälsete koraalide raamatu. Repertuaar levis käsitsi paljundatud noodiraamatute vahendusel. Nendesse kirjutati koraale, veel enam aga muid vaimulikke koorilaule (hüüti ka "aariaiks", millise nimega määratleti mõnel pool igat laulu, mis polnud "ei koraal ega kaanon"), nende kaudu hakkas levima ka rahvale meeldivate võõraste ilmalike laulude varasem repertuaar.
Põltsamaa pastor E. Hörschelmann avaldas ka esimese teadaoleva ilmalike laulude noodivihiku "MÕNNED ARMSAD LAULUD WAGGA SÜDDAME RÕMUSTAMISSEKS ÜHHE EHK KOLME HEÄLEGA LAULDA". See ilmus 1847. a.
Avara tee võõra ilmaliku laulu levikule avas J. V. Jannsen. 1860. a. tuli tema sulest ahvatleva ja eksiteele viiva pealkirjaga laulutekstide raamat " EESTI LAULIK". Kaks aastat hiljem järgnes vastav viisiraamat, mille Jannsen pühendab neile, "kes hea melega laulwad ehk laulo kuulwad". Viimane sisaldas 120 rahvalikku viisi saksa rahva keskel käibel olevast lauluvarast, nn. seltskonnalauludest. "EESTI LAULIK" andis vana rahvalaulu asemele uue ilmaliku lauluvara, mille meloodia põhines mazoori ja minoori funktsionaalsel harmoonial. Rahva küllalt arenenud harmooniatajule pakkus see uudselt värsket võlu. Nähtavasti vastasid need laulud ajajärgu psüühikale, sest nad levisid kiiresti. Lauluind kasvas, huvi mitmehäälset koorilaulu viljelda tõusis.
Jannsenlikku suunda jätkas M. Körber (1817-1893) oma vaarandsaja magus-sentimentaalse mitmehäälse lauluga. Need on loodud madalatasemeliste, sentimentaalsete saksa rahvalike laulude järgi, isegi mazoorsed kõlavad rõhutatud tundelisuse tõttu minoorselt.
Jannseni ja Körberi laulude populaarsus valmistas hästi ette pärast I üldlaulupidu rohkel arvul trükitud saksa sentimentaal-liedertafellikkude koorilaulude levikut. Sama laulupeoga seoses algas küll võitlus rahvusliku koorilaulu eest, kuid mitmehäälse koorilaulu sünniajast alates juurduma hakanud võõra laulu mõju jäi veel kauaks püsima, takistades muusika tõeliste kunstiväärtuste mõistmist, eriti rahvuslikult omapärase helikunsti tunnetamist ja hindamist.
Meenutagem, et samal ajajärgul, 1850-ndail aastail ilmusid ka esimesed eestikeelse sõnalise muusikakirjanduse katsetused. 1853. a. avaldas Laiuse muusikamees H. NIELÄNDER jutustuse " JÜRI-NEIMARK JA TEMMA VIOL". 1856. a. tuli tormalase ADAM JAKOBSONI brosüür "TORMA MÄNGO-KOOR", järgmisel aastal muusikapropagandaline raamatuke "TALLORAHVA SÜDDAMERÖMUST" ja 1862. a. postuumselt "JOSEP HAYDENI ELLOKÄIK, ÜKS ILLUS JUT", millest ilmusid 1872. ja 1881. aastal uustrükid.
XIX sajandi esimesel poolel, lagunevast feodaalkorrast kapitalismile ülemineku tingimustes, hakkasid eestlased ise kunstmuusikale teed rajama. Asjaarmastajad, peamiselt kooliõpetajad ja köstrid-organistid, asutasid laulu- ja pillikoore ning juhtisid nende tegevust. Koos koolide arvu suurenemisega sajandi keskel algas ka kiire kooride kasv. Seejuures jättis nende tegevus otsekohe varju senise vennastekoguduste ja kiriku muusikaharrastuse.
"Sündsate ja õpetlikkude" ilmalikkude laulude laulmiseni jõuti koolides ja koorides alles sajandi keskel. Ilmalikud teosed (marsid, tantsud jne.) tungisid aga kergemini pillikooride repertuaari, mistõttu mõned pastorid suhtusid orkestritesse kaunis jahedalt või koguni vaenulikult. Valitseva klassi üldine suhtumine eestlaste hoogsalt kasvavasse muusikaharrastusse oli leplik. Elavnes ju samal ajal ka laulu- ja instrumentaalmuusika harrastamine linnade balti-saksa elanikkonna keskel. Valitsev klass ei osanud aimata, et kooridest kujunevad vähehaaval eestlaste esimesed omaalgatuslikud koondised, kus muusikaharrastuse kõrval arutatakse aktuaalseid nähtusi ja probleeme ning levitatakse pärisorjusliku korra igandite ja mõisnike ning pastorite ülevõimu vastaseid mõtteid. Koorid olid eestlaste iseteadvuse kujunemise ja rahvusliku liikumuse koldeiks, rahvuslik liikumine andis aga tõuke- ja arengujõu kogu järgnevale kiirele tõusule kõikidel rahvuskultuuri aladel.

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: "Eesti muusika I"