KONSTANTIN TÜRNPU

1865-1927

Eesti koorilaulu suurimaid meistreid on Konstantin Türnpu, kelle looming kuulub eesti kooriklassika paremikku. Niisugust tunnete sügavust, jõulist dramatismi, puhast lüürikat, teksti ja muusika tihedat seost saavutasid vähesed meie mineviku heliloojaist. K. Türnpus oli õnnelikult ühendatud võimekas koorijuht ja helilooja.

K. Türnpu sündis 13. augustil 1865 Harjumaal Klooga mõisa meieri Jaan Türnbaumi pojana. Juba enne kooli armastas ta mängida viiulit, mille isa oli talle ostnud. Kohaliku külakooli õpetaja J. Pikka arendas Türnpu muusikalisi andeid edasi ja andis talle esimest orelimänguõpetust. 8-aastaselt suutis poiss hommikupalvustel täita organisti kohuseid. 9-aastaselt jätkas Türnpu õpinguid Tallinna saksakeelses alg- ja kreiskoolis ning muusika alal Toomkiriku organisti F. Reinicke juures. Ta laulis kooli kooris ning mõnikord usaldati talle ka dirigeerimine. Et neist võimalustest siiski vähe oli, asutas ta ise vanemate klasside õpilastest segakoori "Salme" ning hakkas lõikama esimesi koorijuhiloorbereid kontsertidel Tallinnas kui ka mujal.

Pärast kreiskooli lõpetamist 1884. a. kutsuti Türnpu juhatama "Lootuse" seltsi meeskoori, kelle ta tõstis väljapaistvale kunstilisele tasemele.

Türnpu eeskujuks oli Johannes Kappel, keda ta nägi Tallinna laulupeol üldjuhi puldis ja nii sooritaski ta 1886. a. eksamid Peterburi konservatooriumi oreliklassi. Samal ajal õppis Peterburis Miina Härma, kes lõpetas aasta enne K. Türnpu't. Viimane sai lõputunnistuse kätte 1891. a. ja sõitis siis Saksamaale, et ennast koorijuhtimise alal täiendada.

1892. aastast kuni surmani oli Türnpu elukohaks Tallinn. Tallinnas seisis valitseval positsioonil saksa linnakodanlus. Eestlaste kultuurielu liikus loiult. "Estonia" ja "Lootuse" selts viibisid varjusurmas. Eesti seltside nõrk majanduslik kandepind ei võimaldanud kutselisele muusikamehele äraelamist. K. Türnpu tuli Tallinna ainult sellepärast, et saksa seltskond võttis ta oma teenistusse. Ta sai koha Niguliste kirikusse organistiks ja saksa gümnaasiumi lauluõpetajaks. Mõni aeg hiljem hakkas K. Türnpu juhatama ka Niguliste segakoori ja saksa meeskoori "Revaler Liedertafel". "Revaler Liedertafeli" kooriga sooritas ta ringreise Eesti linnadesse kui ka Riiga, Peterburi, Berliini ja mujale ning pälvis igal pool kiitust. Eriti viljakat tööd tegi K. Türnpu Niguliste koguduse segakooriga. Kui "Liedertafeli" repertuaari moodustasid peamiselt saksa päritoluga a capella laulud, siis kirikukooriga kandis ta ette klassikalisi vokaal-instrumentaalseid suurvorme. (J. S. Bachi h-moll mess ja "Matteuse passioon"; G. F. Händeli oratoorium "Joosua"; L. v. Beethoveni "Missa Solemnis"; G. Verdi ja J. Brahmsi reekviemid jm.).

Teenistus sakslaste juures tõmbas K. Türnpu rohkem kui 20 aastaks eemale eesti seltskonna kultuurielust.

Alles 1916. aastast peale, kui ta sai vastasutatud Tallinna Meestelaulu Seltsi koorijuhiks, hakkas ta eestlaste kultuuriüritustes innukalt kaasa lööma. K. Türnpu kutsumine TMS-i juhiks tähendas eesti meeskoorilaulule palju. Meestelaulu osa eesti koorikultuuris oli pidevalt langenud. Tallinnas ei tegutsenud ühtegi eesti meeskoori.

Väsitav töö organistikohal, kolme koori juhatamine ja muusikatundide andmine mõjusid Türnpu tervisele. 1922. aastal jäi ta raskekujulisse kopsupõletikku, mille tagajärgi ei suutnud enam ravida tööst loobumine ega ka terviseparandusreis välismaale. K. Türnpu suri 1927. aasta 16. aprillil.

LOOMING: K. Türnpu muusikaline pärand koosneb umbes 60 koorilaulust ja mõnest soololaulust; tugev enesekriitika ning tagasihoidlikkus ei lubanud teda katsetada teiste zanritega. õppides kompositsiooni saksa hilisromantilise orientatsiooniga professori juures, omandas ta selle teemade ringi ja loomismaneeri. Kujunevat heliloojat ei jätnud mõjustamata eesti kooriloomingus domineeriv liedertafellik stiil, samuti J. Kappel ja A. Läte ning M. Härma varasem looming.

Tolle aja laulude temaatika oli veel kitsas. Türnpu armastatumad luuletajad olid A. Haava; M. Lipp; E. Aun ja E. Wöhrmann, kelle loodus- ja armastuslüürika vastas tema tundelaadile. Varasemate laulude pealkirjade iseloomustavamaid näiteid on "Õhtu"; "Sügisel"; "Lauluke"; "Kojuigatsus"; "üürike"; "Võõral maal"; "Lahkudes".Niisuguseid nimesid kandvate laulude alatoon on nukker.

20. sajandi esimesel aastakümnel valitses K. Türnpu loomingus vaheaeg. Sel äreval ajal, mil rahvamassid tõusid võitlusse tsarismi ja mõisnike vastu, mõistis Türnpu nähtavasti loodus- ja armastuslaulude ebakohasust. Kuid ta ei suutnud ka kohe uut teed alustada.

Türnpu loomingu teine periood algas lauluga "Mu isamaa nad olid matnud" (L. Koidula tekst). Selle perioodi töödes on märgata soomlaste S. Palmgreni, J. Sbeliuse, O.Merikanto ja T. Kuula eeskujude järgimist.

Türnpu pöördus patriootiliste teemade otsinguil rahvusliku liikumise aegsete isamaalaulude poole. L. Koidula ja C. R. Jakobsoni luuletused said Türnpu silmapaistvate kooriteoste "Mu isamaa nad olid matnud" ja "Mull' lapsepõlves rääkis" aluseks. Vabadusvõitluse ainet leidis K. Türnpu ka kaasaegse luuletaja Marie Heibergi loomingust: tema tekstile lõi ta ühe oma parima laulu "Priiuse hommikul". Uus temaatika nõudis ka uusi muusikalisi väljendusvahendeid.

Teiselgi perioodil kirjutas Türnpu lüürilisi, tunde- ja looduslaule. Eriti köitsid heliloojat Villem Grünthal-Ridala impressionistlikult värvikad loodusluuletused: "Talvine õhtu"; "Kevade tunne"; "Luiged"; "Põud". Teise loominguperioodi patriootilistes ja looduslauludes kasutas Türnpu kogu muusikaliste väljendusvahendite rikkust. Need tööd on enamasti ainult kontsertkooridele jõukohased. Samal ajal kirjutatud lihtsamatest lauludest nimetagem populaarseid: "Tervitus"; "Troost"; "Mu Eestimaa". Kuigi need lähenevad vormi poolest varasemale loomingule, pole neis enam seda sentimentaalsust.

Esimesel loominguperioodil kirjutas K. Türnpu ka mõned soololaulud ("Üürike"; "Igatsus"; "üks ainus kord"; "All hauas"; "Tasa, tasa"). Need lihtsad siirad meloodiad leidsid ruttu tee kuulajani.

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: "Eesti muusika II"