KARL AUGUST HERMANN

1851-1909

K. A. Hermann oli eriti tihedalt seotud 19. sajandi viimaste aastakümnete kultuuri- ning ühiskondliku eluga Eestis. Muusika, poliitika, ajaloo, keele, kooli, kirjanduse ja ajakirjanduse küsimused- igal alal on ta jätnud jälje, mille sügavus sõltub ajastu ühiskondlikest tingimustest. K. A. Hermannil on suuri teeneid ka rahva muusikalisel kasvatamisel.

Karl August Hermann sündis 23. septembril 1851 Põltsamaa vallas Võhma külas sepa pojana. Tema lapsepõlv möödus väga rasketes majanduslikes tingimustes. Õppimine algul Anikvere külakoolis ja hiljem Põltsamaa kihelkonnakoolis vaheldus kingsepa ja rätsepa õpipoisi ameti ning karjaskäimisega. Kihelkonnakoolis puutus ta kokku muusikaga, mis jäi tema armastatuimaks alaks elu lõpuni. Laulis kohalikus laulukooris ja mängis ka kooli puhkpilliorkestris.

1867. a. lõpetas Hermann kihelkonnakooli ja sai samasse abiõpetaja koha. 1868. a. sooritas ta vallakooliõpetaja ja aasta hiljem Tallinnas elementaarkooliõpetaja eksamid.

1869. a. õnnestus K. A. Hermannil viibida Tartus I üldlaulupeol. Rahvusliku liikumise erutavad ideed ning peo vaimustav õhkkond haarasid ka noort Hermanni. Oma päevikus väljendas ta kirglikku vaenu saksa mõisnikest orjastajate vastu: "Jah, see on see rahvas, kes vaest eesti rahvast 600 aastat piinanud ja vaevanud, tema verd imenud ja ennast sest nuumanud... Küll oleks mehi vaja, kes nende eest üles tõuseksid, et nende lugu natukegi paremaks läheks!"

Noorukipõlves oli K. A. Hermannil kindel kavatsus pühenduda muusikale, nüüd andis lõpliku tõuke selleks üldlaulupidu. Hoolimata väheseist majanduslikest võimalusist püüdis ta edasi õppida.

1871. a. õnnestus Hermannil saada kooliõpetaja koht Peterburis. Seal läks ta kõigepealt konservatooriumi direktori Anton Rubinsteini juurde, et uurida võimalusi klaveriklassi pääsemiseks. Ei tule imestada, et noormahal, kes 20-aastane, ei läinud konservatooriumi astumise kavatsus korda. Olukord sundis õpihimulist noormeest täiendama oma haridust teisel teel.

1873. a. jätab ta Peterburi, tuleb Tartusse ja lõpetab eksterninagümnaasiumi. 1875. a. asub õppima Tartu ülikoolis usuteadust, katkestab aga sellealased õpingud ning astub 1878. a. Leipzigi ülikooli keeleteaduskonda. Lõpetanud 1880. a. ülikooli filosoofiadoktori kraadiga, alustab ta Tartus aktiivset tegevust ühiskondliku ja kultuurielu avaral rindel.

1884. a. saab K. A. Hermannist J. V. Jannseni ajalehe "Eesti Postimees" ja 1886. a. "Postimehe" toimetaja.

1889. a. kuni surmani 11. jaan. 1909. a. on ta Tartu ülikoolis eesti keele lektor.

K. A. Hermanni asumise "Eesti Postimehe" toimetaja kohale võeti vastu nördimusega:"... ja nüüd poliitika lehe juhatajaks tahab heita, mille tarbeks temal sugugi tarvilisi omadusi ei ole." Antud keerulistes tingimustes ei võinud K.A. Hermann leida rahva poolehoidu poliitilise joonega, seda suurema tunnustuse ja populaarsuse võitis ta aga kultuuri, eriti muusika küsimustes. Pealegi oli Hermann sajandi kahel viimasel aastakümnel ainus muusikaelu organiseerija, tema kätte koondus kõikide muusikaküsimuste otsustamine ja lahendamine. Kuigi K. A. Hermannil ei olnud muusikaharidust, saavutas ta iseõppimisega siiski niipalju, et võis olla autoriteediks laiale koorilauljate ja kooliõpetajate- koorijuhtide perele.

Ühte oma tähtsamat ülesannet nägi ta kooride varustamises noodiliteratuuriga. Ta hakkas välja andma "Eesti Postimehe Muusika- Lisalehte", milles 1882-1884 avaldas arvukalt sega- ja meeskoorilaule, põhiliselt saksa heliloojate loomingust.

1885. a. asus ta toimetama esimest eesti muusikaalast ajakirja "Laulu ja mängu leht". "Laulu ja mängu leht" ilmus 13 aastat ning sel oli rahva, eriti maaintelligentsi muusikalisel arendamisel hindamatu osa.

1884. a. kogus K. A. Hermann kokku Põltsamaa pastori E. Hörschelmanni isetegevuslikud katsetused ning avaldas trükis pealkirja all "Põltsamaa endise õpetaja E. Hörschelmanni laulud". 1893. a. ilmusid kaks tema omapärasemat koorilaulukogumikku "Völkerlieder", üks sega- ning teine meeskoori seades, sisaldades 150 koorilaulu 27 rahvuselt. Suurema osa laule harmoniseeris ta ise- rahvuslikku omapära arvestamata, koraalistiilis. "Völkerlieder" trükiti Leipzigis ning leidis saksakeelsete sõnade tõttu vähest kasutamist kodumaal.

K. A. Hermanni eeskuju koorirepertuaari levitamisel nakatas paljusid teisigi. Kui K. A. Hermanni väljaannetesse sattus ka klassikalist loomingut, siis tema epigoonid piirdusid enamasti tühiste saksa laulukestega, mis tugevdas veelgi kooride repertuaaris valitsevat liedertafellikku suunda.

LOOMING:

K. A. Hermann oli produktiivne helilooja: talle kuulub üle 300 helitöö. Suurema ja parema osa moodustavad koorilaulud. Kirjutanud on ta ka laulelduse "Uku ja Vanemuine".

Koorilaule kirjutas Hermann kogu eluaja ning nende arv ulatub 200-ni Parimad, tuntuimad ja populaarseimad on pärit 70-80-ndaist aastaist, mil Hermanni haaras veel rahvusliku liikumise vaimustus ("Oh laula ja hõiska"; "Ilus oled, isamaa"("Minge üles mägedele") 1873. a.; "Kui Kungla rahvas"; "Munamäel" 1874. a.; "Isamaa mälestus 1880.a. jne.). Hilisema perioodi töödest lauldakse "Kevade marssi"; "Kuku sa, kägu" jne. Kuigi K. A. Hermanni laulud pole vabad saksa väikekodanliku laulu mõjutusist ning mõnes on otseselt kasutatud nende muusikalist materjali ("Minge üles mägedele"; "Kungla rahvas"), on nad ilmeka ning meeldejääva meloodia tõttu muutunud rahva seas populaarseks ning neid lauldakse ka ühehäälse massilauluna.

K. A. Hermann on oma laulude tekstid enamasti ise kirjutanud, need kuuluvad peamiselt loodus- ja armastuslüürikasse.

K. A. Hermanni lavalis- muusikaline teos "Uku ja Vanemuine" on kirjutatud rahvamuistendi aineil ega ületa asjaarmastajalikku katsetust. Naiivsele süzeele vastab diletantlik muusika. Kogu "lauleldus" koosneb üksikute soolo- ja koorilaulude kõrvutamisest.

Ehkki K. A. Hermanni loomingus on palju diletantismi, ei puudu tal tähtsus ka heliloojana. Mitmed tema koorilaulud on veel tänapäevalgi üldrahvalikult populaarsed.

K. A. Hermanni suurim teene eesti muusikaajaloos seisneb muusikahariduslikus tegevuses.

Udo Kolgi artikkel "Postimehes" 14. augustil 1996

Alo Ritsingu artikkel "Postimehes 14. augustil 1996

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: K. A. Hermann "Laulu ja Mängu Leht"; I. Kull, O. Tuisk "Muusikaajalugu keskkoolile"; "Eesti muusika I"