14. august 1996 "Postimees"
Karl August Hermann
Udo Kolk

Ennastohverdav patrioot

23. septembril täitub 145 aastat meie mitmekülgse kultuuritegelase Karl August Hermanni sünnist. Hetkel, kus kapitalistliku mentaliteedi lokkamine on tõrjunud aadelisuse tagaplaanile, kus materiaalne omakasu on seatud elueesmärgiks ja on jõutud rahvustunde kriisimärkideni (rahvustunne näib paljudele noortele eluvõõra minevikunostalgiana, tipp- poliitikudki rabelevad kildkondlikus võimuvõitluses, eirates üldrahvalikke huve ja neid kandvat rahvusideoloogiat), on küllaga põhjust meenutada selle suurmehe püüdeid ja saavutusi.
Tänase praktilise ellusuhtumise juures võib mõistatuslikuks jääda elujõud, mille see mees täielikult pühendas oma rahva kultuurilisele arendamisele - ja ometi kõneleme tema loodud sõnu, laulame tema kogutud rahvaviise!
Sündinud Põltsamaa lähedal Võhma külasepa pojana, õppinud Anikvere küla- ja Põltsamaa kihelkonnakoolis, olnud kooliõpetajaks Põltsamaal ja Peterburis, sooritas ta gümnaasiumi lõpueksami eksternina Tartus 1874. 1875 jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis, seejärel Leipzingi ülikoolis, mille lõpetas 1880 doktorikraadiga keeleteaduse alal. Asunud elama Tartusse, sidus ta end "Postimehega" ja oli ajalehe tegev toimetajaks 1886- 1896. Aastast 1889 kuni surmani oli ka Tartu Ülikooli eesti keele lektor. Suri 11. jaanuaril 1909.
Hermann on olnud meie laiahaardelisemaid kultuuritegelasi. Mitmetel aladel tegutsemine on kaasa toonud järelpõlvedelt ka etteheiteid killustatuse ja pealiskaudsuse pärast. Ometi on aeg esile nihutanud objektiivsema peegli Hermanni kasuks. Ka järgnevais ridades püütakse esitada mõni korrektiiv.

Rahvavalgustaja

Hermanni elutöö suuremaid teeneid on olnud järjekindel tegevus rahva üldharidusliku taseme tõstmisel. "Palju, jah, väga palju on meil tegemist ja tööde, kui meie tõesti kõrgesti haritud rahva järele saame," kirjutas ta "Postimehes".
Möödunud sajandi vältel sai haridushuvilise eestlase õpetajaks olla just rahvavalgustaja tüüpi õpetaja peamiselt kirjanduslikku laadi väljaannetega(puudus ju oma haritlaskond, koolihariduse viljad tulid sajandi lõpul).
Oma inimlikus põhitüübis ja mitmekülgsuses on Hermann Otto Wilhelm Masingu ja eriti Friedrich Reinhold Kreutzwaldi järel viimane suur rahvavalgustaja enne oma rahvusest intelligentsi väljakujunemist. Tema põhitribüüniks oli "Postimees". Mitmete ainealade selgitamisel tuli teha pioneeritööd-loodusteadusest kuni muusikani.
Seni on ilmselt alahinnatud tema vaid väikeses osas teostatud suurtööd - esimese eesti entsüklopeedia koostamist.
"Eesti Üleüldise teaduse raamat" 1900-1903 jõudis esitada vaid a-ga algavad sõnad. Ometi on see üldhariduslikul alal sajandivahetuse tippteos, katse tõsta eestlased haritud rahvaste hulka. Tõlkides saksa entsüklopeediaid (eriti Brockhausi),lisas ta rohkesti enese koostatud artikleid mitmeid neist on lausa väikesed uurimused või referaadid), aga organiseeris ka kaastööliste võrgu (artikkel "ader" toob ära adratüüpide pildid, aga ka põllundusspetsialisti Sangaste krahv Friedrich Bergi selgitused).Maailma maad, rahvad, ajalugu, kirjandus ja kunst- ulatuslikke materjale. Eriti hinnatav on Eesti ainestik- asulad, kihelkonnad, vallad ja külad- koos elanike tegevusaladega (Avinurme puutööstus) jm. Suur on eesti kirjanike osa (Amandus Adamsonile on pühendatud 3 suurt lehekülge). Järgneva põlvkonnaga kerkisid eesti oma teadusspetsialistid- ja muidugi sai Hermanni väljaanne kibedat kriitikat küündimatuse ja lihtsameelsuse pärast. Aga alles Eesti Vabariigi päevil jõuti täieliku entsüklopeediani!

Rahvus poliitik

Mitmetes senistes hinnangutes on Hermanni peetud selgroota konformistiks või koguni poliitikas täiesti andetuks. Peatudes Eesti Kirjameeste Seltsi perioodil, mil Hermann oli president, on pannud Tuglas "juhtimisel" jutumärkidesse (ta olnud teiste käsilane), teisal on Tuglas vältinud, et Hermann "polnud kellegi põhimõttekangelane".
Kui praegusel ajal on kõrgele tõstetud Jakob Hurda manifest eestlaste kultuurilise eneseteostamise vajadusest, siis oleks küll aeg märgata Hermanni kui Hurda üht järjekindlamat liitlast ja Hurda taotluse elluviijat mitmetel aladel, mis Hurdal enesel jäid puudutamatagi.
Kui Hermanni "Postimehele" heideti kaasajalgi ette poliitikast hoidumist ja seda väitis ta isegi, seades ajalehe eesmärgiks eestlaste "hariduse, kõlbluse ja tundepuhtuse" , ei tohi siiski märkamata jääda kõikehõlmav põhisuund-eestimeelsuse hoidmine ja arendamine ning eestlaste üksmeel, seda enam, et tuli laveerida baltisakslaste ja venestusmeelsete rünnakute vahel. Vana Kreutzwald külastas Hermanni üliõpilastuba, et teda tänada, Koidula saatis talle kirja ettepanekutega "Postimehe" aine ajal - Hermanni heatahtlik seltsivus ja suuremeelsus olid vist aluseks, millest isiklike kontaktide läbi võrsus impulsse kõigilt, kes olid rahvusliku liikumisega vähegi seotud.
b> Hermann on olnud rahvusideoloogia üheks kõige kandvakaks sillaks Kreutzwaldist kuni Eesti Üliõpilaste Seltsini. Seltsi ümber koondunud eesti noore akadeemilise pere kasvatamisel ja suunamisel on tal otsesed teened. Pole juhus, et ta kutsus Jaan Tõnissoni ajalehe toimetusse juba siis, kui Tõnisson oli veel üliõpilane, pole juhus, et ta "Postimehe" just Tõnissonile loovutaski.

Keeleteadlane ja uuendaja

Keeleajaloolistes uurimustes ei suutnud Herman teaduslikku meetodit omandada ja jäi mitmeti pinnaliseks, fantaseerides eesti keelte sugulusest kaugete keeltega. Ent praktilisemates ülesannetes ilmnes ta töökus ja andekus eesti keelekultuuri püsiväärtusi. Kirjakeele korraldamisel oli ta Kreutzwaldi Hurda suuna jätkaja, astudes vastu Veske äärmuslikele ettepanekekutele. Hermani "Eesti keele Grammatika" 1884 on esimene eest keelne eesti keele süstemaatiline grammatika eestikeelse terminoloogiaga. Siit on pärit põhimõisted, nagu käänamine ja pööramine, häälik ja tähestik, sõnaliigid (pärisnimi, määrsõna, sidesõna), enamik käändenimetustest (nimetav, sisseütlev).
Hermanni on õigusega nimetatud meie keeleuuenduse isaks, tänapäeva kirjakeeles on umbes 140 sõna, mis on tegu tuletatud või välja mõeldud: sünnipäev, haritlane, ainuõigus, salakuulaja, saatkond, käsitööline, kiivus jt.
Puristina taotles ta enamiku võõrsõnades asendamist eestikeelsetega (seda suunda jätkatakse Soomes tänini) :kõnetraat pro telefon, isegi filosoofia ja loogika alal: ei-midagi-dus pro nihilism, kaksik-kimbatus pro dilemma.

Kirjanike metseen ja kirjandusloolane<

Postimehe rikkale kirjanduslisale heideti õigusega ette keskpärase ja madalagi avaldamist, samas ei tohi siiski märkimata jääda, ajalehest sai noorte kirjanike tähtsaim kasvuhoone. Hermanni lahkus ja abivalmidus, ergutav suhtumine noortesse näitab teda suuremeelse inimesena. Kes kõik pole tema kontoris käinud ja tööde avaldamist saanud! Siin ilmusid Eduard Vilde esimesed jutustused (Vilde võeti ka toimetusse kriitikuks ), siin on Juhan ja Jakob Liivi, August Kitzbergi , Eduard Bornhöhe, Anna Haava, Elisabeth Aspe jt. esimesed tööd ja Koidula viimased proosateosed.
Heremann on koostanud ka esimese "Eesti kirjanduse ajaloo " 1898 (Tõnu Sanderi ülevaade oli koostanud varem , kuid pääses trükki hiljem ). Seda on kritiseeritud ebaühtluste ja diletantliku tasema pärast kaasaeglaste käsitlemisel .Suure osa raamatust hõlmab vanima eestikeelse kirjanduse ülevaade, millest täielikumat varem polnud, see on ühtlasi vanimate tekstide rikas kogu.

Muusikafolklorist

Hermanni südameala-muusikaharrastuse üks haru viis teda rahvaviiside propageerimisele ja kogumisele. Ta on õieti meie esimene muusikafolklorist, kes on püüdnud rahvaviise teaduslikult liigitada ja uurida. Jakob Hurda otsesel eeskujul, kes 1888. aastal avaldas oma kuulsa avaliku üleskutse rahvaluule üldrahvalikuks kogumistööks, avaldas ka Hermann juba samal aastal üleskutse rahvaviiside üldrahvalikuks kogumiseks. Kümne aasta jooksul jõudis tema käe alla esimene suurem eesti rahvaviiside kogu- 2587 meloodiat!
Hermann ei jätnud rahvaviise ainult oma laekasse. Ta valis välja meeldivaimad, seadis need koorilauludeks ja avaldas suure valmiku "Eesti rahvalaulud Segakoorile" (I-III 1890-1908). See on meie rahvaviiside põhikapital: siit on pärit meie tuntumad rahvaviisid, siia on pöördunud ikka ja jälle küll koolilaulikute koostajad, küll heliloojad.
Kui nüüd lõpuks taas küsida, millega seletada seda suurt elujõudu, mis on mehe sundinud selle hiigeltöö teostamisele, siis on vastata üsna lihtne: sügava armastusega oma rahva ja tema vaimseid väärtusi avava kultuuriloomingu vastu. Ainult ennastohverdava patriotismiga saab seletada seda ebatavalist suurt töökust, mille tulemusi kasutame meiegi.
Aususe ja siiruse tõttu vahel lihtsameelsena tundunud Karl August Hermann on aatemees ajatust, kus rahvatunne näis veel reaalse vabastus- ja arengujõuna, kus ainult materiaalsele saamahimule suunatud elutunnetus näis kogu rahva huvisid hõlmavast rahvatundest eetiliselt palju madalamana.