Richard Wagner
1813-1883

Saksa helilooja Richard Wagnerit tuntakse muusikaajaloos:
a) heliloojana, ooperireformaatorina;
b) dirigendina;
c) muusikakirjanikuna, libretistina, teatriteoreetikuna.

Kõigil kolmel alal on ta jätnud Euroopa muusikakultuuri arengusse silmapaistvad jäljed. Tema peamiseks loominguzanriks oli ooper. Kokku on ta neid kirjutanud 13. On veel kirjutanud ühe sümfoonia, kaheksa avamängu ning mõned marsid sümfooniaorkestrile, soolo- ja koorilaule jm.
Wagneri isiksus oli vastuoluline ja äärmustesse kalduv. Nooruses oli ta tujukas ja isemeelne, kellele olid vastumeelsed süsteem, distsipliin ja tehnilised harjutused. Ta unistas suurtest tegudest, monumentaalsetest loomingulistest kontseptsioonidest. Elu keskperioodil käisid tal käsikäes vaimustuspuhangud, aineline puudus ja võlad. Ta oli kuulsusjanuline ja luksusearmastaja, enese ja oma kunsti imetleja. Kui ta 1875. aasta sügisel Viinis dirigeeris ooperit "Lohengrin", peatus ta hotellis "Imperial", kus ta armastanud hommikuti peegli ees seistes enesele öelda: "Richard, sa oled geenius!"

Noorusaastad Dresdenis ja Leipzigis.
1813-1833

Wagneri isa, kes teenis Leipzigi politseiametis, suri samal aastal kui Richard sündis, 1814. aastal abiellus ema teistkordselt Ludvig Heyeriga, kes Dresdenis hea näitleja oli. Samal aastal kolis perekond Dresdeni, kus möödus noore Wagneri lapsepõlv. Aastal 1821 suri ka võõrasisa. Dresdenis käis Richard nii hüütud "Ristukoolis". Siit ei olnud suurest iluhelide sünnitajast veel märkigi. Suure vaevaga jõudis ta õppimises edasi.
1827. aastal siirdus ema koos lastega taas Leipzigi ja Wagneril läks õnneks Leipzigi ülikooli õpilaseks heita. Alles siis hakkas tema sisemine sund iluhelide loomist igatsema ja Wagner võttis muude õppimiste kõrval õige suure hoolega iseäranis komponeerimise õpetust. Tema juhendajaks oli Tooma kiriku kantor Theodor Weinlig. Ilmusid esimesed kompositsioonid, avamängud B-duur (1830); d-moll (1831); C-duur (1832); C-duur sümfoonia (1832); klaverisonaat B-duur (1831) jt.
Et Wagnerist sai just ooperikomponist, libretist ja muusikakirjanik, selles etendas teatud rolli ka tema vanemad. Juba noormehe isa Friederich oli suur teatrientusiast. Tema perekonnatuttavateks olid näitleja kalduvustega inimesed. Veelgi avaramate huvidega oli Wagneri võõrasisa: andekas portreemaalija, näitleja, laulja, luuletaja. Tema oli see, kes andis poisile kätte pintsli ja lõuendi, võttis teda kaasa teatriproovidele, jutustas kaasakiskuvaid lugusid näidenditest ja ooperitest, ja kes tahtis poisist teha midagi suurt, midagi erakorralist. Ka Wagneri õed ja vennad pühendasid end teatrile.
Võõrasisa kõrvale ilmus peagi teisi suuri eeskujusid. Drestenis tutvus ta Carl Maria von Weberiga ja tema ooperiga "Nõidkütt". Vaimustus oli kirjeldamatu. Nii seista ja dirigeerida sai nooruki unistuseks. Sellele järgnes sügav kiindumus Homerose, Sophoklese ja Shakespeare'i kirjandusteostesse. Nii kirjutada, nii luua- see mõte vaimustas ja haaras. Loetu mõjul valmis draama "Leobold ja Adelaide", kus tegevustik oli niivõrd dramaatiline, et nelikümmend kaks inimest kaotas elu.
Muusikuist ilmus peagi Weberi kõrvale Beethoven. Vaimustas nii helilooja isiksus kui ka looming, eriti aga tema 9. sümfoonia.

Kunstilised otsingud
Ooperid "Haldjas"; "Armastuse keeled"; "Rienzi"
1833-1839

1833. aastaga algas Wagneri iseseisev elu. Koorijuhina leidis ta teenistust Würtzburgi ooperiteatri juures, kus tema vend oli lauljaks ja lavastajaks. Innustatuna Weberist, asus Wagner kirjutama muinasjutulise sisuga esikooperit "Haldjas". Kaasaegse ooperi kriisiküsimust püüdis helilooja lahendada ooperiga "Armastuse keeld" (1834-1836). Teos põhineb Itaalia eeskujudel.
Vahepeal oli helilooja elutee kulgenud Magdeburgi, kus ta 1834. aastal sai linna ooperiteatri muusikadirektori ja dirigendi ametikoha. Siin kiirustas ta ooperi "Armastuse keeld" lavastamisega. Väheste proovide tõttu ebaõnnestus teose ettekanne. "Ma lootsin etteütlejale ja oma dirigendikepile," rääkis autor.
Muusikadirektorit Wagnerit aga jälitasid võlausaldajad. Lootes leida soodsamat teenust suundus helilooja algul Köningsbergi, sealt aga 1837. aastal Riiga ooperiteatri muusikadirektori ametikohale. Wagner oli 1836. aastal ka abielusse heitnud, aga laskis end 1861. a. jälle lahutada.
Ent ka siine tegevus ei tõotanud rahulolematule ja terava kriitikaga noormehele head. Teatri lauljad ja orkestrandid avaldasid peagi pikkade proovide ja dirigendi detailidesse tungiva põhjalikkuse pärastrahulolematust.
Riia perioodi (1837-1839) tähtsamaks saavutuseks oli Suure ooperi eeskujudest lähtuva "Rienzi" loomiseks idee leidmine. Lõplikult valmis ooper alles 1840. aastal. 1839. aastal lahkus Wagner saladuskatte all Riiast. Teda jäi taga leinama hulk võlausaldajaid.

Wagner Pariisis
1839-1842

Riiast siirdus helilooja ühel väikesel kaubalaeval Londoni. Merel tabas põgenikku torm. Tuli ette võtta hädamaandumine ühes Norra sadamas. Mereromantika ja madruste suust kuuldud legend lendavast Hollandlasest, millega helilooja oli varem juba tutvunud H. Heine kirjandusteoste kaudu, avaldasid Wagnerile sügavat muljet. Siit sai alguse uue ooperi "Lendava Hollandlase" loomise idee.
Pariisile pani Wagner suuri lootusi. Ent kõik oli määratud luhtumisele. Vaatamata sellele, et ooperikuningas Meyerbeer andis noorele muusikule ja tema ooperile "Rienzi" hea hinnangu, osutus teose ettekanne Suures ooperis võimatuks. Elatusvahendeid tuli hankida nootide ümberkirjutamise, artiklite kirjutamise ja tunniandmistega. Agaralt lõi ta ka muusikat.
Peale "Rienzi" valmisid tal veel avamäng "Faust" Goethe järgi, ooper "Lendav Hollandlane", lisaks sellele veel mõned romansid prantsuse tekstidele.
Eraldi väärib tähelepanu Wagneri kirjanduslik tegevus Pariisis. Ajavahemikul 1840-1842 ilmus talt 24 kriitilist artiklit, millistest osa ilmusid Pariisi, osa Dresdeni ajalehtedes.
Lootuste purunemine vastu rahamaailma ükskõiksus ja pidev aineline puudus avasid paljuski helilooja silmad. Nüüd nägi ta seda auahnena, silmakirjalikuna ja lõbustusjanulisena. Oma artiklites näitas ta loova vaimu traagilist hukkumist kesk pealiskaudsust ja külma egoismi. Ta kirjutise toon oli terav ja väljakutsuv nagu alati.

Dirigendina Drestenis
1842-1849

Siinses õukonna ooperiteatris õnnestus tal lavastada oma ooperid "Rienzi" ja "Lendav Hollandlane". "Rienzi" menu ületas ootused. Esialgu võeti ka "Lendav Hollandlane" soojalt vastu. Ent publiku huvi teose vastu jahenes kiiresti.
Nii nagu Liszt Weimaris, nii asus ka Wagner Drestenis läbi viima ooperiteatri reforme. Helilooja ideaalid ulatusid aga liiga kõrgele üle publiku ja teatrijuhtkonna peade. Tekkisid vastuolud lauljate ja orkestriga. Algasid intriigid. Wagnerit need ei heidutanud. Ta planeeris uusi oopereid, millisteks said "Tannhäuser" (1845) ja "Lohengrin" (1848). Neist esimene tuli 1845. aastal Drestenis lavale ja sai ka edu.
Paralleelselt ooperiga dirigeeris Wagner ka sümfoonilisi teoseid. Üheks tema suurimaks saavutuseks oli Beethoveni 9. sümfoonia ettekanne 1846. aastal. Teosele vaadati Saksamaal kui vana ja kurdi helilooja segasele originaalitsemisele. Wagneri detailideni läbi mõeldud ettekanne murdis need väärad eelarvamused.
Aastail 1848-1849 lõid lõkkele revolutsioonileegid. Wagner nägi selles soodsaid võimalusi kunstielu ümberkorraldamiseks. Ülestõus suruti aga karmilt maha. Algasid vangistused, mahalaskmised, väljasaatmised. Wagner kaotas oma koha ja kui teda kauaks taheti vangi panna, siis tuli põgeneda. Esialgu varjas ta end Weimaris Liszti juures ja talupoegade keskel maal. Ja kui Liszt oli teda varustanud rahade ja vale passiga põgenes Wagner üle piiri välismaale.

Pagulasaastad
1849-1864

Helilooja uueks eluasemeks sai Sveitsi linn Zürich. Juba Drestenis oli Wagner oma kolmanda ooperi "Lohengrin" lõpetanud. See oli üks tema ilusamatest. Järgnesid kontsertreisid Inglismaale, Prantsusmaale ja Venemaale, Ungarisse, Hollandisse ning teistesse Euroopa riikidesse. Neil rännakuil sõlmis ta rea kasulikke tutvusi. Tema talendi ja loomingu austajate ring kasvas. Üks paljudest Wagneri kunsti austajaist oli jõukas Otto Wesendock. Tema villa asus Zürichi lähedal maaliliste mägede keskel järvekaldal. Ühe aiamajakese andis ta Wagneri käsutada. Wesendocki majas toimusid sageli kontserdid, milliste organiseerijaks oli sageli Wagner.
Pagulasaastatel tegeles Wagner agaralt ka filosoofia jah heliloominguga. Hoolega uuris ta saksa filosoofi Schopenhaueri pessimistlike teoseid. Helilooja, kelle üllad lootused olid alati karile jooksnud, leidsid siit ajutist rahuldust. Kaupmees Wesendocki noore naise vastu tärganud tugeva armastuse ja Schopenhaueri lugemise mõjul asub Wagner kirjutama ooperit "Tristan ja Isolde", mis valmis aastal 1859.
"Tristan ja Isolde" kõrval on pagulasaastate tähtsamaks loominguliseks saavutuseks veel ooperite "Reini kuld" (1854) ja "Valküürid" (1856) valmimine ning töö ooperite "Siegfried" ja "Jumalate hukk" kallal. Kõik neli ooperit ühendas Wagner hiljem ühtse pealkirja "Nibelungide sõrmus" alla.

Taas kodumaal ja Sveitsis
1864-1883

Üheks Wagneri kunsti jumaldajaks oli äsja troonile asunud Baieri noor kuningas Ludvig II. Helilooja muusika oli psüühiliselt haigele valitsejale tagasihoidmatuks vajaduseks. Ta lasi Wagneri üles otsida ja enda juurde tuua.
Helilooja asus elama kuninga poolt kingitud villasse Münchenis. Valitseja määras suuri summasid Wagneri võlgade tasumiseks ja elujärje sisseseadmiseks. Siin tõi Wagner 1865. aastal lavale omaooperi "Tristan ja Isolde".
Ent peagi algasid heliloojavastased intriigid. Mitmed õukonna kirjanikud kunstnikud ja muusikud polnud rahul valitseja armulikkusega Wagneri suhtes. Kuningat süüdistati riigi rahatuuldeloopimises. Wagner pidi lahkuma. Taas asus ta elama Sveitsi.
1869. aastal heitis Wagner teist korda abielusse Bülow' suure klaverimängija lahutatud naisega.
Linnaks, milles möödusid helilooja viimased eluaastad, oli Bayreuth. Siia lasi helilooja ehitada oma ooperite lavastamiseks suurejoonelise teatri. Ürituse eesotsas olid Wagneri talendi austajad. Mitmes riigis tekkisid Wagneri ühingud, mis olid rahakorjamise initsiaatoreiks.
1876. aasta augustis avas uus 2000 istekohaga teater


oma uksed. Kõik oli siin suurejooneline ja ülev. Teatri ette oli püstitatud kuningas Ludvig II kuju. Avaetenduseks oli määratud "Nibelungide sõrmus". Etendus kestis neli õhtut. Ooperis oli 33 tegelast, millisteks olid jumalad, kääbused, hiiglased ja inimesed. Erakorraliselt suur oli orkester, kuhu kuulus 8 metsasarve tavalise 4 asemel, 6 harfi tavalise ühe asemel, peale selle veel tromboonid, tuubad ja trompetid. Üksnes kõige suuremad näitemajad jõuavad seda ette võtta, sest et sääl palju näiteseinu vaja. Kord näeb kuulajataevast, kord maad, kord merepõhja, kord põrgut. Ooperietendus kujunes tõeliseks sündmuseks. Külalisi oli kokku voolanud kõikidest Euroopa riikidest. Isegi imperaator Wilhelm oli kohal. Saabunute teenindamisega tekkisid raskused. Tsaikovski väidab, et kotlettidest ja söögipoolisest räägiti rohkem kui Wagnerist. Vaatamata kõigile takistustele kujunesid pidustused triumfiks heliloojale. Ainult filosoof Friedrich Nietzsche, kunagine Wagneri jumaldaja, lausus pettunult: "Niikuinii on Saksamaa üle ujutatud piibusuitsetajaist, nüüd tuli lisaks nendele veel Wagner oma ooperitega." Pidustuste puudujääk oli 120 000 marka.
Elu lõpul rändas helilooja Euroopas ringi veel dirigendina. 1882. aastal lõpetas ta oma viimase ooperi "Parsifal" ja järgmisel 1883. aastal suri. Tema looming avaldas Euroopa muusika edaspidisesel arengul tugevat mõju.

Wagneri ooperiloomingu võib jagada kolme perioodi:

1. Varased teosed (1834-1840), mis on mõjustatud saksa, itaalia ja prantsuse ooperikoolkondadest("Haldjas"; "Armastuse keeled"; "Rienzi").
2. Reformieelsed ooperid (1841-1848). Helilooja on saavutanud loomingulise iseseisvuse. Nende aastate teostes on palju uusi jooni, ent reform pole siin veel lõplikult läbi viidud ("Lendav Hollandlane"; "Tannhäuser"; "Lohengrin").
3. Reformistlikud ooperid (1854-1882). Sellesse ajajärku kuuluvad "Tristan ja Isolde"; "Nibelungide sõrmus"; "Parsifal". Üheaegselt nendega on loodud ka mõnevõrra erandlik "Nürnbergi meisterlauljad" (koomiline ooper).

Milles seisnes siis Wagneri ooperireform?

1. Ta kustutas saalis tuled, et laval olev tegevus oleks paremini jälgitav.
2. Saali põrand oli ehitatud kaldu, et ka viimastest ridadest oleks tegevus jälgitav.
3. Orkester paigutati orkestriauku.
4. Võttis iga tegelase jaoks kasutusele juhtmotiivi, mis samuti hõlbustas tegevuse jälgimist.
5. Orkestrile anti suur osa tegevuse edasiviimisel.

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: J. Jürisson "Heliloojad romantikud"