DÉLIRES
II

__________

ALCHIMIE DU VERBE

___

A moi. L'histoire d'une de mes folies. 

Depuis longtemps je me vantais de posséder tous les paysages possibles, et trouvais dérisoires les célébrités de la peinture et de la poésie moderne. 

J'aimais les peintures idiotes, dessus des portes, décors, toiles de saltimbanques, enseignes, enluminures populaires; la littérature démodée, latin d'église, livres érotiques sans orthographe, romans de nos aïeules, contes de fées, petits livres de l'enfance, opéras vieux, refrains niais, rhythmes naïfs. 

Je rêvais croisades, voyages de découvertes dont on n'a pas de relations, républiques sans histoires, guerres de religion étouffées, révolutions de meurs, déplacements de races et de continents: je croyais à tous les enchantements. 

J'inventai la couleur des voyelles! - A noir, E blanc, I rouge, O bleu, U vert. - Je réglai la forme et le mouvement de chaque consonne, et, avec des rhythmes instinctifs, je me flattai d'inventer un verbe poétique accessible, un jour ou l'autre, à tous les sens. Je réservais la traduction. 

Ce fut d'abord une étude. J'écrivais des silences, des nuits, je notais l'inexprimable, je fixais des vertiges.
 
 

____________

Loin des oiseaux, des troupeaux, des villageoises,
Que buvais-je, à genoux dans cette bruyère
Entourée de tendres bois de noisetiers,
Dans un brouillard d'après-midi tiède et vert?

Que pouvais-je boire dans cette jeune Oise,
- Ormeaux sans voix, gazon sans fleurs, ciel couvert!-
Boire à ces gourdes jaunes, loin de ma case
Chérie? Quelque liqueur d'or qui fait suer.

Je faisais une louche enseigne d'auberge,
- Un orage vint chasser le ciel. Au soir
L'eau des bois se perdait sur les sables vierges,
Le vent de Dieu jetais des glaçons aux mares;

Pleurant, je voyais de l'or - et ne pus boire. -

______________

A quatre heures du matin, l'été,
Le sommeil d'amour dure encore.
Sous les bocages s'évapore
     L'odeur du soir fêté.

Là-bas, dans leur vaste chantier
Au soleil des Hespérides,
Déjà s'agitent - en bras de chemise -
     Les Charpentiers.

Dans leurs Déserts de mousse, tranquilles,
Ils préparent les lambris précieux
          Où la ville
     Peindra de faux cieux.

Ô, pour ces Ouvriers charmants
Sujets d'un roi de Babylone,
Vénus! quitte un instant les Amants
     Dont l'âme est en couronne.

     Ô Reine des Bergers,
Porte aux travailleurs l'eau-de-vie,
Que leurs forces soient en paix
En attendant le bain dans la mer à midi.

_______________

La vieillerie poétique avait une bonne part dans mon alchimie du verbe. 

Je m'habituai à l'hallucination simple: je voyais très- franchement une mosquée à la place d'une usine, une école de tambours faite par des anges, des calèches sur les routes du ciel, un salon au fond d'un lac; les monstres, les mystères; un titre de vaudeville dressait des épouvantes devant moi! 

Puis j'expliquai mes sophismes magiques avec l'hallucination des mots! 

Je finis par trouver sacré le désordre de mon esprit. J'étais oisif, en proie à une lourde fièvre: j'enviais la félicité des bêtes, - les chenilles, qui représentent l'innocence des limbes, le sommeil de la virginité! 

Mon caractère s'aigrissait. Je disais adieu au monde dans d'espèces de romances:

CHANSON DE LA PLUS HAUTE TOUR.

Qu'il vienne, qu'il vienne,
Le temps dont on s'éprenne.

J'ai tant fait patience
Qu'à jamais j'oublie.
Craintes et souffrances
Aux cieux sont parties.
Et la soif malsaine
Obscurcit mes veines.

Qu'il vienne, qu'il vienne,
Le temps dont on s'éprenne.

Telle la prairie
A l'oubli livrée,
Grandie et fleurie
D'encens et d'ivraies,
Au bourdon farouche
Des sales mouches.

Qu'il vienne, qu'il vienne,
Le temps dont on s'éprenne.
 

J'aimai le désert, les vergers brûlés, les boutiques fanées, les boissons tiédies. Je me traînais dans les ruelles puantes et, les yeux fermés, je m'offrais au soleil, dieu de feu. 

"Général, s'il reste un vieux canon sur tes remparts en ruines, bombarde-nous avec des blocs de terre sèche. Aux glaces des magasins splendides! dans les salons! Fais manger sa poussière à la ville. Oxyde les gargouilles. Emplis les boudoirs de poudre de rubis brûlante... " 

Oh! le moucheron enivré à la pissotière de l'auberge, amoureux de la bourrache, et que dissout un rayon! 
 
 

FAIM

Si j'ai du goût, ce n'est guère
Que pour la terre et les pierres.
Je déjeune toujours d'air,
De roc, de charbon, de fer.

Mes faims, tournez. Paissez, faims,
     Le pré des sons.
Attirez le gai venin
     Des liserons.

Mangez les cailloux qu'on brise,
Les vieilles pierres d'églises;
Les galets des vieux déluges,
Pains semés dans les vallées grises.

______________

Le loup criait sous les feuilles
En crachant les belles plumes
De son repas de volailles:
Comme lui je me consume.

Les salades, les fruits
N'attendent que la cueillette;
Mais l'araignée de la haie
Ne mange que des violettes.

Que je dorme! Que je bouille
Aux autels de Salomon.
Le bouillon court sur la rouille
Et se mêle au Cédron.
 

Enfin, ô bonheur, ô raison, j'écartai du ciel l'azur, qui est du noir, et je vécus, étincelle d'or de la lumière nature. 

De joie, je prenais une expression bouffonne et égarée au possible:

Elle est retrouvée!
Quoi? L'éternité
C'est la mer mêlée
     Au soleil.

Mon âme éternelle,
Observe ton voeu
Malgré la nuit seule
Et le jour en feu.

Donc tu te dégages
Des humains suffrages,
Des communs élans!
Tu votes selon...

- Jamais l'espérance.
     Pas d'orietur.
Science et patience,
Le supplice est sûr.

Plus de lendemain,
Braises de satin,
     Votre ardeur
     Est le devoir.

Elle est retrouvée!
- Quoi? -L'Éternité.
C'est la mer mêlée
     Au soleil.

_________________



Je devins un opéra fabuleux: je vis que tous les êtres ont une fatalité de bonheur: l'action n'est pas la vie, mais une façon de gâcher quelque force, un énervement. La morale est la faiblesse de la cervelle. 

A chaque être, plusieurs autres vies me semblaient dues. Ce monsieur ne sait ce qu'il fait: il est un ange. Cette famille est une nichée de chiens. Devant plusieurs hommes, je causai tout haut avec un moment d'une de leurs autres vies. - Ainsi, j'ai aimé un porc. 

Aucun des sophismes de la folie, - la folie qu'on enferme, - n'a été oublié par moi: je pourrai les redire tous, je tiens le système. 

Ma santé fut menacée. La terreur venait. Je tombais dans des sommeils de plusieurs jours, et, levé, je continuais les rêves les plus tristes. J'étais mûr pour le trépas, et par une route de dangers ma faiblesse me menait aux confins du monde et de la Cimmérie, patrie de l'ombre et des tourbillons. 

Je dus voyager, distraire les enchantements assemblés sur mon cerveau. Sur la mer, que j'aimais comme si elle eût dû me laver d'une souillure, je voyais se lever la croix consolatrice. J'avais été damné par l'arc-en-ciel. Le Bonheur était ma fatalité, mon remords, mon ver: ma vie serait toujours trop immense pour être dévouée à la force et à la beauté. 

Le bonheur! Sa dent, douce à la mort, m'avertissait au chant du coq, -ad matutinum, au Christus venit, - dans les plus sombres villes:
 

     Ô saisons, ô châteaux!
Quelle âme est sans défauts?

J'ai fait la magique étude
Du bonheur, qu'aucun n'élude.

Salut à lui, chaque fois
Que chante le coq gaulois.

Ah! je n'aurai plus d'envie:
Il s'est chargé de ma vie.

Ce charme a pris âme et corps
Et dispersé les efforts.

     Ô saisons, ô châteaux!

L'heure de sa fuite, hélas!
Sera l'heure du trépas.

     Ô saisons, ô châteaux!

_________________

Cela s'est passé. Je sais aujourd'hui saluer la beauté. 

DELIIRIUM
II

__________

SÕNADE ALKEEMIA

___

Räägime minust. Lugu ühest minu hullusest.

Juba ammu kiitlesin, et kannan endas kõiki võimalikke maastikke, mistõttu kaasaegse kunsti ja luule kuulsad teosed tundusid mulle tobedad.

Mulle meeldisid idiootlikud maalid, sildid uste kohal, rändnäitlejate dekoratsioonid ja eesriided, kuulutusd, rahvapildid, ajast ja arust raamatud, kirikuladina keel, kirjavigu täis erootilised ajakirjad, esiisade armastusromaanid, muinasjutud, lasteraamatud, vanad ooprid, lihtsameelsed laulukesed, naiivsed rütmid.

Unistasin ristiretkedest, maadeavastajatest, kes teadmatult kadunuks jäid, riikidest, mida ei mäleta ajalugu, veristest ususõdadest, uuest moraalist, rahvaste ja mandrite rändamisest. Uskusin kõiki neid imesid.

Iga täishääliku jaoks leiutasidn oma värvi! A - must, E - valge, I - punane, O - sinine, U - roheline. Igale kaashäälikule määrasin oma vormi ja liikumise. Kiitlesin, et olen oma vaistu kõrghetkil leiutanud poeetilise sõnavara, mida varem või hiljem tajutakse kõigi viie meelega. Loomulikult kuulusi seesuguse kunsti lahtimõtestamise õigus ainuüksi minule.

Kõik algas katsetustest. Kirjeldasin vaikust, pimedust, märkisin üles kirjeldamatut. Talletasin peapööritusi.

___________

Kui eemal külaneiud, linnud, loomakarjad,
mis jook mind hurmas tookord värskel luhal,
kus olin põlvili, ja sarapuu nii sulnilt
keskpäeva udulooris rohetas mu kohal?

Mis jooki pakkusid sa mulle, noor Oise,
- su päralt jalakad ja rohi, selge taevas - 
nii kaugel isamajast? Täida kuldne vaas
mõnd uimastavat mõdu päästmaks vaevast!

Kuis kõrtsi silt võib petta siirast lootust,
nii kadus päike, tuli torm. Ja pea
mu süütu allikas läks kaotsi liiva sootuks,
nii valusalt lõi rahe vastu maad.

Ma nutsin. Kuldne jook, mil kord sind juua saan?






____________

Kui armunuil veel kestab uni,
on väljas juba päeva algus.
Näe, aias ööst on saanud valgus;
     kell peagi neli.

Seal meeskond ehitusel koos.
Veel päike embab hesperiide,
kuid meestel seljast juba riided
     ja töö on hoos.

Neil käsil loss siin tolmuvahus,
nad valged näost kui kriit.
          Pea rahus
     siin tungleb võlts eliit.

Ja sina, Veenus, teed küll vea,
et soosid neid, kes praegu unes.
Kas pigem mõtlema ei pea
     sa neile, kes siin tööde juures?

     Oo, Jumalanna, kus on vein?
Näe, mehed janused on ammu!
Tee nii, et too, kes vaeva näind,
saab meres supelda ja rammu.

_______________

Luulekunsti vanakraamil oli tubli osa minu sõnade alkeemias.

Harjusin kõige lihtlabasema pettekujutlusega: tehas tundus mulle mošeena, trummilööjate koori juhatasid inglid, taevas kihutasid tõllad, järve põhjas virvendas uhke buduaar; kõikjal nägin koletisi, salapära, mingi totaka vodevilli pealkiri kohutas mind.

Siis mõistatasin oma võlusofisme sõnaluulude abil.

Lõpuks pidasin ka oma meeltesegadust pühenduseks. Olin lodev, pea huugas. Kadestasin lihtlabaste loomade õndsust. Tavaline tõuk oli mulle paradiisi oote sümbol, mutt kehastas neitsilikku und.

Kibestusin. Hüvastijätuks siitilmaga kirjutasin midagi romansitaolist:
 
 

KÕRGEIMA TORNI LAUL

Tulgu alla, tulgu alla,
aeg, mil südamed on valla!

Mu valu ja lootus
on jätnud mind maha.
Mu hinges nüüd tühjus,
ei midagi taha.
Vaid määratu janu
aina juua anub.

Tulgu alla, tulgu alla,
aeg, mil südamed on valla!

Näen rohelist aasa,
ei ühtegi hinge.
Viin endaga kaasa
aroome nii vingeid.
Kimalase lend,
porikärbes ta vend.

Tulgu alla, tulgu alla,
aeg, mil südamed on valla.
 

Mulle meeldisid tühermaad, närbunud aiad, luitunud müügiputkad, jahtunud joogid. Uitasin räpastel tänavatel, silmad kissis päikese - valguse jumala poole.

"Kindral, kui sinu varemeis bastionil on järel kas või üks vana kahur, pommita meid mullakamakatega! Põmmuta otse uhkete kaupluste ja salongide pihta! Lämbugu linn omaenese tolmus! Söögu rooste vihmaveetorud! Matku põlev rubiinitolm luksusbuduaarid! ...

Oo, kui joobunult lendlevad kõrtsitaguse peldikuaugu kohal kurgirohtu armunud kihulased, haihtudes päikesetolmu!
 




NÄLG

Pole isu, pole janu,
söön vaid kive noori, vanu.
Eineks värsket õhku joon,
lõunaks sütt ja mulda toon.

Kae, mu isu, mis nii napp,
     pääses valla!
Laena mürki, kassitapp,
     öösel pissin alla!

Killustik mul täidab kõhtu,
munakive söön ma õhtul.
Heinamaal, mis suur ja lai,
kasvab jõudsalt iidne sai.


______________

Võsavillem põõsais röökis,
lõunaks sõi ta kanu.
Ohtralt sulgi välja öökis;
nõrkushoog ka minul.

Salatit ja õunu mekin,
lõppemas on suvi.
Ämblik oma koduhekil
kannikesi mugib.

Saalomoni altarile
tahan minna tuttu.
Maitsnud roostes rammuleent
Kedron vajub uttu.
 

Lõpuks - milline õnn, milline tarkusepurse! - rebisin taevalt mustja sina ja mu elu süttis kõiksuse kuldse sädemena. 

Suurest rõõmust muutus mu ilme jantlikuks ja võimatuseni segaseks:

Ta lõpuks on leitud!
Mis asi? Eks kõiksus.
See on meri, mis sätendab
     päikeses.

Su tõotus mu hinges
on alati jääv,
las öö olla vinge
või kuum olgu päev.

Ei seo sa end teoga,
sind ei meelita peoga.
On maailm nii narr,
su ümber virvarr.

Ei ühtegi lootust,
   ei märgikest teel.
Vaid kannatus, ootus
on truud sulle veel.

Ka homne on tühi,
tuul kõik ära pühib.
     Te siiras iha
     ka minule püha.

Ta lõpuks on leitud.
Mis asi? - Eks kõiksus.
See on meri, mis sätendab
     päikeses.

_________________



Muundusin imeliseks ooperiks: nägin selgelt, et kõige elava saatus on saada õnnelikuks, et tegutsemine polegi elu, vaid jõuraiskamine, närvikulu. Moraal on vaid narrus.

Mulle tundus, et igal elusolendil on mitu muud elu. Too härra seal ei anna endale aru oma tegudest: ta on ingel. Too perekond on aga ehtne koerakari. Mitme inimesega vestlesin just nende muudest olemustest lähtudes. Juhtuski nii, et armusin seasse.

Ka kõige pöörasemaid sofisme - aga seesuguse arutlusvõimega inimesi hoitakse hullumajas - ei läinud mul meelest esile tuua. Võin nad kõik teile ette vuristada, sest mul on oma süsteem.

Tervis ei pidanud vastu. Mul hakkas hirm. Tihti magasin mitu päeva järjest, siis ärkasin, aga ängistav unenägu ei lakanud. Surmatund lähenes, mu jõuetus uitas ohtlikul teerajal, mis viib maailma lõppu ja kimmerite elupaika - varju ja pööriste maale.

Vahetasin keskkonda, et haihtuks mu ajju sööbinud lummus. Mere kohal, mida hakkasin armastama - nagu võinuks just tema pesta mult rooja -, nägin taevasse ilmuvat lohutusristi. Tundsin endal vikerkaare needust. Õnn oli mu issanda vits, mu hinge purev piin, mind uuristav vagel. Mu elu on liiga suur, et teda pillata jõu ja ilu peale.

Õnn! Ka kõige süngemates linnades kuulutas tema surmavalt mesimagus astel mulle läbi kukelaulu ad matutinum, et Christus venit
 
 
 

     Oo, mis loss ja oo, mis tava!
Igas hinges näitelava!

Maagias sain tarkust juurde;
õnn on teel me kõigi juurde.

Siis kui kostab kukelaul,
õnneotsinguil ma jaol.

Uskuge, mul sellest villand.
Viigu kukk mind üle silla.

Võlutud mul hing ja keha,
jõud on läbi, mida teha?

     Oo, mis loss ja oo, mis tava!

Tund, mil jõud on hoopis läbi,
surra siis mul pole häbi.

     Oo, mis loss ja oo, mis tava!

_________________

Nüüd on see möödanik. Täna oskan ma hinnata ilu.