|
II __________ ALCHIMIE DU VERBE ___ A moi. L'histoire d'une de mes folies. Depuis longtemps je me vantais de posséder tous les paysages possibles, et trouvais dérisoires les célébrités de la peinture et de la poésie moderne. J'aimais les peintures idiotes, dessus des portes, décors, toiles de saltimbanques, enseignes, enluminures populaires; la littérature démodée, latin d'église, livres érotiques sans orthographe, romans de nos aïeules, contes de fées, petits livres de l'enfance, opéras vieux, refrains niais, rhythmes naïfs. Je rêvais croisades, voyages de découvertes dont on n'a pas de relations, républiques sans histoires, guerres de religion étouffées, révolutions de meurs, déplacements de races et de continents: je croyais à tous les enchantements. J'inventai la couleur des voyelles! - A noir, E blanc, I rouge, O bleu, U vert. - Je réglai la forme et le mouvement de chaque consonne, et, avec des rhythmes instinctifs, je me flattai d'inventer un verbe poétique accessible, un jour ou l'autre, à tous les sens. Je réservais la traduction. Ce fut d'abord une étude.
J'écrivais des silences, des nuits, je notais l'inexprimable, je
fixais des vertiges.
____________ Loin des oiseaux, des
troupeaux, des villageoises,
Que pouvais-je boire
dans cette jeune Oise,
Je faisais une louche
enseigne d'auberge,
Pleurant, je voyais de l'or - et ne pus boire. - ______________ A quatre heures du matin,
l'été,
Là-bas, dans leur
vaste chantier
Dans leurs Déserts
de mousse, tranquilles,
Ô, pour ces Ouvriers
charmants
Ô Reine des Bergers,
_______________ La vieillerie poétique avait une bonne part dans mon alchimie du verbe. Je m'habituai à l'hallucination simple: je voyais très- franchement une mosquée à la place d'une usine, une école de tambours faite par des anges, des calèches sur les routes du ciel, un salon au fond d'un lac; les monstres, les mystères; un titre de vaudeville dressait des épouvantes devant moi! Puis j'expliquai mes sophismes magiques avec l'hallucination des mots! Je finis par trouver sacré le désordre de mon esprit. J'étais oisif, en proie à une lourde fièvre: j'enviais la félicité des bêtes, - les chenilles, qui représentent l'innocence des limbes, le sommeil de la virginité! Mon caractère s'aigrissait. Je disais adieu au monde dans d'espèces de romances: CHANSON DE LA PLUS HAUTE TOUR. Qu'il vienne, qu'il vienne,
J'ai tant fait patience
Qu'il vienne, qu'il vienne,
Telle la prairie
Qu'il vienne, qu'il vienne,
J'aimai le désert, les vergers brûlés, les boutiques fanées, les boissons tiédies. Je me traînais dans les ruelles puantes et, les yeux fermés, je m'offrais au soleil, dieu de feu. "Général, s'il reste un vieux canon sur tes remparts en ruines, bombarde-nous avec des blocs de terre sèche. Aux glaces des magasins splendides! dans les salons! Fais manger sa poussière à la ville. Oxyde les gargouilles. Emplis les boudoirs de poudre de rubis brûlante... " Oh! le moucheron enivré
à la pissotière de l'auberge, amoureux de la bourrache, et
que dissout un rayon!
FAIM Si j'ai du goût,
ce n'est guère
Mes faims, tournez. Paissez,
faims,
Mangez les cailloux qu'on
brise,
______________ Le loup criait sous les
feuilles
Les salades, les fruits
Que je dorme! Que je
bouille
Enfin, ô bonheur, ô raison, j'écartai du ciel l'azur, qui est du noir, et je vécus, étincelle d'or de la lumière nature. De joie, je prenais une expression bouffonne et égarée au possible: Elle est retrouvée!
Mon âme éternelle,
Donc tu te dégages
- Jamais l'espérance.
Plus de lendemain,
Elle est retrouvée!
Je devins un opéra fabuleux: je vis que tous les êtres ont une fatalité de bonheur: l'action n'est pas la vie, mais une façon de gâcher quelque force, un énervement. La morale est la faiblesse de la cervelle. A chaque être, plusieurs autres vies me semblaient dues. Ce monsieur ne sait ce qu'il fait: il est un ange. Cette famille est une nichée de chiens. Devant plusieurs hommes, je causai tout haut avec un moment d'une de leurs autres vies. - Ainsi, j'ai aimé un porc. Aucun des sophismes de la folie, - la folie qu'on enferme, - n'a été oublié par moi: je pourrai les redire tous, je tiens le système. Ma santé fut menacée. La terreur venait. Je tombais dans des sommeils de plusieurs jours, et, levé, je continuais les rêves les plus tristes. J'étais mûr pour le trépas, et par une route de dangers ma faiblesse me menait aux confins du monde et de la Cimmérie, patrie de l'ombre et des tourbillons. Je dus voyager, distraire les enchantements assemblés sur mon cerveau. Sur la mer, que j'aimais comme si elle eût dû me laver d'une souillure, je voyais se lever la croix consolatrice. J'avais été damné par l'arc-en-ciel. Le Bonheur était ma fatalité, mon remords, mon ver: ma vie serait toujours trop immense pour être dévouée à la force et à la beauté. Le bonheur! Sa dent,
douce à la mort, m'avertissait au chant du coq, -ad matutinum, au
Christus venit, - dans les plus sombres villes:
Ô saisons, ô châteaux!
J'ai fait la magique
étude
Salut à lui, chaque
fois
Ah! je n'aurai plus d'envie:
Ce charme a pris âme
et corps
Ô saisons, ô châteaux! L'heure de sa fuite,
hélas!
Ô saisons, ô châteaux! _________________ Cela s'est passé. Je sais aujourd'hui saluer la beauté. |
II __________ SÕNADE ALKEEMIA ___ Räägime minust. Lugu ühest minu hullusest. Juba ammu kiitlesin, et kannan endas kõiki võimalikke maastikke, mistõttu kaasaegse kunsti ja luule kuulsad teosed tundusid mulle tobedad. Mulle meeldisid idiootlikud maalid, sildid uste kohal, rändnäitlejate dekoratsioonid ja eesriided, kuulutusd, rahvapildid, ajast ja arust raamatud, kirikuladina keel, kirjavigu täis erootilised ajakirjad, esiisade armastusromaanid, muinasjutud, lasteraamatud, vanad ooprid, lihtsameelsed laulukesed, naiivsed rütmid. Unistasin ristiretkedest, maadeavastajatest, kes teadmatult kadunuks jäid, riikidest, mida ei mäleta ajalugu, veristest ususõdadest, uuest moraalist, rahvaste ja mandrite rändamisest. Uskusin kõiki neid imesid. Iga täishääliku jaoks leiutasidn oma värvi! A - must, E - valge, I - punane, O - sinine, U - roheline. Igale kaashäälikule määrasin oma vormi ja liikumise. Kiitlesin, et olen oma vaistu kõrghetkil leiutanud poeetilise sõnavara, mida varem või hiljem tajutakse kõigi viie meelega. Loomulikult kuulusi seesuguse kunsti lahtimõtestamise õigus ainuüksi minule. Kõik algas katsetustest. Kirjeldasin vaikust, pimedust, märkisin üles kirjeldamatut. Talletasin peapööritusi. ___________ Kui eemal külaneiud,
linnud, loomakarjad,
Mis jooki pakkusid sa
mulle, noor Oise,
Kuis kõrtsi silt
võib petta siirast lootust,
Ma nutsin. Kuldne jook, mil kord sind juua saan?
____________ Kui armunuil veel kestab
uni,
Seal meeskond ehitusel
koos.
Neil käsil loss
siin tolmuvahus,
Ja sina, Veenus, teed
küll vea,
Oo, Jumalanna, kus on vein?
_______________ Luulekunsti vanakraamil oli tubli osa minu sõnade alkeemias. Harjusin kõige lihtlabasema pettekujutlusega: tehas tundus mulle mošeena, trummilööjate koori juhatasid inglid, taevas kihutasid tõllad, järve põhjas virvendas uhke buduaar; kõikjal nägin koletisi, salapära, mingi totaka vodevilli pealkiri kohutas mind. Siis mõistatasin oma võlusofisme sõnaluulude abil. Lõpuks pidasin ka oma meeltesegadust pühenduseks. Olin lodev, pea huugas. Kadestasin lihtlabaste loomade õndsust. Tavaline tõuk oli mulle paradiisi oote sümbol, mutt kehastas neitsilikku und. Kibestusin. Hüvastijätuks
siitilmaga kirjutasin midagi romansitaolist:
KÕRGEIMA TORNI LAUL Tulgu alla, tulgu alla,
Mu valu ja lootus
Tulgu alla, tulgu alla,
Näen rohelist aasa,
Tulgu alla, tulgu alla,
Mulle meeldisid tühermaad, närbunud aiad, luitunud müügiputkad, jahtunud joogid. Uitasin räpastel tänavatel, silmad kissis päikese - valguse jumala poole. "Kindral, kui sinu varemeis bastionil on järel kas või üks vana kahur, pommita meid mullakamakatega! Põmmuta otse uhkete kaupluste ja salongide pihta! Lämbugu linn omaenese tolmus! Söögu rooste vihmaveetorud! Matku põlev rubiinitolm luksusbuduaarid! ... Oo, kui joobunult lendlevad
kõrtsitaguse peldikuaugu kohal kurgirohtu armunud kihulased, haihtudes
päikesetolmu!
NÄLG Pole isu, pole janu,
Kae, mu isu, mis nii
napp,
Killustik mul täidab
kõhtu,
______________ Võsavillem põõsais
röökis,
Salatit ja õunu
mekin,
Saalomoni altarile
Lõpuks - milline õnn, milline tarkusepurse! - rebisin taevalt mustja sina ja mu elu süttis kõiksuse kuldse sädemena. Suurest rõõmust muutus mu ilme jantlikuks ja võimatuseni segaseks: Ta lõpuks on leitud!
Su tõotus mu hinges
Ei seo sa end teoga,
Ei ühtegi lootust,
Ka homne on tühi,
Ta lõpuks on leitud.
Muundusin imeliseks ooperiks: nägin selgelt, et kõige elava saatus on saada õnnelikuks, et tegutsemine polegi elu, vaid jõuraiskamine, närvikulu. Moraal on vaid narrus. Mulle tundus, et igal elusolendil on mitu muud elu. Too härra seal ei anna endale aru oma tegudest: ta on ingel. Too perekond on aga ehtne koerakari. Mitme inimesega vestlesin just nende muudest olemustest lähtudes. Juhtuski nii, et armusin seasse. Ka kõige pöörasemaid sofisme - aga seesuguse arutlusvõimega inimesi hoitakse hullumajas - ei läinud mul meelest esile tuua. Võin nad kõik teile ette vuristada, sest mul on oma süsteem. Tervis ei pidanud vastu. Mul hakkas hirm. Tihti magasin mitu päeva järjest, siis ärkasin, aga ängistav unenägu ei lakanud. Surmatund lähenes, mu jõuetus uitas ohtlikul teerajal, mis viib maailma lõppu ja kimmerite elupaika - varju ja pööriste maale. Vahetasin keskkonda, et haihtuks mu ajju sööbinud lummus. Mere kohal, mida hakkasin armastama - nagu võinuks just tema pesta mult rooja -, nägin taevasse ilmuvat lohutusristi. Tundsin endal vikerkaare needust. Õnn oli mu issanda vits, mu hinge purev piin, mind uuristav vagel. Mu elu on liiga suur, et teda pillata jõu ja ilu peale. Õnn! Ka kõige
süngemates linnades kuulutas tema surmavalt mesimagus astel mulle
läbi kukelaulu ad matutinum, et Christus venit.
Oo, mis loss ja oo, mis tava!
Maagias sain tarkust
juurde;
Siis kui kostab kukelaul,
Uskuge, mul sellest villand.
Võlutud mul hing
ja keha,
Oo, mis loss ja oo, mis tava! Tund, mil jõud
on hoopis läbi,
Oo, mis loss ja oo, mis tava! _________________ Nüüd on see möödanik. Täna oskan ma hinnata ilu. |