Cunégonde pillas oma taskuräti, Candide tõstis selle üles; piiga haaras ilmsüütult ta käe, noormees suudles ilmsüütult noore neitsi kätt erakordse elevuse, tundelisuse ja graatsiaga; nende huuled kohtusid, nende silmad lõid loitma, nende põlved värisema, nende käed eksisid teineteisesse. Parunihärra Thunder-ten-tronckh möödus sirmist, ja nähes seda põhjust ja seda tagajärge, kihutas Candide’i lossist minema vägevate jalahoopidega tagumikku. Cunégonde minestas; niipea kui ta oli toibunud, sai ta paruniproualt kõrvakiilu; ja kõik olid jahmunud selles ilusaimas ja mõnusaimas kõigist võimalikest lossidest.

Maapealsest paradiisist väljakihutatud Candide kõndis kaua, kuhu jalad viisid, nuttes, tõstes silmi küll taeva poole, küll pöörates neid sagedasti ilusaimast ilusama lossi poole, mis varjas kaunimast kaunimat parunitütart; õhtust söömata heitis ta magama põllule kahe vao vahele; sadas laia lund. Külmast kange Candide vedas end järgmisel päeval lähima linnani, mille nimi oli Waldberghoff-trarbkdikdorff. Rahata, näljast ja väsimusest poolsurnud, peatus ta kurvalt ühe kõrtsi uksel. Kaks sinises vammuses meest märkasid teda.

"Vaata, vennas, sõnas üks, "missuguse toreda kuju ja täpipealt paraja kasvuga noormees."

Nad astusid Candide’i juurde ja palusid teda väga viisakalt lõunad sööma. "Härrased, ütles neile Candide oma veetlevas tagasihoidlikkuses, "te osutate mulle suurt au, kuid mul pole oma söögi eest millegagi tasuda." — "Oh, härra!" ütles talle üks sinikuub, "teie välimuse ja väärtusega isikute käest ei võeta iial tasu: kas te pole mitte viis jalga ja viis tolli pikk?" — "Jah, härrased, see on minu pikkus," vastas Candide kummardust tehes. "Oh, härra, istuge lauda; me mitte üksnes ei kanna teie kulud, me hoolitseme, et teiesugusel mehel poleks ka edaspidi rahapuudust; inimesed selleks loodud ongi, et üksteist aidata." — "Teil on õigus," sõnas Candide, "sedasama on härra Pangloss mulle alati rääkinud, ja ma näen, et kõik on tõesti suurepärane."

Nad palusid teda vastu võtta mõned eküüd, ta võttis need vastu ja tahtis kirjutada veksli, kuid härrad ei soovinud seda. Istuti lauda: "Kas te ei armasta mitte kõigest hingest ...?" — "Oo jaa!" vastas ta, "ma armastan kõigest hingest preili Cunégonde’i." — "Ei," ütles üks härra, "me küsime teilt, kas te ei armasta mitte kõigest hingest bulgaaride kuningat?" — "Mitte põrmugi," kostis ta, "sest ma pole teda iial näinud." — "Kuidas! Ta on kõige veetlevam kuningate seas ja tema terviseks tuleb juua." — "Oo, suurima heameelega, härrased." Ta jõi. "Sellest piisab, öeldi talle, "nüüd olete te bulgaaride tugi, toetaja, kaitsja ja kangelane; teie õnnetund on käes, teie kuulsus on kindlustatud."

Silmapilk pandi tal jalad raudu ja ta viidi rügementi. Teda käsutati end pöörama küll paremale, küll vasakule, püssivarrast tõstma, püssivarrast langetama, sihtima, püssi laskma, sammu kiirendama, ja talle anti kolmkümmend kepihoopi; järgmisel päeval tegi ta õppust natuke paremini ja sai kõigest kakskümmend hoopi; ülejärgmisel anti talle ainult kümme hoopi ja ta kaaslased pidasid teda lausa imeks.