Rutaku kuivasilmne stoik surma embama,
mina nutan ja loodan. Põhja mustas hinguses
         painutan ja tõstan taas oma pead.
Kui ongi kibedaid päevi, on ka nõnda sulneid!
Oh häda! milline mesi pole iial jätnud jälki maiku?
         Millisel merel polekski torme?

/ --- /

Kas ma pean surema? Uinun rahus
ja ärkan rahulikult ning ei mu ärkvelolek
         ega uni kannata süümepiinade käes.
Maailm tervitab mind igal pilgul naeruga;
Rusutud nägudel elustab mu nägemine siin paigas
          peaaegu rõõmu.

Mu kaunis teekond on veel nõnda kaugel oma lõpust!
Asun teele ning olen möödunud vaevalt esimestest
         noortest jalakatest raja ääres.
Elu vaevalt alanud pidusöögil
on muu huuled vaid hetkeks puudutanud
         karikat, mis mu käes on alles täis.