Vanim ja ainus ühiskonnavorm on perekond: jäävad ju lapsed isaga seotuks seni, kuni nad vajavad teda enda elushoidmiseks. Selle vajaduse kadudes katkeb kohe ka loomulik side. Nii isale võlgnetavast kuulekusest vabanenud lapsed kui lastele kuuluvast hoolest vabanenud isa osutuvad taas võrdselt sõltumatuiks. Kui nad edaspidigi jäävad kokku, siis mitte enam loomuliku sideme, vaid vabatahtliku otsuse põhjal. Ja ka perekond ise püsib koos ainult tänu kokkuleppele.

See kõikidele ühtviisi omane vabadus tuleneb inimloomusest. Inimese esimene seadus nõuab hoolitsemist enese alalhoiu eest ja tema esmased mured on need, mis puudutavad teda ennast. Niipea, kui inimene hakkab täisikka jõudes ise otsustama oma elatusvahendite üle, saab ta seeläbi iseenda isandaks.

Perekond on seega kui soovite esimene näide riiklikest moodustistest: juht kujutab endast isa ja rahvas lapsi. Ning kuna kõik sünnivad vabadena ja võrdsetena, ei võõranda keegi oma vabadust millegi muu kui omakasu pärast. Kogu erinevus seisneb selles, et perekonnas korvab isa armastus laste vastu talle hoole, mida ta neile osutab, riigis aga asendab käsutamisrõõm armastust, mida juht oma rahva vastu ei tunne.


Ma eeldan, et kunagi jõudsid inimesed olukorrani, kus need jõud, mille abil iga indiviid loomulikus seisundis võis oma elu kaitsta, ei suutnud enam ületada ohtusid, mis samal ajal ähvardasid inimest hävitada. Siis ei saanud see algne seisund kauem kesta ja inimsugu hukkunuks, kui ta ei oleks oma olemisviisi muutnud.

Kuna inimesed ei saa luua uusi jõude, vaid ainult ühendada ja juhtida juba olemasolevaid, siis seisnes nende ainuvõimalik pääsetee selles, et nad pidid liitudes moodustama jõudude summa, mis suutis ähvardava ohu ületada. Seejärel tuli lasta need jõud käiku ühtsel ajendil ning tagada nende koostöö.

Säärane jõudude summa võib sündida ainult paljude inimeste koostöö tulemusena. Aga kui iga inimese esmased enesesäilitusvahendid on jõud ja vabadus, kuidas siis saab neid pantida ennast kahjustamata ja oma huve hooletusse jätmata? Minu käsitluses kõlab see probleem järgmiselt:

"Tuleb leida selline ühiskondliku ühinemise vorm, mis kaitseks ja toetaks kogu ühisjõuga iga ühiskonnaliikme isikut ja vara ning mille puhul igaüks, kes ühineb kõigiga, alluks ometi ainult iseendale ja jääks sama vabaks kui enne." Just sellele põhiprobleemile annabki ühiskondlik leping lahenduse.

Ühiskondliku lepingu klauslid on selle akti loomusega nii kindlalt paika pandud, et väikseimgi muudatus teeks nad tühiseks ja tagajärjetuteks. Nõnda, ehkki neid vahest polegi kunagi formaalselt avaldatud, on nad kõikjal samad ning kõigi poolt vaikides omaks võetud ja tunnistatud kuni selleni, et ühiskondliku lepingu rikkumise korral võtavad kõik endale tagasi oma esmased õigused ning taastavad oma loomuliku vabaduse, mille kasuks nad olid esimesest loobunud.
Kui neid klausleid õigesti mõista, taanduvad nad kõik üheleainsale: iga ühiskonnaliige võõrandab täielikult iseenda koos kõigi oma õigustega kogu ühiskonnale. Sest esiteks: kui igaüks annab end ära täielikult, siis on tingimused kõigi jaoks võrdsed, siis pole keegi huvitatud nende teistele koormavaks muutmisest.

Peale selle on ühiskondlik liit tingimusteta võõrandamise korral nii täiuslik, kui ta üldse saab olla, ja ühelgi ühiskonnaliikmel pole enam midagi rohkemat nõuda. Sest kui üksikisikuile jääks mingeid õigusi ja samas puuduks üldtunnustatud kõrgem instants, mis võiks neid ja avalikkust vahendada, siis püüaks peagi igaüks, kellel on vaba voli määrata oma käitumist mingiski punktis, iseenda üle otsustada kõiges. Loomulik seisund püsiks ja ühiskondlik ühendus muutuks paratamatult türanlikuks või tühiseks.
Lõpuks: kui igaüks annab end kõigile, siis ei anna ta end kellelegi, ja kuna ei leidu ühtegi ühiskonnaliiget, kelle üle igaüks ei omandaks sama õigust, millele ta ka ise allub, siis saadakse tagasi kõige kaotatuga samaväärne hüvitus ning lisaks võidetakse juurde suurem jõud, mille abil enda omandust säilitada.

Kui eemaldada ühiskondlikust lepingust kõik, mis pole sellele olemuslik, siis selgub, et see taandub järgmisele: igaüks meist annab kogu oma isiku ja kogu oma võimu üldise tahte kõrgema juhtimise alla ning peale selle tunnistame me kõik iga ühiskonnaliikme terviku lahutamatuks osaks.

Kõigist lepingus osalevatest üksikisikutest moodustub kohe ühiskondliku ühinemisakti teostamise hetkel uus, vaimne ja kollektiivne üksus, millel on liikmeid niisama palju kui rahvuskogus hääleõiguslikke kodanikke ja millele seesama akt annab ühtsuse, ühise mina, oma elu ja oma tahte. Selline kõigi teiste isikute ühinemisel moodustunud avalik isik kandis varasematel aegadel nime polis [cité] ja tänapäeval nimetatakse teda vabariigiks [république] või riigiks [corps politique]. Tema liikmed kutsuvad teda riigiks [état], kui ta on passiivne, suverääniks [souverain], kui ta on aktiivne, ja võimuks [puissance], kui teda võrreldakse teiste omataolistega. Mis puutub ühiskondliku ühenduse liikmetesse, siis nemad tervikuna kannavad rahva [peuple] nime ja eraldi nimetatakse neid kodanikeks [citoyens] (kui nad osalevad suveräänses võimus) või alamateks [sujets]  (kui nad alluvad riigi seadustele). Paraku aetakse neid mõisteid sageli segamini ja peetakse ühte teiseks. Kui neid aga osata eristada, siis ei tohiks nende täpne kasutamine mingeid raskusi valmistada.


Minu meelest eksivad need, kes teevad vahet ühiskondlikul ja usulisel sallimatusel. Tegelikult on need lahutamatult seotud. Ei ole ju võimalik elada rahus inimestega, keda peetakse neetuiks: neid armastada tähendaks vihata jumalat, kes neid karistab; neid tuleb kas oma usku pöörata või piinata rohkem võimalusi ei leidu. Kõikjal, kus valitseb usuline sallimatus, mõjutab see paratamatult ka ühiskondlikke suhteid ja siis pole suverään enam suverään isegi mitte maistes asjades. Sestsaati on preestrid tõelised isandad ja kuningad ainult nende käsutäitjad.

Nüüd, kus enam ei ole ega saagi olla olemas puhtalt rahvuslikku religiooni, tuleb sallida kõiki teiste suhtes tolerantseid usundeid, kui vaid nende dogmad ei käi vastu kodanikukohustustele. Aga kes iganes julgeb öelda: «Väljaspool kirikut pole võimalik lunastust leida!», see tuleb riigist välja heita, kui just riik ei ole kirik ja valitseja ülempreester. Säärane dogma sobiks kokku teokraatliku riigivormiga, kõigis teistes toob ta hukatust. Põhjus, mis olevat sundinud Henri IV katoliku usku üle minema, peaks kohustama kõiki ausaid inimesi ja eelkõige mõtlemisvõimelisi valitsejaid sellest usust loobuma.