Mõnus mees Grandgousier kuulis teistega juues ja lõõpides seda hirmsat kisa, mida tema poeg ilmale tulles tegi, kuidas ta nõudis: "Juua! Juua!" Ja siis ütles Grandgousier: "QUE GRAND TU AS!", mis tähendas: Kui suur sul see on!, ja mõtles selle all muidugi – kõri.

Pidutsejad tähendasid, et lapsele tulebki nimeks panna GARGANTUA, sest need olid esimesed sõnad, mis isa poja sünni puhul ütles, ja et vanasti oli juutidel niisugune komme.

Pontille'st ja Bréhémont'ist toodi seitseteist tuhat üheksasada kolmteist lehma, kes pidid tema jaoks piima andma. Sest et kogu maal ei leidunud sobivat amme: nõnda palju vajati piima, et teda toita, kuigi mõned teadlased skotistide  leerist on kinnitanud, et ema ise imetas teda ja jaksas iga kord lüpsta oma rindadest tuhat nelisada kaks vaati ja üheksa potitäit, mis on aga ebatõenäoline ja kuulutatud inetuks väiteks, mis riivab vagade inimeste kõrvu ning lõhnab kangesti ketserluse järele.

Möödus aasta ja kümme kuud ja siis hakati arstide nõuandel Gargantuad õue viima ning selleks tehti talle ilus vanker, mille oli välja nuputanud üks Jean Deniau nimeline mees, ja seda vankrit vedasid härjad. Selle vankriga sõidutati  teda rõõmsasti edasi ja tagasi ning teda oli tore vaadata, sest tal oli vahva näolapp ja peaaegu kaheksateist lõualotti; ta töinas kaunis harva, aga peaaegu iga tunni tagant pasandas ta enda täis, sest tema taguots oli loodud haruldaselt väikese pidamisega ja lisaks meeldis talle kangesti veini kaanida. Aga ilmaasjata ei võtnud ta tilkagi suhu: kui ta oli pahur, läks marru, jonnis või mossitas, kui ta jalgadega põtkis, nuttis või üürgas, anti talle veini juua ja ta jäi korrapealt vakka ning oli jälle pai laps.

Üks tema hoidja kinnitas mulle ausõnaga, et Gargantuad oli see asi nii väga huvitanud, et juba veinikruuside või kannude kõlinat kuuldes oli ta sattunud tohutusse vaimustusse, nii nagu oleks ta paradiisi rõõme nautinud.

/---/

Alates kolmandast elusaastast kuni viie aasta vanuseni hoiti ja kasvatati Gargantuad tema isa tahtel nii, nagu reeglid ette nägid, ning selle aja saatis ta mööda nii nagu kõik ümberkaudsed mudilased: ta nimelt jõi, sõi ja magas; sõi, magas ja jõi; magas, jõi ja sõi.

Ta ukerdas alailma poris, määris oma nina mustaks, mäkerdas näo kriimuks, tallas kingad lääpa, tihtipeale jäi ta vahtima, suu imestusest töllakil, ja ajas õhinaga taga parpajoonlasi , oma isa alamaid.

Ta pissis oma kingadesse, kakas särgi täis, pühkis varrukaga nina, tatistas supisse, püherdas igal pool, jõi oma sussist ja tal oli kombeks korvikesega kõhtu kratsida. Ta teritas hambaid puukinga järades, pesi käsi supi sees, kammis pead peekriga, istus kahe tooli vahele, tõmbas märja koti enesele pähe, jõi supile vett peale, kordas järele, mida talle häälitati, hammustas naerdes ja naeris hammustades, tihtilugu sülitas kaevu, uppus oma rasvasse, ründas omasid, puges vihma eest räästa alla, tagus rauda, kui see külm oli, püüdis kurgi kirvega, mängis kukupaid, podises midagi omaette, ajas ikka oma joru, pudrutas, suges koera, et lõvile muljet jätta, alustas asju valest otsast, sügas ennast sealt, kust sääsk ei hammustanud, pinnis kõik saladused välja, ajas taga kahte jänest korraga, pistis paremad palad enne nahka, kandis sõelaga vett, kõdistas ennast ise kaenla alt, muudkui vihtus süüa, jumalatele ohverdas sõklad, argipäeval lõi suurt kella ja leidis, et see väga paslik on, sihtis suhkrut, aga pipart sai, ainult kolme puu vahele ära ei eksinud, tallas tühja tuult, äestas paberit, sodis pärgamenti andis päkkadele valu, hüppas vette tundmatus kohas, jäi pika ninaga, arvas, et pilved on vili ja kuu on pall, võttis ühe härja seljast mitu nahka, lolli mängides lollitas teisi,a stus sügavamale kui jalg ulatas, tahtis sääske suurtükiga lasta, ei andnud aega atra seada, ilmtingimata vaatas kingitud hobuse suhu, heaga algas, halvaga lõpetas, tõrvapotti tilgutas mett, kui tõmbas saba lahti, jäi nokk kinni, katsus kuival maal ujuda, uskus, et vesi jookseb ülesmäge, seadis suu sekki mööda, tasus ikka sama mõõduga, mängis laia lehte, igal hommikul söötis kalu.