Kuidas olid nad kohtunud? Juhuslikult nagu kõik inimesed. Mis nende nimed olid? Mis see teile korda läheb? Kust nad tulid? Kõige lähemast paigast. Kuhu nad läksid? Kas me teame, kuhu me läheme? Mida nad rääkisid? Isand ei rääkinud midagi ja Jacques ütles, et tema kapten ütles, et kõik, mis meiega siinilmas head või halba juhtub, on kõrgemalt poolt määratud.

ISAND. See on küll liialdus.

JACQUES. Minu kapten lisas, et igal kuulil, mis püssist pääseb, on oma läkitus.

ISAND. Ja tal oli õigus ...

(Pärast lühikest pausi karjatab Jacques:) Kurat võtku kõrtsmikku ja tema kõrtsi!

ISAND. Milleks oma ligimene kuradile saata? See pole kristlik.

JACQUES. Asi on selles, et seni kuni ma joon end purju tema halvast veinist, unustan ma meie hobuseid joogiküna äärde viia. Minu isa paneb seda tähele ja saab vihaseks. Ma raputan pead: tema võtab kepi ning nüpeldab õige karmilt mu turja. Üks rügement möödus, olles teel laagrisse Fontenoy all; kiusteks ühinen sellega. Me jõuame kohale, puhkeb lahing ...

ISAND. Ja sind tabab kuul.

JACQUES. Ära arvasite; lask põlve, ja Jumal ise teab häid ja halbu seiklusi, mida see lask kaasa tõi. Need on just niisama tihedalt üksteise järel kui ketilülid. Ilma selle lasuta, näiteks, arvan ma, et ma ei oleks kunagi elus olnud armunud ega lombakas.

ISAND. Kas sa oled siis armunud olnud?

JACQUES. Ja kuidas veel!

ISAND. Ja seda ühe lasu pärast?

JACQUES. Ühe lasu pärast.

ISAND. Sa pole mulle sellest sõnagi lausunud.

JACQUES. Seda muidugi.

ISAND. Miks siis?

JACQUES. Asi on selles, et seda ei saanud öelda ei varem ega hiljem.

ISAND. Ja kas on tulnud hetk neist armulugudest teadasaamiseks?

JACQUES. Kes teab?

ISAND. Hakka igaks juhuks pihta ...

Jacques alustas oma armulugude rääkimist. Oli pärastlõuna. Oli halb ilm, tema isand jäi magama. Öö üllatas neid väljade keskel; näeme neid ekslemas. Näeme isandat hirmsas vihas ägedate piitsahoopidega oma teenrit ründamas, vaene vennike lausub iga hoobi juures: see oli nähtavasti ka kõrgemalt poolt nii määratud.

Näete, Lugeja, et olengi looga algust teinud ja et ainult minu otsustada on, kas lasta teil oodata aasta, kaks aastat või kolm aastat jutustust Jacques'i armulugudest, lahutades ta tema peremehest ning lastes neile osaks saada kõigil juhustel, mis mulle aga meeldivad. Kes keelaks mul isandat abielluma panna ning temast sarvekandja teha? sõidutada Jacques mere taha? viia sinna tema isand? tuua nad mõlemad sama laevaga Prantsusmaale tagasi? Kui lihtne on lugusid sepitseda! aga nad pääsevad mõlemad üksnes halva ööga ja teie selle viivitusega.

Päevatõus saabus. Näeme neid taas oma loomade selga roninuina ja teed jätkamas. – Ja kuhu nad läksid? – Juba teist korda esitate mulle selle küsimuse ja teist korda vastan ma teile: mis teil sellega asja on? Kui ma võtaksin ette nende reisi teema, hüvasti siis, Jacques'i armulood... Nad läksid mõnda aega vaikuses. Kui kumbki oli oma tusatujust pisut üle saanud, ütles isand oma teenrile: "Noh, Jacques, kuhu me sinu armulugudega jäimegi?"