VI. Kui ma näen inimese sõgedust ja armetust ning vaatan kogu vaikivat universumit ja valguseta inimest, kes on jäetud iseenda hooleks ja kes on just nagu ära eksinud siia universumi nurgakesse, teadmata, kes on ta siia pannud, milleks ta siia on tulnud, mis temast surres saab, võimetu midagi taipama , siis haarab mind õudus nagu inimest, kes on magamise pealt viidud tühjale ja kohutavale saarele ning kes ärkab teadmata, kus ta viibib, ja ilma, et tal oleks võimalik lahkuda. Ja seepeale imestan ma, kuidas saab olla, et nii haletsusväärne olukord ei aja kedagi meeleheitele.*

Kui ma seda mõtet lugesin, sain ma kirja ühelt sõbralt, kes viibib ühel väga kaugel maal. Ta kirjutab järgmist:
"Ma olen siin nii, nagu ma teist maha jäin, ei rõõmsam ega kurvem, ei rikkam ega vaesem, mu tervis on väga hea, mul on kõike, mis teeb elu meeldivaks, mul pole armastust, ihnust, püüdlusi ega kadedust; seni kuni see kestab, nimetan end julgelt väga õnnelikuks inimeseks."

Temasuguseid õnnelikke inimesi on palju. Inimesi on erinevaid nagu loomigi. Mõni koer magab ja sööb koos oma perenaisega; mõni teine ajab ringi praevarrast ja on samuti õnnelik; mõni jälle läheb hulluks ja ta tapetakse. Mina isiklikult, vaadates Pariisi või Londonit, ei näe ühtki põhjust selliseks meeleheiteks, millest kõneleb hr. Pascal; ma näen linna, mis ei sarnane millegi poolest üksiku inimtühja saarega, vaid on rahvarohke, rikas, tsiviliseeritud, kus inimesed on nii õnnelikud, kui nende loomus seda võimaldab. Kes on see tarkpea, kes oleks valmis end üles pooma põhjusel, et ta ei tea, kuidas Jumalat vahetult kogeda, ja et tema mõistus ei suuda lahendada Kolmainsuse müsteeriumi? Samamoodi võiks meelt heita põhjusel, et meil pole nelja jalga ega kaht tiiba.

Miks teha meie olemust meile nõnda eemaletõukavaks? Meie elu ei ole nii õnnetu, nagu seda kinnitada püütakse. Vaadelda universumit kui vangikongi ja inimesi kui hukkamisele määratud kurjategijaid on fanaatiku mõte. Uskuda, et maailm on mõnude paik, kus peaks ainult naudinguid kogema, on sübariidi unistus. Arvata, et maa, inimesed ja loomad on need, mis nad olema peavad ettehooldusele vastavalt, on minu meelest mõistliku inimese mõte.

XXIII. Aga lähemalt juureldes, pärast seda, kui ma olin aru saanud, millest on tingitud kõik meie õnnetused, tahtsin ma leida selle tingituse algpõhjust ja  avastasin, et meie hädadel on tõesti olemas väga mõjuv põhjus, nimelt viletsus, mis juba loomu poolest kuulub meie heitliku ja sureliku olukorra juurde, sest see on nii armetu, et miski ei suuda meid lohutada, kui ei ole midagi, mis takistaks meid sellele mõtlemast, ja kui me ei näe midagi muud peale iseenda.

Väljendil "me ei näe midagi muud peale iseenda" ei ole mingit tähendust.

Milline inimene ei tegutse üldse, vaid üksnes vaatleb iseennast? Ma ei väida mitte ainult, et see inimene on nõder, ühiskonnale kasutu, vaid ka seda, et sellist inimest ei saa olemas olla. Sest mida ta vaatleks: oma keha, oma jalgu, oma käsi, oma viit meelt? Ta on kas nõdrameelne või kasutab seda kõike ära. Kas oleks võimalik oma mõtlemisvõimet vaadata? Kuid ta saab seda teha ainult seda kasutades. Ta kas ei mõtleks mitte millelegi või mõtleks ta mõtetele, mis on talle juba tulnud, või looks uusi: mõtted saavad talle tulla ainult väljastpoolt. Nii ta ongi vältimatult hõivatud kas oma meelte või oma mõtetega; nii ta ongi kas endast väljas või nõrgamõistuslik.
Öelgem veel kord, et inimloomusel pole võimalik püsida selles kujuteldavas tardumuses; seda on absurdne ette kujutada; seda on mõttetu väita. Inimene on sündinud tegutsema, just nagu tuli püüdleb ülespoole ja kivi allapoole. Mitte hõivatud olla ja mitte olemas olla on inimese jaoks üks ja seesama. Erinevus seisneb ainult rahulikes või ägedates, ohtlikes või kasulikes tegudes.

X. Kui Jumal on olemas, tuleb armastada ainult teda, mitte aga kaduvaid loodud olendeid.

Peab armastama, väga õrnalt armastama loodud olendeid; peab armastama oma kodumaad, oma naist, isa ja lapsi, ja seda enam, et Jumal meid paneb meie tahtmisest sõltumata neid armastama. Vastupidiste põhimõtetega võidame ainult barbaarseid targutajaid lisaks.

XXXI. Kui palju niisuguseid taevakehi on pikksilm meile nähtavaks teinud, mille olemasolust meie varasematel filosoofidel polnud aimugi! Nad ründasid avalikult pühakirja sellepärast, et seal räägitakse nii suurest hulgast tähtedest, ja ütlesid: "Neid on ainult tuhat kakskümmend kaks, meie teame."

On kindel, et selles, mis füüsikasse puutub, on Pühakiri alati käibearusaamadest lähtunud; nõnda eeldab ta, et Maa on liikumatu, et Päike liigub jne. Seda, et tähed on loendamatud, ei väida ta mitte ülitäpsest astronoomiast lähtudes, vaid rahva seas levinud arvamust arvestades. Ja olgugi, et meie silmad näevad ainult umbes tuhat kahtkümmend kaht tähte, tundub pimestatud pilgul üksisilmi taevast vaadates, et neid on lõputul hulgal. Pühakiri räägib niisiis sellest rahvalikust eelarvamusest lähtudes, sest tema ei pea meist füüsikuid tegema ja on vägagi tõenäoline, et Jumal ei avaldanud ei Habakukile, Baarukile ega Miikale, et ühel päeval keegi Flamsteedi-nimeline inglane kannab oma nimekirja üle seitsme tuhande teleskoobi abil nähtud tähe.

Voltaire, Filosoofilised kirjad. Kahekümne viies kiri hr. Pascali "Mõtete" kohta


* Kaldkirjas tekst pärineb Pascal'i "Mõtetest", mida Voltaire kommenteerib.