Kes olen? Inimest ja tema küsimust!
Kus olen? Kuhu teel? Ja tulnud olen kust?
Siin porihunnikul üks aatom, mille elu
ülilühike on, ja üks saatuse lelu,
kuid aatom-mõtleja, kelle mõte ja silm
suudab mõõta, kui suur on mõõtmatu maailm:
nii lõpmatusse end meie olemus heidab,
kuid meie endi eest üha ennast ta peidab.
Ma tean, et valusas ja rängas elueas
on pisaratest pääs küll naudingute seas,
kuid nauding kaob ju käest ja pageb nagu vari.
Suur on murede murd, suur on kaotuste kari;
eks ole minevik üks kurblik mäelestus
ja olevik üks tusk ja äng ja jälestus,
niisama tulevik, kus muud kui haud ei oota.
Üksainus päev on hea. Pole teist meil ju loota.
Illusioon. Kuid hea on päeval oleval.
Targad petnud on mind, on õigus Jumalal.
Meel tasane ja talts, oma valudes vakka,
Kõrgemat Olendit ma kiusama ei hakka.
Eks ole laulnud ma küll viise hoopis muid,
kui kiitsin tühiseid maailma naudinguid,
nüüd näen, kuis elu poolt see teade mulle jäeti,
et inimese jõud on nõrguke ja väeti.