Se traîne et va,
moins pour chauffer sa pourriture
Que pour voir du soleil
sur les pierres, coller
Les poils blancs et
les os de la maigre figure
Aux fenêtres qu'un
beau rayon clair veut hâler.
Et la bouche, fiévrieuse
et d'azur bleu vorace,
Telle, jeune, elle alla
respirer son trésor,
Une peau virginale et
de jadis! encrasse
D'un long baiser amer
les tièdes carreaux d'or.
Ivre, il vit, oubliant
l'horreur des saintes huiles,
Les tisanes, l'horloge
et le lit infligé,
La toux; et quand le
soir saigne parmi les tuiles,
Son oeil, à l'horizon
de lumière gorgé,
Voit des galères
d'or, belles comme des cygnes,
Sur un fleuve de pourpre
et de parfums dormir
En berçant l'éclair
fauve et riche de leurs lignes
Dans un grand nonchaloir
chargé de souvenirs!
Ainsi, pris du dégoût
de l'homme à l'âme dure
Vautré dans le
bonheur, où ses seuls appétits
Mangent, et qui s'entête
à chercher cette ordure
Pour l'offrir à
la femme allaitant ses petits,
Je fuis et je m'accroche
à toutes les croisées
D'où l'on tourne
l'épaule à la vie et, béni,
Dans leur verre, lavé
d'éternelles rosées,
Que dore le matin chaste
de l'Infini
Je me mire et me vois
ange! et je meurs, et j'aime
- Que la vitre soit
l'art, soit la mysticité -
A renaître, portant
mon rêve en diadème,
Au ciel antérieur
où fleurit la Beauté!
Mais hélas! Ici-bas
est maître: sa hantise
Vient m'écoeurer
parfois jusqu'en cet abri sûr,
Et le vomissement impur
de la Bêtise
Me force à boucher
le nez devant l'azur.
Est-il moyen, ô
Moi qui connais l'amertume,
D'enfoncer le cristal
par le monstre insulté
Et de m'enfuir, avec
mes deux ailes sans plume
- Au risque de tomber
pendant l'éternité?
Väsinud kurvast
haiglast ja lehkavast viirukist,
Mis tõuseb kardinate
labases valevuses
Tühjast seinast
tüdinenud suure krutsifiksi poole,
Ajab salakaval surija
sirgu vana selja,
Ning läheb aegamisi,
mitte niivõrd oma lagunevat kehasoojendama
Kui vaatama päikest
kividel, suruma
Valgeid juukseid ning
luid oma kõhetus kogus
Vastu aknaid, mida kaunis
selge kiir kuivatab.
Ning palavikuline ja
sinitaeva järele ablas suu,
Noorena ahmis sisse
selle aardeid,
Neitsilik ning ammune!
nahk määrib
Pika kibeda suudlusega
leigeid kuldseid ruutusid.
Joobnuna elab ta, unustades
pühade õlide õuduse,
Ravimteed, kella ja
pealesunnitud voodi,
Köha; ning kui
õhtu veritseb katusekivide vahel,
Näeb ta silm küllastunud
helendaval horisondil
Kuldseid galeere, kauneid
kui luiki,
Purpuri- ja parfüümimerel
magamas,
Kõigutamas oma
taglaste pöörast ja rikkalikku sära
Mälestustest tulvil
suures muretuses!
Nõnda, haaratuna
tülgastusest, mida tunneb tuima hingega mees,
Kes logeleb õnnes,
milles ta oma ainsagi isu
Sööb täis,
ning kangekaelselt otsib seda saasta,
Et seda pakkuda lapsi
imetavale naisele,
Põgenenen minagi
ning klammerdun kõigi akende külge,
Kus pöördutakse
kõrvale elust, ning õnnistatuna
Nende klaasilt, mida
on pesnud igavene kaste
Ning mida kuldab Lõpmatuse
karske hommik,
Imetlen end ning näen
end inglina ning mulle meeldib
- Et klaas oleks kunst,
oleks müstika -
Taas sündida, oma
ulma peaehtes kandes,
Vanas taevas, kus õitseb
Ilu!
Kuid oh häda! Siitilm
on isand: tema vaim
Tuleb vahel mind hirmutama
sellessegi kindlasse varjupaika
Ning Lolluse rüve
oksendus
Sunnib mind sinilaotuse
ees nina kinni katma.
Kas on võimalik,
oo Mina, kes tunnen kibedust,
Purustada kristall haavatud
koletisena
Ning põgeneda
oma sulituil tiivul
- Riskides langeda terve
igaviku?