Samal ajal olin mina, nende tõepäraste lugude jutustaja, pugenud vihmavarju ühe takjalehe alla, mäherdune oli sama lai kui Mantrible'i silla kaar; aga kui ma nägin, et sõjamehed olid nõnda kenasti varjul [sõjamehed olid varjul Pantagrueli keele all], püüdsin ma pääseda nende juurde ulualla, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest mehed olid nii tihedasti koos, et nõelal ka ei olnud kukkumise kohta, nagu öeldakse. Siis ma katsusin ülespoole ronida nagu jaksasin ja kui ma olin läinud mööda keelt edasi kaks miili, jõudsin ma Pantagrueli suhu.

Aga, oo jumalad ja jumalannad, mida kõike ma seal ei näinud! Jupiter tapku mind oma kolmeharulise piksehargiga, kui ma valetan! Ma kõndisin tema suus nagu Konstantinoopoli linna Püha Sophia katedraalis ja nägin nõnda kõrgeid kaljumägesid nagu Taanis  – ma arvan, et need olid Pantagrueli hambad – ja suuri aasu, laiu laasi ja nõnda vägevaid ja suuri linnu nagu Lyon või Poitiers.

Esimene hingeline, keda ma kohtasin, oli üks mehike, kes kapsaid istutas. Küsisin talt jahmunult:

"Hea inimene, mida sa siin teed?"

"Kapsaid istutan," vastas ta.

"Mispärast just siin?" pärisin ma.

"Oh, härra," kostis tema, " ega igaühel saa olla rauast riista ja kõik me ei saa olla rikkad. Ma teenin leiba sedasi, et viin kapsad linna turule; see on seal tagapool otsas."

"Jeesuke!" hüüdsin ma. "Kas see siin on mõni uus ilm või?"

"Ei ole ta uus ühti," ütles mees, "aga räägitakse, et kusagil mujal on küll uus maailm, kus on päike ja kuu ja igasugu toredaid asju, aga see ilm siin on vanem."

"Aga ütle mulle, hea inimene, mis linn see on, kus sa oma kapsaid müüd?" küsisin ma.

"Selle nimi on Aspharage  ja seal elavad tublid ristiinimesed," vastas mees, "nemad kostitavad teid lahkesti."

Ühesõnaga, ma otsustasin seda linna külastada.

Teel kohtasin üht selli, kes tuvipüüniseid üles pani. Ma küsisin:

"Hea inimene, kust need tuvid tulevad?"

"Aulik isand," vastas ta, "need tulevad teisest ilmast."

Ma mõtlesin siis, et küllap sel ajal, kui Pantagruel haigutab, lendavad tuviparved tema suhu, pidades tema suud tuvilaks.

Lõpuks saabusin ma linna ja minu meelest oli see ilus, hästi kindlustatud ning asus nägusas ümbruses; aga minu suureks imestuseks nõudsid valvurid linnaväravas mult tõendit minu tervise kohta ning ma küsisin:

"Härrased, kas siin varitseb katku oht?"

"Oh, aulik isand," kostsid nad, "naabruses sureb nii palju inimesi, et surnuid ei jõuta ära vedada."

"Õiglane jumal, kus kohas?" küsisin ma.

Nad vastasid, et kahes kaubalinnas Laryngues'is ja Pharingues'is , mäherdused on sama suured ja rikkad nagu Rouen ja Nantes, ning et katku olid levitanud hiljuti kuristikest kerkima hakanud haisevad ja nakatavad aurud; nõnda et nädala ajaga sai otsa rohkem kui kakskümmend kaks korda sada tuhat ja veel kuuskümmend tuhat kuusteist inimest.
 

Aru pidanud ja kaalunud, leidsin ma, et see haisev aur oli tulnud Pantagrueli maost, sest ta oli vitsutanud küüslauguga liha, nagu me ülalpool ütlesime.

Ma jätkasin teekonda, minnes kaljumägede vahelt läbi; need olid Pantagrueli hambad ning mul õnnestus ühe mäe otsa ronida; sealt leidsin ma eest maailma kõige kenamad paigad: ilusad suured väljakud pallimängudeks, kaunid sammaskäigud ning karjamaad, rohkesti viinamägesid ja lõpmata palju itaalia laadis majakesi keset kütkestavaid aasu; ma saatsin seal mööda neli kuud ja mitte kuskil pole ma paremini söönud.

Seejärel laskusin ma purihammastelt alla, et minna huulte juurde, kuid tee peal, paksus metsas, mis asus kõrvade kandis, koorisid röövlid mu paljaks.

Siis leidsin ma mäenõlva lähedalt küla – selle nime ma ei mäleta – ja selles külakeses söödeti mind veel paremini ning ma teenisin pisut raha. Kas teate, mil kombel? Magamisega, sest seal palgatakse inimesi päeval magama ja neile makstakse iga päeva eest viis või kuus sou'd; aga kanged norskajad teenivad koguni seitse ja pool.

Ma jutustasin senaatoritele, kuidas mind orus paljaks rööviti; nad ütlesid, et selle kandi inimesed on tõesti loomu poolest pahad ja kurikaelakalduvustega; sellest ma järeldasin, et nii nagu meil on olemas maakohad siin- ja sealpool mägesid, nõnda on neil paigad siin- ja sealpool hambaid; aga igal juhul on mõnusam elada siinpool ja õhk on siinpool parem.

See viis mind mõttele, et õigus on neil, kes ütlevad, et pool inimsugu ei tea, kuidas teine pool elab, sest keegi ei ole veel kirjeldanud neid paiku, kus asub üle veerandsaja asustatud kuningriigi, rääkimata kõrbetest ning suurest väinast; aga mina kirjutasin hiljem paksu raamatu pealkirjaga "Kõrilaste ajalugu"; sealseid asukaid nimetasin ma nõndamoodi sellepärast, et nad elavad minu isanda Pantagrueli kõris.