Le bruit des cabarets, la fange des trottoirs,
Les platanes déchus s'effeuillant dans l'air noir,
L'omnibus, ouragan de ferraille et de boues,
Qui grince, mal assis entre ses quatre roues,
Et roule ses yeux verts et rouges lentement,
Les ouvriers allant au club, tout en fumant
Leur brûle-gueule au nez des agents de police,
Toits qui dégouttent, murs suintants, pavé qui glisse,
Bitume défoncé, ruisseaux comblant l'égout,
Voilà ma route - avec le paradis au bout.
La Bonne chanson, XVI

Sopp ümberringi kõnniteedel, kõrtsi kära,
plataanid, musta õhku lehti poetavad,
siis põriseva omnibuse poris pära,
ta neli ratast, õudset kriuksu soetavad,
ees laternate mitmevärvilised triibud,
mis pikkamisi käändes valgustavad läkku,
siis kluppi kiirustavad töölised, suus piibud,
kust suitsu tõuseb politseiagente näkku,
müür nõgine ja märjad räästad, tänav libe,
siis asfalt katkine ja vihmatorud rippu,
täis vett ja saasta rentslid - säherdune kibe
mu tee. Kuid paradiis on asetet ta tippu.

Kogust Hea laul