Je n’écris point d’amour, n’étant point amoureux,
Je n’écris de beauté, n’ayant belle maîtresse,
Je n’écris de douceur, n’éprouvant que rudesse,
Je n’écris de plaisir, me trouvant douloureux :
Je n’écris de bonheur, me trouvant malheureux,
Je n’écris de faveur, ne voyant ma Princesse,
Je n’écris de trésors, n’ayant point de richesse
Je n’écris de santé, me sentant langoureux :
Je n’écris de la Court, étant loin de mon Prince,
Je n’écris de de la France, en étrange province,
Je n’écris de l’honneur, n’en voyant point ici :
Je n’écris d’amitié, ne trouvant que feintise,
Je n’écris de vertu n’en trouvant point aussi,
Je n’écris de savoir, entre les gens d’Eglise.
Vois quel orgueil, quelle ruine : et comme
Celle qui mit le monde sous ses lois,
Pour dompter tout, se dompta quelquefois,
Et devint proie au temps qui tout consomme.
Rome de Rome est le seul monument,
Et Rome Rome a vaincu seulement.
Le Tibre seul, qui vers la mer s’enfuit,
Reste de Rome. O mondaine inconstance !
Ce qui est ferme, est par le temps détruit,
Et ce qui fuit, au temps fait resistence.
Joachim du Bellay Les Antiquités, III
Mõnus mees Grandgousier kuulis teistega juues ja lõõpides
seda hirmsat kisa, mida tema poeg ilmale tulles tegi, kuidas ta nõudis:
"Juua! Juua!" Ja siis ütles Grandgousier: "QUE GRAND TU AS!", mis
tähendas: Kui suur sul see on!, ja mõtles selle all muidugi
– kõri.
Pidutsejad tähendasid,
et lapsele tulebki nimeks panna GARGANTUA, sest need olid esimesed sõnad,
mis isa poja sünni puhul ütles, ja et vanasti oli juutidel niisugune
komme.
Pontille'st ja Bréhémont'ist
toodi seitseteist tuhat üheksasada kolmteist lehma, kes pidid tema
jaoks piima andma. Sest et kogu maal ei leidunud sobivat amme: nõnda
palju vajati piima, et teda toita, kuigi mõned teadlased skotistide
leerist on kinnitanud, et ema ise imetas teda ja jaksas iga kord lüpsta
oma rindadest tuhat nelisada kaks vaati ja üheksa potitäit, mis
on aga ebatõenäoline ja kuulutatud inetuks väiteks, mis
riivab vagade inimeste kõrvu ning lõhnab kangesti ketserluse
järele.
Möödus aasta ja
kümme kuud ja siis hakati arstide nõuandel Gargantuad õue
viima ning selleks tehti talle ilus vanker, mille oli välja nuputanud
üks Jean Deniau nimeline mees, ja seda vankrit vedasid härjad.
Selle vankriga sõidutati teda rõõmsasti edasi
ja tagasi ning teda oli tore vaadata, sest tal oli vahva näolapp ja
peaaegu kaheksateist lõualotti; ta töinas kaunis harva, aga
peaaegu iga tunni tagant pasandas ta enda täis, sest tema taguots
oli loodud haruldaselt väikese pidamisega ja lisaks meeldis talle
kangesti veini kaanida. Aga ilmaasjata ei võtnud ta tilkagi suhu:
kui ta oli pahur, läks marru, jonnis või mossitas, kui ta jalgadega
põtkis, nuttis või üürgas, anti talle veini juua
ja ta jäi korrapealt vakka ning oli jälle pai laps.
Üks tema hoidja kinnitas
mulle ausõnaga, et Gargantuad oli see asi nii väga huvitanud,
et juba veinikruuside või kannude kõlinat kuuldes oli ta
sattunud tohutusse vaimustusse, nii nagu oleks ta paradiisi rõõme
nautinud. /---/
Alates kolmandast elusaastast
kuni viie aasta vanuseni hoiti ja kasvatati Gargantuad tema isa tahtel
nii, nagu reeglid ette nägid, ning selle aja saatis ta mööda
nii nagu kõik ümberkaudsed mudilased: ta nimelt jõi,
sõi ja magas; sõi, magas ja jõi; magas, jõi
ja sõi.
Ta ukerdas alailma poris,
määris oma nina mustaks, mäkerdas näo kriimuks, tallas
kingad lääpa, tihtipeale jäi ta vahtima, suu imestusest
töllakil, ja ajas õhinaga taga parpajoonlasi , oma isa alamaid.
Ta pissis oma kingadesse,
kakas särgi täis, pühkis varrukaga nina, tatistas supisse,
püherdas igal pool, jõi oma sussist ja tal oli kombeks korvikesega
kõhtu kratsida. Ta teritas hambaid puukinga järades, pesi käsi
supi sees, kammis pead peekriga, istus kahe tooli vahele, tõmbas
märja koti enesele pähe, jõi supile vett peale, kordas
järele, mida talle häälitati, hammustas naerdes ja naeris
hammustades, tihtilugu sülitas kaevu, uppus oma rasvasse, ründas
omasid, puges vihma eest räästa alla, tagus rauda, kui see külm
oli, püüdis kurgi kirvega, mängis kukupaid, podises midagi
omaette, ajas ikka oma joru, pudrutas, suges koera, et lõvile muljet
jätta, alustas asju valest otsast, sügas ennast sealt, kust sääsk
ei hammustanud, pinnis kõik saladused välja, ajas taga kahte
jänest korraga, pistis paremad palad enne nahka, kandis sõelaga
vett, kõdistas ennast ise kaenla alt, muudkui vihtus süüa,
jumalatele ohverdas sõklad, argipäeval lõi suurt kella
ja leidis, et see väga paslik on, sihtis suhkrut, aga pipart sai,
ainult kolme puu vahele ära ei eksinud, tallas tühja tuult, äestas
paberit, sodis pärgamenti andis päkkadele valu, hüppas vette
tundmatus kohas, jäi pika ninaga, arvas, et pilved on vili ja kuu
on pall, võttis ühe härja seljast mitu nahka, lolli mängides
lollitas teisi,a stus sügavamale kui jalg ulatas, tahtis sääske
suurtükiga lasta, ei andnud aega atra seada, ilmtingimata vaatas kingitud
hobuse suhu, heaga algas, halvaga lõpetas, tõrvapotti tilgutas
mett, kui tõmbas saba lahti, jäi nokk kinni, katsus kuival
maal ujuda, uskus, et vesi jookseb ülesmäge, seadis suu sekki
mööda, tasus ikka sama mõõduga, mängis laia
lehte, igal hommikul söötis kalu.
François Rabelais
Pantagruel, XXXII
Samal ajal olin mina, nende tõepäraste lugude jutustaja,
pugenud vihmavarju ühe takjalehe alla, mäherdune oli sama lai
kui Mantrible'i silla kaar; aga kui ma nägin, et sõjamehed
olid nõnda kenasti varjul [sõjamehed olid varjul Pantagrueli
keele all], püüdsin ma pääseda nende juurde ulualla,
kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest mehed olid nii tihedasti
koos, et nõelal ka ei olnud kukkumise kohta, nagu öeldakse.
Siis ma katsusin ülespoole ronida nagu jaksasin ja kui ma olin läinud
mööda keelt edasi kaks miili, jõudsin ma Pantagrueli suhu.
Aga, oo jumalad ja jumalannad,
mida kõike ma seal ei näinud! Jupiter tapku mind oma kolmeharulise
piksehargiga, kui ma valetan! Ma kõndisin tema suus nagu Konstantinoopoli
linna Püha Sophia katedraalis ja nägin nõnda kõrgeid
kaljumägesid nagu Taanis – ma arvan, et need olid Pantagrueli
hambad – ja suuri aasu, laiu laasi ja nõnda vägevaid ja suuri
linnu nagu Lyon või Poitiers.
Esimene hingeline,
keda ma kohtasin, oli üks mehike, kes kapsaid istutas. Küsisin
talt jahmunult:
"Hea inimene, mida
sa siin teed?"
"Kapsaid istutan,"
vastas ta.
"Mispärast just
siin?" pärisin ma.
"Oh, härra,"
kostis tema, " ega igaühel saa olla rauast riista ja kõik me
ei saa olla rikkad. Ma teenin leiba sedasi, et viin kapsad linna turule;
see on seal tagapool otsas."
"Jeesuke!" hüüdsin
ma. "Kas see siin on mõni uus ilm või?"
"Ei ole ta uus ühti,"
ütles mees, "aga räägitakse, et kusagil mujal on küll
uus maailm, kus on päike ja kuu ja igasugu toredaid asju, aga see
ilm siin on vanem."
"Aga ütle mulle,
hea inimene, mis linn see on, kus sa oma kapsaid müüd?" küsisin
ma.
"Selle nimi on Aspharage
ja seal elavad tublid ristiinimesed," vastas mees, "nemad kostitavad teid
lahkesti."
Ühesõnaga,
ma otsustasin seda linna külastada.
Teel kohtasin üht
selli, kes tuvipüüniseid üles pani. Ma küsisin:
"Hea inimene, kust
need tuvid tulevad?"
"Aulik isand," vastas
ta, "need tulevad teisest ilmast."
Ma mõtlesin
siis, et küllap sel ajal, kui Pantagruel haigutab, lendavad tuviparved
tema suhu, pidades tema suud tuvilaks.
Lõpuks saabusin
ma linna ja minu meelest oli see ilus, hästi kindlustatud ning asus
nägusas ümbruses; aga minu suureks imestuseks nõudsid
valvurid linnaväravas mult tõendit minu tervise kohta ning
ma küsisin:
"Härrased, kas
siin varitseb katku oht?"
"Oh, aulik isand,"
kostsid nad, "naabruses sureb nii palju inimesi, et surnuid ei jõuta
ära vedada."
"Õiglane jumal,
kus kohas?" küsisin ma.
Nad vastasid, et kahes
kaubalinnas Laryngues'is ja Pharingues'is , mäherdused on sama suured
ja rikkad nagu Rouen ja Nantes, ning et katku olid levitanud hiljuti kuristikest
kerkima hakanud haisevad ja nakatavad aurud; nõnda et nädala
ajaga sai otsa rohkem kui kakskümmend kaks korda sada tuhat ja veel
kuuskümmend tuhat kuusteist inimest.
Aru pidanud ja kaalunud,
leidsin ma, et see haisev aur oli tulnud Pantagrueli maost, sest ta oli
vitsutanud küüslauguga liha, nagu me ülalpool ütlesime.
Ma jätkasin teekonda,
minnes kaljumägede vahelt läbi; need olid Pantagrueli hambad
ning mul õnnestus ühe mäe otsa ronida; sealt leidsin ma
eest maailma kõige kenamad paigad: ilusad suured väljakud pallimängudeks,
kaunid sammaskäigud ning karjamaad, rohkesti viinamägesid ja
lõpmata palju itaalia laadis majakesi keset kütkestavaid aasu;
ma saatsin seal mööda neli kuud ja mitte kuskil pole ma paremini
söönud.
Seejärel laskusin
ma purihammastelt alla, et minna huulte juurde, kuid tee peal, paksus metsas,
mis asus kõrvade kandis, koorisid röövlid mu paljaks.
Siis leidsin ma mäenõlva
lähedalt küla – selle nime ma ei mäleta – ja selles külakeses
söödeti mind veel paremini ning ma teenisin pisut raha. Kas teate,
mil kombel? Magamisega, sest seal palgatakse inimesi päeval magama
ja neile makstakse iga päeva eest viis või kuus sou'd; aga
kanged norskajad teenivad koguni seitse ja pool.
Ma jutustasin senaatoritele,
kuidas mind orus paljaks rööviti; nad ütlesid, et selle
kandi inimesed on tõesti loomu poolest pahad ja kurikaelakalduvustega;
sellest ma järeldasin, et nii nagu meil on olemas maakohad siin- ja
sealpool mägesid, nõnda on neil paigad siin- ja sealpool hambaid;
aga igal juhul on mõnusam elada siinpool ja õhk on siinpool
parem.
See viis mind mõttele,
et õigus on neil, kes ütlevad, et pool inimsugu ei tea, kuidas
teine pool elab, sest keegi ei ole veel kirjeldanud neid paiku, kus asub
üle veerandsaja asustatud kuningriigi, rääkimata kõrbetest
ning suurest väinast; aga mina kirjutasin hiljem paksu raamatu pealkirjaga
"Kõrilaste ajalugu"; sealseid asukaid nimetasin ma nõndamoodi
sellepärast, et nad elavad minu isanda Pantagrueli kõris.
Corneille
Cid, Acte I, Scène VI
RODRIGUE
Percé jusques
au fond du cœur
D’une atteinte imprévue aussi bien que mortelle,
Misérable vengeur d’une juste querelle,
Et malheureux objet d’une injuste rigueur,
Je demeure immobile, et mon âme abattue
Cède au coup qui me tue.
Si près de
voir mon feu récompensé,
O Dieu, l’étrange peine !
En cet affront mon
père est l’offensé,
Et l’offenseur le
père de Chimène !
[...]
Que je meure au combat, ou meure de tristesse,
Je rendrai mon sang pur comme je l’ai reçu.
Je m’accuse déjà de trop de négligence ;
Courons à la vengeance ;
Et, tout honteux
d’avoir tant balancé,
Ne soyons plus en peine,
Puisqu’aujourd’hui
mon père est l’offensé,
Si l’offenseur est
père de Chimène.
Corneille
Horace, Acte II, Scène III
HORACE
[...]
Combattre un ennemi pour le salut de tous,
Et contre un inconnu s’exposer seul aux coups,
D’une simple vertu c’est l’effet ordinaire,
Mille déjà l’ont fait, mille pourraient le faire ;
Mourir pour le pays est un si digne sort,
Qu’on briguerait en foule une si belle mort.
Mais vouloir au public immoler ce qu’on aime,
S’attacher au combat contre un autre soi-même,
Attaquer un parti qui prend pour défenseur
Le frère d’une femme et l’amant d’une sœur,
Et, rompant tous ces nœuds, s’armer pour la patrie
Contre un sang qu’on voudrait racheter de sa vie ;
Une telle vertu n’appartenait qu’a nous.
[...]
CURIACE
[...]
Encor qu’à mon devoir je coure sans terreur,
Mon cœur s’en effarouche, et j’en frémis d’horreur ;
J’ai pitié de moi-même, et jette un œil d’envie
Sur ceux dont notre guerre a consumé la vie,
Sans souhait toutefois de pouvoir reculer.
Ce triste et fier honneur m’émeut sans m’ébranler :
J’aime ce qu’il me donne, et je plains ce qu’il m’ôte ;
Et si Rome demande une vertu plus haute,
Je rends grâces aux dieux de n’être pas Romain,
Pour conserver encor quelque chose d’humain.
Racine
Phaidra, II vaatus, 3. stseen (proosatõlge)
PHAIDRA
Ah, sa julm, sa said minust liigagi hästi aru!
Ütlesin sulle küllalt, et sind eksitusest vabastada.
Hüva, õpi siis tundma Phaidrat ja kogu ta ägedust.
Ma armastan. Ära arva, et sind armastades
Näin enesele süütuna ja kiidan ise end heaks
Või et mu mõistust tumestava pöörase armastuse
Mürki on toitnud mu alatu vastutulelikkus.
Taevase kättemaksu õnnetu ohvrina
Põlgan end veel enam, kui sina mind vihkad.
Jumalad on mulle tunnistajaiks, need jumalad, kes mu rinnas
On süüdanud selle saatusliku tule terves mu veres,
Need jumalad, kes on enesele julmaks auks
Eksitanud ühe nõrga sureliku südame.
Meenuta ise omas mõttes minevikku.
Vähe sellest, et su eest põgenesin, ma kihutasin su minema,
Tahtsin sulle näida jälestusväärne, ebainimlik,
Et sinust eemale hoida, otsisin sinu vihkamist.
Mis kasu on mul olnud neist tarbetuist püüdudest?
Sina vihkasid mind enam, mina ei armastanud sind vähem.
Sinu õnnetused lisasid sulle aina uut võlu,
Mina kannatasin ja närbusin tules ja pisarais.
Sinu silmadest piisaks, et sind selles veenda,
Kui nad üheks hetkeks võiksid mind vaadata.
Mida ma kõnelen? See, mida ma sulle just avaldasin,
See häbiväärne ülestunnistus, kas arvad, et see
on vabatahtlik?
Hirmul poja pärast, keda ma ei söandanud reeta,
Tulin sind paluma, et sa teda ei vihkaks.
Armastatust ülemäära haaratud südame abitu plaan!
Oh häda, ma ei suutnud sinuga rääkida millestki peale
su enese.
Maksa kätte, karista mind jäleda armastuse eest.
Sulle elu andnud kangelase vääriline poeg,
Vabasta maailm koletisest, kes sind vihastab.
Theseuse lesk söandab armastada Hippolytost!
Usu mind, see hirmus koletis ei pea su käest pääsema.
Siin on mu süda. Siia pead sa lööma.
Tunnen, kuidas ta tõttab kannatamatult su käeulatusse,
Et lunastada sulle osaks saanud solvangut.
Löö. Või kui arvad, et ta pole su hoopi väärt,
Kui su vihkamine keelab mulle nii magusat karistust
Või kui liiga vääritu veri määriks su kätt,
Laena selle asemel mulle oma mõõka.
Anna.
[Haarab Hippolytose käest mõõga.]